Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон
näo taevase hiilguse poole ja jäi liikumatult vaatama.
Mis sul viga on, küsisin endalt. Kas sa ei võiks Frank Randalli rahule jätta?
Jamie võttis mul ümbert kinni ja ohkas.
„Šotimaal,” lausus ta, „oli taevas terve päeva tinahall ning isegi loojangu ajal nägid üksnes seda, kuidas päike nagu hõõguvkuum kahurikuul merre vajus. Seal polnud taevas kunagi niisugune.”
„Mis sunnib sind praegu Šotimaast mõtlema?” küsisin, pannes imeks, et tema mõtted kulgevad nagu minu omadki mööda minevikuradu.
„Koit ja hämarik ning üksteisele järgnevad aastaajad,” lausus Jamie ning tema suur suu kiskus mälestuste ajel kergelt naerule. „Kui mu ümber looduses midagi muutub, pean tahes-tahtmata mõtlema, mis oli enne ja mis on nüüd. Kodus ei juhtu seda just sageli, aga väljas näen tihti unes neid, keda olen kunagi tundnud, ning istun vaikides hämaruses, mõeldes teistele aegadele ja kohtadele. Ta kehitas kergelt õlgu. „Nüüd, kui päike loojub, meenub mulle Šotimaa.”
„Aa,” laususin sellest seletusest rahustatuna. „Siis selles on asi.”
„Mis asi?” Jamie vaatas mulle otsa; loojuv päike oli tema näo üle kullanud ja mahendanud selle pingeid.
„Ka mina mõtlesin teistele aegadele ja kohtadele,” tunnistasin, toetades pea tema õlale. „Aga praegu ... ei suuda ma mõelda muule kui üksnes sellele.”
„Tõesti?” Jamie vaikis viivu ning sõnas siis kõhklevalt. „Ma ei räägi sellest just sageli, inglismann – sest kui vastad jaatavalt, ei saa ma selle vastu suurt midagi ette võtta –, aga ... kas igatsed sageli taga ... noid teisi aegu?”
Enne kui vastasin, viivitasin kolme südamelöögi jagu – kuulsin neid, Jamie süda tuksus aeglaselt mu kõrva all – ning pigistasin siis vasaku käe sõrmed aeglaselt rusikasse, nii et tundsin kullast sõrmuse siledat metalli.
„Ei,” vastasin. „Aga ma mäletan neid.”
61
Ultimaatumid
Alamance’i suur laager
16. mai 1771
Meestele, kes on koondunud
relvade alla ja nimetavad end
reguleerijateks
Vastuseks teie petitsioonile teatan, et olen alati silmas pidanud riigi ja kõigi siinsete asukate huvisid. Kahetsen sügavalt seda kohustust, mille olete mulle pannud, väljudes riigi halastava kaitse alt ja oma maa seaduste raamidest, ning nõuan, et teie, kes te nimetate end reguleerijateks, paneksite relvad maha, annaksite välja seadusega vastuollu läinud ninamehed, alistuksite selle riigi seadustele ja jääksite lootma valitsuse heatahtlikkusele. Leppides nende tingimustega teate kättesaamisele järgneva tunni jooksul, hoiate ära verevalamise, sest pärast seda olete mässajatena sõjajalal oma kuninga ning riigi ja selle seadustega.
William Tryon
Kui ärkasin, oli Jamie juba läinud; tema tekk lebas kenasti kokkupanduna minu kõrval ja Gideoni, kelle Jamie õhtul sootamme külge lõõga oli pannud, polnud enam seal.
„Kolonel läks kuberneri sõjanõukogu koosolekule,” ütles Kenny Lindsay ning haigutas suure suuga. Ta pilgutas silmi ja raputas ennast nagu märg koer. „Kas soovite teed või kohvi, proua?”
„Teed palun.” Arvatavasti oli põhjus üleüldises õhustikus, et mu mõtted läksid Bostoni teejoomisele[1.]. Mul polnud enam täpselt meeles, millal too mäsu ja sellele järgnevad sündmused aset pidid leidma, tundsin üksnes ebamääraselt, et pean kasutama iga võimalust juua teed, kuni seda veel saada on, lootes, et see imbub mu kudedesse – just nagu karu vitsutab enne talve süüa tõuke ja marju.
Päev oli koitnud tuuletu ja selge ning ehkki oli veel jahe, võis õhus ikka veel tunda eilse vihma lämbust. Jõin sõõmhaaval teed ja tundsin, kuidas väikesed juukseudemed tassist tõusva auru käes lahti pääsevad, näo ümber keerduvad ja põskedele kleepuvad.
Koed selleks korraks kosutatud, võtsin kaks ämbrit ja seadsin sammud jõe poole. Lootsin, et mu ettevaatus osutub asjatuks, kuid tahtsin siiski, et mul oleks käepärast mingi kogus steriilset keedetud vett. Kui seda ei lähe vaja meditsiiniliseks otstarbeks, võin pesta sukki – neile kulunuks see hädasti ära.
Nimest hoolimata polnud Suur-Alamance teab kui muljet avaldav, selle laius ulatus enamjaolt viieteistkümnest kahekümne jalani. Pealegi oli jõgi madal ja mudase põhjaga, siugles nagu lahti harutatud lõng ning terve maastik oli lõhestatud selle haru- ja lisajõgedest.
Küllap oli see sõjalises mõttes siiski arvestatav eraldusjoon, sest ehkki rühm mehi suutnuks jõe kahtlemata kaunis hõlpsasti ületada, poleks nad saanud teha seda märkamatult.
Kiilid tegid jõe kohal sööste ning tiirutasid paari tumedasse vette põit tühjendava ja isekeskis sõbralikult juttu puhuva rahvakaitseväelase pea ümber. Seisin taktitundeliselt põõsa taga, ootasin, kuni nad ära läksid, ja arutlesin oma ämbritega kaldanõlvast alla minnes endamisi, kuidas meil on vedanud, et enamik mehi nõustub vett jooma üksnes siis, kui neid ähvardab tõesti oht janusse surra.
Kui tagasi jõudsin, oli laager ärkvel ja mehed jalul, mis siis et punetavate silmadega. Kõigist aimus valvsust – kui mitte just otsest lahinguvalmidust – ning lõkete vahetsi ebatavaliselt taltsalt läbi sörkiva Gideoni seljas naasev Jamie võeti vastu üksnes tavapärase kerge uudishimuga.
„Mis uudist, Mac Dubh?” küsis Kenny, tõustes ja tervitades Jamiet, kui too ratsu peatas. „Juhtus midagi?”
Jamie raputas pead. Ta oli laitmatult, peaaegu rangelt riides, juuksed kuklasse seotud, puss ja püstolid vööl, mõõk puusal. Kuue külge kinnitatud rosett oli selle kõige juures ainus värvilaik. Jamie oli lahinguvalmis ning sellest mõttest käis mul üle selja kerge külmavärin.
„Kuberner saatis reguleerijatele kirjakese. Neli šerifit said koopia ja loevad selle ette igale rühmale, kellega kohtuvad. Meil ei jää üle muud kui oodata ära, mis juhtub.”
Nägin Jamiet vaatamas kolmanda lõkke poole. Roger oli ilmselt lahkunud juba varavalges, enne kui laager virgus.
Tühjendasin ämbrid katlasse, et ajada vesi keema. Võtnud need uuesti kätte plaaniga käia veel üks kord jõe ääres, märkasin, et Gideon tõstis järsult pea, ajas kõrvad kikki ja hirnatas otsekui tervituseks. Jamie ajas ta sedamaid liikvele, jättis minu ees seisma ning langetas käe mõõgale. Gideoni võimas rind ja turi varjasid mu vaate; tulijat ma ei näinud, küll aga seda, et Jamie laskis võõra nähtavale ilmudes käe mõõgapidemel lõdvaks. Niisiis sõber.
Või kui mitte just sõber, siis igatahes keegi, kes ei kavatsenud sind sadulast maha tulemata surnuks torgata või raiuda. Kuulsin teretuseks kergitatud tuttavat häält, kiikasin Gideoni lõua alt ning nägin kahe abi saatel üle aasa ratsutamas kuberner Tryoni.
Kuberner ratsutas päris kenasti, ehkki mitte just teab kui elegantselt, ning oli riides nagu sõjakäigul ikka – seljas lihtne sinine mundrikuub, jalas hirvenahast püksid, kübara küljes ohvitseri kollane kokard ning küljel kortikuks nimetatav ratsaväesaabel, mis polnud ilmselt iluasi: pidemel võis näha täkkeid ja tupp oli kulunud.
Peatanud hobuse, noogutas Tryon Jamiele tervituseks ja puudutas kübarat; Jamie vastas samaga. Märganud Gideoni taga mind, võttis kuberner viisakusest oma kolmnurkse kübara kogunisti peast ja tegi sadulas kummarduse.
„Proua Fraser, teie teenistuses.” Nähes mu käes ämbreid, pöördus ta hobuse seljas ja viipas ühele abile. „Härra Vickers. Olge nii hea ja aidake proua Fraserit.”
Ulatasin ämbrid tänulikult härra Vickersile,