Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон
enne õhtusööki.”
Pöörasin end naerdes külili ja heitsin teki pealt. Õhk oli alles mõnusasti jahe, aga mitte kauaks.
„Kas arvad, et jõuad enne õhtusööki veel kõvasti vananeda?” küsisin narritamisi.
„Oh, ei usu, et mul selle ajaga mõni ihuliige just küljest ära kukub,” vastas Jamie mõtlikult. „Iseasi kui heas korras need on ...” Ta tõmbas selja nõgusaks, ringutas ja vajus rahulolevalt ägades tagasi, samal ajal kui minu käsi tema kehal õige koha üles leidis.
„See siin näib küll igati töökorras olevat,” rahustasin teda. Et päris kindel olla, sikutasin kergelt, mispeale Jamie vaikselt niuksatas. „Pole märkigi, et ähvardaks küljest kukkuda.”
„Tore,” sõnas Jamie, kattes mu käe kindlalt oma kämblaga, et vältida edasisi kooskõlastamata eksperimente. „Kust sa teadsid, millega ma parajasti tegelen? Uurin ennast, nagu sa ütlesid?”
Jätsin oma käe tema pihku, ent upitasin end pisut, et sättida lõug keset tema rinda, kus näis olevat just selleks otstarbeks väike lohk.
„Mina teen seda oma sünnipäeval alati – tõtt-öelda küll enamasti eelmisel õhtul. Vaatan peamiselt küll tagasi, mõtlen möödunud aastale, aga uurin ikkagi ka ennast – küllap teevad seda kõik. Lihtsalt et näha, kas ollakse ikka seesama inimene kes eelmisel päeval.”
„Ma olen selles enam-vähem kindel,” rahustas Jamie mind. „Sa ei näe ju ometi mingeid märgatavaid muutusi?”
Tõstsin lõua tema rinnalt ja vaatasin ta hoolikalt üle. Tõtt-öelda oli mul kaunis raske vaadata Jamiet objektiivse pilguga; tema välimus oli mulle nii tuttav ja lähedane, et kippusin märkama selle juures väikesi armsaid üksikasju – kõrvalestal olevat tedretähni, üht agaralt ettepoole trügivat alumist lõikehammast, mis üldisest rivist õige pisut välja ulatus – ning reageerima tema näoilme pisimatelegi muutustele, ilma et oleksin vaadanud teda kui tervikut.
Jamie talus mu uurivat pilku vaikides, silmalaud kosuvas valguses pooleldi suletud. Tema juuksed olid magades vallandunud ja lebasid lahtiselt õlgadel, raamides ruskete lainetena nägu, milles oli rohkesti huumorit ja kirge, ent paradoksaalsel kombel ka erakordset rahu.
„Ei,” sõnasin viimaks ja lasksin lõua rahulolevalt ohates tagasi tema rinnale. „See oled ikka sina.”
Jamie turtsatas, nagu teinuks see talle nalja, aga jäi liikumatult lamama nagu ennegi. Kuulsin, kuidas kusagil lähedal koperdas ringi kokk ja kirus vankri tiislile komistades. Laager alles hakkas kujunema; osa rühmi – need, kelle liikmete ja ohvitseride hulka kuulus palju endisi sõdureid – paistis silma korra ja distsipliiniga. Paljud sellega paraku ei hiilanud ning nende lääbakil telgid ja ümberringi aasal vedelev varustus ei jätnud kaugeltki sõjaväelist muljet.
Alanud trummipõrinale ei järgnenud mingit silmanähtavat vastust, sõjavägi magas edasi.
„Kas kuberneril on nende üksustega üleüldse võimalik midagi peale hakata?” küsisin kahtlevalt.
Ent seegi sõdalane näis olevat taas unne vajunud. Minu küsimuse peale kergitas ta siiski laisalt pikki ruugeid ripsmeid.
„Oojaa. Tryon on sõdur. Ta teab hästi, mida teha tuleb – vähemasti hakatuseks. Pole teab mis suur kunst panna mehed rivis marssima ja peldikuid kaevama. Hoopis teine asi on õpetada nad võitlema.”
„Kas ta sellega saab hakkama?”
„Võib-olla saab. Võib-olla mitte. Küsimus on: kas tal läheb seda vaja?”
See oli tõesti põhiküsimus. Kogu tee Fraserimäelt siia olid meie ümber keerelnud kuulujutud nagu tuulte pillutatud sügislehed. Reguleerijad on koondanud kümnetuhandese sõjaväe ja marsivad sellega New Berni peale. Kindral Gage on regulaarväe rügemendiga New Yorgist teel, et sundida koloonia alistuma. Orange’i maakonna rahvakaitsevägi on hakanud mässama ja tapnud oma ohvitserid. Pooled Wake’i maakonna mehed on ära karanud. Hermon Husband on arreteeritud ja laevale viidud, et toimetada ta Londonisse ning anda reetmises süüdistatuna kohtu alla. Reguleerijad on hõivanud Hillsborough’, kavatsevad linnale tule otsa panna ning Edmund Fanningu ja tema kaasosalised mõõga läbi hukata. Lootsin südamest, et ükski neist kuulujuttudest ei vasta tõele – või kui vastab, siis ei kuulu Hubert Sherston Fanningu lähedaste sõprade hulka.
Otsides massilistest kuulujuttudest, pöörastest oletustest ja sulaselgetest väljamõeldistest mingit iva, leidsime ainult ühe, milles võisime enam-vähem kindlad olla: kuberner Tryon on teel siiapoole, et liituda rahvakaitseväega.
Mehe käsi puhkas mu seljal, pöial silitamas tasakesi abaluu serva. Talle eriomase võimega säilitada igas olukorras rahu näis Jamie olevat ebakindlad sõjalised väljavaated täielikult peast heitnud ning tema mõtted paistsid olevat sootuks mujal.
„Kas oled kunagi mõelnud ...” alustas ta, ent jäi siis vait.
„Mida?” Kummardusin ja suudlesin Jamie rinda, ajades seejuures selja kummi, et mees saaks seda silitada, mida ta tegigi.
„Nojah ... kuidas seda nüüd seletada, aga mulle turgatas pähe, et olen nüüd elanud kauem kui mu isa – seda poleks ma küll oodanud,” lisas ta pisut irooniliselt. „Muud midagi kui et ... see tundub veider. Arutlesin endamisi, kas sina ka mõnikord sellele mõtled – jäid ju emast ilma juba nii noorelt.”
„Jah.” Mu nägu oli Jamie rinnal ja hääl sumbus tema särgivoltidesse. „Nooremalt mõtlesin. Tundus, otsekui oleksin läinud matkama, aga ilma kaardita.”
Jamie käsi peatus korraks.
„Jah, just nõnda ongi.” Tema hääles võis kuulda kerget üllatust. „Seda, mis tähendab olla kolmekümnene või neljakümnene mees, ma laias laastus teadsin ... aga mis saab nüüd?” Jamie rinnust kostis vaikne häälitsus, mis meenutas ebalevat naeruturtsatust.
„Edasi tuleb meil kujundada end ise,” sõnasin näole vajunud juustepadrikus valitsevasse hämarusse vaikselt. „Me jälgime teisi naisi – või mehi – ning võtame nendelt mõõtu. Kõik, mida annab kasutada, laename nendelt, ja mida kusagilt mujalt ei leia, seda otsime iseendast. Ning alati ... alati ... käib sellega kaasas kahtlus: kas teeme ikka õigesti?”
Jamie käsi oli mu seljal soe ja raske. Ta tundis pisaraid, mis mu silmanurgast ootamatult alla veeresid ja tema särki niisutasid, ning teine käsi tõusis, et paitada mu pead ja siluda juukseid.
„Jah, nõnda see on,” kinnitas ta uuesti, väga vaikselt.
Ümberringi oli laager hakanud virguma, kostis kolksatusi ja mütsatusi ning unest kähedaid meestehääli. Pea kohal hakkas saagima üks rohutirts, nagu veaks keegi küünega üle vaskpoti.
„See on hommik, mida mu isa silmad ei näinud,” lausus Jamie ikka veel nii tasa, et kuulsin seda pigem tema rinnakorvis kui oma kõrvus. „Maailm ja iga päev, mille selles veedame, on kingitus, mo cridhe – ükskõik mida homne ka endaga ei tooks.”
Pöörasin sügavalt ohates pead ning toetasin põse tema rinnale. Jamie sirutas leebelt käe ja pühkis särgiservaga mu nina.
„Ning mis ülevaatusse puutub,” lisas ta asjalikult, „siis mul on kõik hambad suus, ühtki ihuliiget pole puudu ja mu riist tõuseb igal hommikul ise kikki. Võinuks minna ka hullemini.”
59
Sõjariistad
Mässajatevastase retke päevik
Kuberner William Tryon
Neljapäeval, 2. mail
Craveni ja Cartereti üksused asusid New Bernist teele, kaasas kaks vankrile tõstetud välisuurtükki ja kuus pöördkahurit; kuusteist suurt veovankrit ja neli väiksemat on täis pakke ja laskemoona ning toiduaineid on nii palju, et jätkub ka vägedele, kes liituvad nendega teel kolonel