Kiri. Kathryn Hughes
põrnitses teda hetke, enne kui sirutas käe ja krahmas sigaretipaki. Tina võpatas ning kattis instinktiivselt näo kätega. Mees haaras tal randmest kinni ning korraks kohtusid nende pilgud, enne kui Tina oma silmad sulges, et pisaraid alla suruda.
Talle tuli meelde too esimene kord, kui Rick teda niimoodi lõi. See oleks olnud just nagu alles eile. Meenutamine pani tal veel praegugi põse kuumama ja kergelt kipitama. See ei olnud küll päris füüsiline valu, vaid ootamatult karm reaalsus, mis näitas, et miski pole enam endine. Tõsiasi, et see oli juhtunud nende pulmaööl, tegi asja veelgi raskemaks. Kuni selle silmapilguni oli päev olnud täiuslik. Rick nägi välja nii kena oma uues pruunis ülikonnas ja siidlipsuga kreemikas päevasärgis. Valge nelgiõis nööpaugus kinnitas, et tema oli peig ning Tina tundis, et võimatu oleks armastada kedagi rohkem, kui tema armastas Ricki. Kõik olid talle öelnud, et ka tema ise nägi välja vapustav. Ta pikad mustad juuksed olid kinnitatud lõtva hobusesabasse ja tikitud läbi tillukeste lilleõitega. Kahvatusinised silmad särasid tihedate kunstripsmete all ning ta näojumest kiirgas loomulikku ilu, mis tegelikult poleks kosmeetilist abi vajanudki. Pärast laulatust peetud pulmapidu kohalikus odavas hotellis kulges hoogsalt ning õnnelik paar ja nende külalised tantsisid öötundideni välja.
Kui nad tol ööl valmistusid hotellitoas magamaminekuks, märkas Tina, et Rick oli ebatavaliselt vaikne.
„Kas kõik on korras, kallis?” küsis ta meest kaelustades. „Imeilus päev, eks ole? Ma ei suuda uskuda, et olen viimaks ometi proua Craig.” Äkki tõmbus ta mehest eemale. „Hei, pean ju oma uut allkirja harjutama.” Ta võttis öökapilt sulepea ja paberilehe ning kirjutas uhkete ehiskeerdudega proua Tina Craig.
Rick ei öelnud ikka veel midagi, ta lihtsalt vahtis naist üksisilmi. Siis süütas ta sigareti ja valas endale klaasitäie odavat vahuveini. Selle kulistas ta kurgust alla ühe hooga, astudes seejärel voodi juurde, millel Tina parajasti istus.
„Tõuse püsti,” kamandas ta.
Tinat hämmastas mehe hääletoon, kuid ta tegi, mida kästi.
Rick tõstis käe ja laksatas talle vastu nägu.
„Ära enam kunagi tee mind narriks.” Nende sõnadega tormas ta magamistoast välja.
Ta veetis öö hotelli vestibüülis kössitades, ümbritsetuna tühjaks joodud klaasidest, ja läks päevi, enne kui ta Tinale täpsemalt rääkis, mis oli teda naise juures ärritanud. Ilmselt polnud Rickile meeldinud see, kuidas Tina tantsis ühe oma kolleegiga. Ta oli vaadanud seda meest liiga väljakutsuvalt ning isegi flirtinud temaga külaliste ees. Tina ei mäletanudki toda kutti, rääkimata veel juhtumist endast, aga ometi sai sellest alguse Ricki paranoiline kinnisidee − nagu lööks Tina külge igale mehele, kellega ta kokku puutub. Tina juurdles tihti selle üle, kas ta poleks ikkagi pidanud mehe juurest kohe järgmisel päeval ära minema. Ent ta oli südamelt romantik ja tahtis, et ta noor abielu igati õnnestuks. Ta oli kindel, et juhtum on ühekordne, ning Rick vaigistaski igasugused väiklased kahtlustused, tuues talle kimbu lilli ja vabandades. Mehe süümepiin ja kahetsus olid nii ehtsad, et Tina andestas talle otsekohe, ilma et üldse oleks kõhelnud. Alles mõne päeva pärast märkas ta lillede vahel kaarti. Ta naeratas endamisi, kui ta selle välja tõmbas. Ilusate mälestustega meie armastatud Nanist, luges ta. Too närukael oli varastanud lilled surnuaiast ... otse haualt!
Nüüd, neli aastat hiljem, jõllitasid nad teineteist sekundi võrra kauem, enne kui Rick ta randme oma haardest vabastas.
„Tänan, kallis.” Mees naeratas. „Ole nüüd tubli tüdruk ja too mulle teed.”
Tina hingas kergendatult ja hõõrus punetavat rannet. Alates tollest juhtumist pulmaööl oli ta endale tõotanud, et temast ei saa ohvrit. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ta kuuluda nende läbipekstud naiste hulka, kes otsisid ettekäändeid abikaasa alatu käitumise õigustamiseks. Palju kordi oli ta ähvardanud ära minna, aga viimasel minutil ikka ja jälle ümber mõelnud. Rick oli nii kahetsusvalmis ja alandlik ... ning muidugi lubas ka, et ei tõsta enam kunagi kätt tema vastu. Viimasel ajal aga jõi ta rohkem kui muidu ning raevuhood olid muutunud sagedasemaks. Lõpuks jõudis kätte aeg, kui Tina seda enam ei suutnud taluda.
Probleem oli lihtsalt selles, et tal polnud kusagile minna. Peret ei olnud, ja kuigi tal oli paar lähedast sõpra, poleks ta ealeski saanud end neile kaela määrida ega paluda, et nad ta enda juurde võtaksid. Üüri maksti tema rahadest, ning Rick poleks mingil juhul lahkunud vabatahtlikult. Nii oli siis Tina alustanud kogumist põgenemisfondi. Tal oli vaja piisavalt raha tagatise jaoks ja igakuiseks üüri tasumiseks võimalikus uues elukohas – alles siis oleks ta vaba. Ent see kõik oli palju raskem, kui ta oli ette kujutanud. Tal jäi harva üle vaba raha kõrvalepanekuks, ent ometi oli ta kindlalt otsustanud, et ükskõik kui kaua sellega ka läheb, ta lahkub ikkagi. Vana kohvipurk, mida ta peitis köögikapis, täitus kenasti, nii et selles oli tal juba üle viiekümne naela. Kõige lihtsama ühetoalise eest nõuti kaheksa naela nädalas, pluss veel vähemalt kolmekümnenaelane tagatisraha. Tal oleks läbimurdmiseks vaja palju rohkem säästa. Seni aga püüab ta teha oma parima, hoidudes Rickist nii kaugele kui võimalik, et teda mitte vihale ajada.
Ta viis Ricki teekruusi üles koos The Sporting Life’iga, mis tal oli torgatud kaenla alla.
„Palun võta heaks,” ütles ta, püüdes kõlada rõõmsameelselt.
Vastust ei järgnenud. Mees oli jälle sügavalt uinunud – pea padjal, suu lahti, sigaret kleepunud kuivusest lõhenenud alahuule külge. Tina võttis sigareti ja kustutas selle ära.
„Taevas hoidku! Sa tahad neid mõlemaid surma saata,” pomises ta.
Ta pani kruusi käest ja mõtles, mida teha. Kas peaks mehe üles äratama ja sellega ta meelepaha enda kaela tõmbama? Või lihtsalt jätma tee öökapile? Kui ta siis üles ärkab, oleks jook kahtlemata jääkülm, mis kindlasti ajaks ta marru, ent Tina on siis loodetavasti juba ohutult poes, kuid hetk libises käest, sest mees pööras end ja kangutas silmad lahti.
„Sinu tee on seal,” juhatas Tina. „Lähen nüüd poodi. On sul kõik korras?”
Rick ajas end küünarnukkidele.
„Suu on kuiv nagu kaamelil,” krimpsutas ta põlglikult nina. „Aitäh tee eest, kallis!”
Ta patsutas tekki teda istuma kutsudes.
„Tule siia.”
Niisugune oli elu Rickiga. Ühel hetkel oli ta paheline ja kiuslik terroriseerija ning kohe järgmisel ingellik kooripoiss.
„Vabanda eelneva pärast. Tead ju, need sigaretid? Ega ma sulle haiget ei teeks ja sa tead seda.”
Tina suutis vaevu oma kõrvu uskuda, aga Rickile vastu rääkida polnud kuigi hea mõte, nii et ta lihtsalt noogutas.
„Kuule,” jätkas mees. „Kas sa saaksid mulle teha ühe heateo?”
Tina ohkas vaevu kuuldavalt ja tõstis pilgu lakke. Läheb lahti.
„Saaksid sa teha minu eest panuse?”
Kauem ei suutnud Tina keelt hammaste taga hoida.
„Kas sa arvad, et see on hea mõte, Rick? Sa ju tead, millises kitsikuses me oleme? Nüüd, kui ainult mina töötan, ei ole meil vaba raha selliste asjade jaoks, nagu seda on hasartmängud.”
„Kui ainult mina töötan,” ahvis Rick teda järele. „Sa ei jäta kunagi kasutamata juhust, et seda rõhutada, ega vist, sa vana vagatsev ja teesklev lehm?” Tina võpatas mehe tigeda reageeringu peale, kuid ega Rick sellega veel ei lõpetanud. „Issand halasta, see on ju Grand National! Täna panustavad kõik.”
Ta laskis jalad põrandale, võttis püksid sealt, kuhu ta need õhtul oli visanud, ja tõmbas taskust rulli paberrahasid.
„Siin on viiskümmend naela.” Ta rebis sigaretipakilt katte ja kirjutas selle tagaküljele hobuse nime. „Viiskümmend naela võidu nimel.”
Ta ulatas raha ja papiriba naisele. Tina oli hämmeldunud.