Kiri. Kathryn Hughes
tegelenud,” jätkas proua Boothman. „Minu Jack ütles alati, et see on lollide ajaviide. Miks raisata sellisel viisil oma raskesti teenitud raha?”
„Ka mina ei ole panustanud, proua Boothman,” seletas Tina kannatlikult. „Tunnen lihtsalt huvi, see on kõik.”
Ta jäi seisma poe ja tagaruumi vahelise ukse orva, kust kuulis ka televiisorit. Peter O’Sullevan oli kommenteerimise järje enda kätte võtnud.
„See on Crisp, kes juhib nüüd Red Rumi ees, aga Red Rum võtab talle järele.”
Ta oli teine! Kuidas see ometi juhtus? Tina tundis korraga õhupuudust.
„Kas kõik on hästi, Tina? Läksite äkki nii kahvatuks,” tähendas proua Boothman.
„Minuga on kõik k-korras.”
„Oot, te ei arva ealeski ära, mis juhtus,” sosistas proua Boothman vandeseltslaslikult. „Tema sealt number üheksandast – teate ju küll, too väike libu ... mis ta nimi ongi?”
„Trudy,” vastas Tina hajameelselt, pingutades ise televiisorit kuulata.
„Seesama. Tabati Wooliesis poevarguselt.” Ta ristas käed oma kogukal rinnal ja ajas huuled prunti, oodates Tina reageeringut.
„Oo, kas tõesti?”
„Kas see on kõik, mida te selle peale kostate?” hüüatas proua Boothman. Talle ei paistnud meeldivat, et selline mahlakas uudis nii ükskõikselt vastu võeti.
Tina ignoreeris eaka daami meelepaha ja keskendus Peter O’Sullevanile.
„Crispil on 1973. aasta Grand National’i võiduajamistel hüpata veel kaks takistust. Kandam tema seljas on kaksteist stone’i ning kümme ja pool stone’i on see Red Rumil, kes on kohe ta kannul, nii et näib, nagu otsustaksid nemad selle nüüd omavahel. Crisp ületab eelviimase takistuse ja on vaba Red Rumist, kes teeb hüppe kaugel tagapool.”
Tina haaras uksepiidast kinni ja hingas sügavalt.
„Olete ikka kindel, et teiega on kõik korras, Tina?”
Endiselt kostis taustal Peter O’Sullevani vali hääl.
„Nüüdseks on jõutud viimase takistuse juurde ja Crisp jätkab endiselt võidukalt. Ta ületab selle puhtalt. Red Rum on hüpates temast viisteist kehapikkust tagapool. Crisp jõuab käänakuni ja minna jääb veel kakssada viiskümmend jardi.”
Tina oli veendunud, et ta otsus mitte panustada oli olnud õige. Paistis, et Red Rum on juba kaotanud, sest tal oleks tasa teha liiga pikk vahemaa. See tõstis veidi Tina tuju.
„Mul ei ole midagi viga. Joome ehk tassi teed ... kuidas oleks?”
See oli hea ettekääne tagumisse ruumi minna, kus ta näeks ka telepilti. Ta pani veekannu pliidile ning otsis kaks tassi ja alustassi, siis aga tardus ekraani ette. Peter O’Sullevani hääletoon oli muutunud.
„Crispi keskendumisvõime hakkab hajuma. Ta on üksi juba nii pikalt juhtinud ja nüüd hakkab Red Rum vahemaad vähendama. Crispil jääb veel paarsada meetrit, aga Red Rum on tal kannul.”
Tassid hakkasid alustassidel kõlisema ning Tina põrnitses hirmunult ja uskumatult ekraani.
„Ei! Ei!” sosistas ta kähinal. „Jumala pärast, ei.”
„Crisp hakkab ära väsima ja Red Rum kihutab otse tema taga, ning Red Rum ongi see, kes lõpetab kõige tugevamana. Red Rum võidab Grand National’i. Finišijoonel napsab ta Crispilt esikoha ja tuleb võitjaks.”
Tina tundis, kuidas veri kadus näost, ja suurest hirmust vajus ta põlvili, nii et tassid ja alustassid veeresid põrandale ja purunesid tuhandeks killuks. Tuikavat pead käte vahel hoides värises ta nagu nurka aetud hulkuv koer. Kuumad pisarad põletasid põski, kui proua Boothman astus kutsumata tagaruumi.
„Mis toimub? Te siis ikkagi tegite panuse, eks ole?” hüüatas ta. „Ma ju rääkisin teile? Kihlvedudest ei tule midagi head. Minu Jack ütles alati ...”
„Palun, proua Boothman. Mul on praegu väga vaja üksi olla.”
Ta juhatas vanaproua tagaruumist läbi poe välja tänavale. Proua Boothman jõudis vaevalt oma lause lõpetada, kui Tina lajatas ukse kinni, lükkas riivi ette ja keeras poesildil teise külje, kust nüüd võis lugeda „Suletud”. Siis surus ta lauba vastu ukseklaasi, tervitades selle jahedust. Ta kartis, et hakkab oksendama, ja tundiski tegelikult, kuidas sapp tõusis ja ujutas üle suuõõne. Ta neelatas tugevasti ja hõõrus nägu. Meeleheitel hiilis ta uuesti tagaruumi ja kustutas kõik tuled. Oli vaja mõelda, mida edasi teha. Rick hakkabki teda juba koju ootama, ning jumal teab kui suure rahasummaga. Ta ei teadnud ju algsummatki, ei olnud arvanud, et seda oleks vaja teada ... ja nüüd see kõik. Mitte mingil juhul ei laseks Rick teda niisama minema.
*
Tina ei teadnud, kui kaua ta oli istunud niimoodi pimedas. Koputus poeuksele pani ta võpatama. Ta silmad läksid hirmust suureks, kui ta mõtles, et see võib olla Rick.
„Oleme suletud,” hüüdis ta vaevatult.
„Tina? Graham on siin. Lase mind sisse.”
See veel puudus, mõtles Tina. Grahami kaastunne ja südamlikkus ületaksid igasugused piirid.
Ta ajas end jalule ja tõmbas riivi eest.
„Vabanda mind, et ma varem kohale ei jõudnud. Seal on ju täna hullumaja.”
„Pole viga, Graham.”
Mees ajas silmad suureks, nähes ta pisaratest kriimu nägu.
„Sa siis vaatasid?”
„Ta lööb mu maha,” ütles Tina lihtsalt. „Arvan tõesti, et seekord ta tapab mu ära.”
Graham pistis käe tagataskusse ja tõmbas välja pataka rahatähti.
„Mis see on?” küsis Tina.
„Nelisada viiskümmend naela. Võta.” Ta surus raha Tina pihku.
„Ma ei saa aru.”
„Tasa.” Graham pani sõrme huultele. „Tegin panuse sinu nimel.”
„Sina?” Tina ei taibanud. „Aga sa oled ju kihlveovahendaja, Graham. Sa ei saa iseendaga kihla vedada.” Tinat ei saanud lolliks teha.
„Tean. Saatsin Nigeli Ladbroke’i kasiinosse.”
Tina tundis, et ta lõug hakkab värisema.
„Sa tegid seda minu pärast?”
„Mul oli mingi eelaimus seoses selle hobusega. Ei saanud jätta riskeerimata. Tema peale oli nii palju raha pandud. Ta alustas juba 9 : 1 favoriidina.”
„Aga see oli ju napilt üle noatera, Graham. Ta oleks peaaegu kaotanud.”
Graham kehitas õlgu. „Vaata, sul on siin nelisada viiskümmend naela oma isandale andmiseks, ja on ka su enda viiskümmend naela – nii on kõik rahul.”
„Kui ta oleks kaotanud, siis sa poleks mulle sellest rääkinudki, mis?”
Graham raputas pead. „Aga ta ei kaotanud. Ärgem hakakem siin targutama, mis oleks võinud olla.”
„Ausalt, ma ei tea, mida öelda, Graham. Arvan, et tõenäoliselt päästsid sa mu elu.”
„Kuule, kuule, ära nüüd nii dramaatiliseks ka mine.”
Tina võttis Grahami näo oma pihkude vahele ja, tõmmates teda enda poole, surus talle suudluse otse huultele.
„Tänan sind,” lausus ta lihtsalt.
Graham punastas. „Palun võta heaks.” Siis aga jätkas ta tõsiselt: „Olen valmis mida tahes su heaks tegema, Tina. Pea seda meeles.”