Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон
kattis mu käe oma kämblaga ja vaatas mulle otsa.
„A nighean donn,” sõnas ta ja naeratas põgusalt. „Tulid siis mulle head õnne soovima?”
Naeratasin vastu, nii hästi kui suutsin, ehkki minus särises elekter, põletades mind ning jäigastades mu näolihased.
„Ma ei saanud ju lasta sul minna, lausumata ... midagi. „Õnn kaasa!” peaks vist sobima küll.” Lõin kõhklema; äkilisest soovist väljendada rohkem, kui aeg lubas, jäid mul sõnad kurku kinni. Viimaks suutsin välja öelda üksnes kõige tähtsama: „Jamie ... ma armastan sind. Ole ettevaatlik!”
Jamie rääkis, et ei mäleta Cullodenit. Korraga tabasin end mõttelt, kas see mälukaotus hõlmab ka lahingueelseid tunde, kui meie kaks teineteisega hüvasti jätsime. Siis vaatasin talle otsa ja teadsin, et ei hõlma.
„„Õnn kaasa!” käib küll,” vastas ta, pigistades mu kätt, otsekui oleks ka tema jäätunud meie vahel tuhiseva voolu külge. „„Ma armastan sind!” on siiski palju parem.”
Ta pigistas veel kord mu kätt, võttis siis enda oma ära, et puudutada mu juukseid ja nägu, vaadata mulle silma, otsekui sooviks kätkeda mu kujutise sellesse hetke – kui peaks juhtuma, et näeb mind viimast korda.
„Võib-olla tuleb päev, kui meie kaks läheme taas lahku,” ütles Jamie lõpuks tasa ning tema sõrmed riivasid mu huuli – kergelt nagu langev leht. Ta naeratas põgusalt. „Aga see ei juhtu täna.”
Puude vahelt kostsid sarvehelid, kauged, kuid kimedad nagu rähni hüüd. Pöördusin ja jäin vaatama. Brianna istus endiselt kivil otsekui raidkuju, pilk metsale naelutatud.
64
Lahingusignaal
Meeldetuletus: rännakmarsil tähendavad kolm kahuripauku käsku asuda lahingurivistusse ja viis annavad märku minna pealetungile.
Lahingukord, William Tryon
Mõõdetud sammul hakkas Roger reguleerijate laagrist eemalduma, sisendades endale, et ei tohi kiirustada ega tagasi vaadata. Talle lendas järele solvanguid ja suusoojaks öeldud ähvardusi, aga selleks ajaks kui ta puude vahele jõudis, oli meestesumm ta unustanud ning pöördunud tagasi põletavate vaidlusküsimuste juurde.
Keskpäev oli möödas ja ilm oli mai kohta küll palav, aga higise ihu külge kleepuva läbimärja särgi järgi võinuks arvata, et on juuli.
Nägemisulatusest välja jõudnud, jäi Roger kohe seisma. Ta hingeldas, pea käis ringi ja süda kippus äsjasest adrenaliinitulvast pahaks minema. Vaenuliku näoga meestest ümbritsetuna polnud ta tundnud midagi ... mitte kõige vähematki. Nüüd, turvalises kauguses, hakkasid jalad värisema ja pikalt rusikasse surutud sõrmed valutasid. Ta sirutas ja kõverdas neid ning püüdis hingata aeglasemalt.
Ehk polnudki võrdlus La Manche’i kohal tehtud öiste lahingulendude ja õhutõrjekahuritega nii kohatu, kui ta ennist oli mõelnud.
Ta oli sealt siiski tulema saanud; ta läheb koju naise ja lapse juurde. Selle mõtte peale tundis Roger rinnus kummalist pitsitust: üdini tungivat kergendust ja täiesti ootamatult veelgi sügavamat kurbust, et tema isale polnud osaks saanud samasugust õnne.
Teda puudutas kerge tuulepuhang, mis kergitas kaelale langevaid niiskeid juukseid ja pakkus oma jahedusega teretulnud leevendust. Higi oli tunginud läbi särgi ja kuue ning niiske rätt tundus korraga lausa poomisnöörina. Visanud kuue seljast, kobas ta kaelasidet, kiskus selle värisevi käsi ära, et seista, silmad kinni ja riidetükk ripnemas käes, ning ahmida suurte sõõmudena õhku, kuni hetkeline iiveldus järele andis.
Roger manas vaimusilma ette Brianna, nagu ta naist viimati oli näinud – seismas Jemmyt süles hoides ukse raamistuses. Ta nägi naise pisaratest märgi ripsmeid ja lapse tõsiseid ümmargusi silmi ning tajus sügaval sisimas uuesti Husbandi seltsis hütis kogetud tunde kauget kaja: kaunist nägemust, rõõmujoovastust, mis rahustas mõistust ja lohutas hinge. Ta läheb tagasi nende juurde, miski muu polnud praegu tähtis.
Hetk hiljem avas Roger silmad, võttis kuue ja hakkas minema; olles end ihuliselt – kui mitte hingeliselt – kogunud, liikus ta jõe poole.
Tal polnud küll õnnestunud Husbandit Jamie juurde tuua, aga ka Jamie ise poleks suutnud teha midagi enamat. Ei saanud välistada, et nüüd, kui Husband, kes oli neile vähemasti nime poolest midagi juhi taolist, on lahkunud, laguneb see rahvamass – armeeks ei saanud seda nimetada, arvaku Tryon, mida tahab – laiali, hajub ja läheb koju. Roger lootis seda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.