Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон
huuled kõvasti kokku.
Nähes oma sõnu mõjuvat, kiirustas Roger jätkama.
„Te rääkisite nendega ennist ning nad kuulasid teid. Nad tulid koos teiega, teie järel. Kindlasti kuulavad nad teid nüüdki!”
Lärm muutus väljas üha tugevamaks, rahvahulk hakkas kannatust kaotama. Kui see ehk polnudki veel märatsev jõuk, siis palju ei puudunud. Mida teeksid nad siis, kui teaksid, kes Roger on ja mis asju ta siin ajab? Tema peopesad olid higist märjad; ta surus need vastu kuube, tundis käe all rahvakaitseväe märgi väikest kühmu ning kahetses, et polnud võtnud vaevaks seda kuhugi peita, enne kui üle jõe tuli.
Husband vaatas Rogerile korraks otsa ja haaras tal siis mõlemast käest kinni.
„Palveta koos minuga, sõber,” lausus ta tasa.
„Ma ...”
„Sul pole tarvis midagi öelda,” sõnas Husband. „Tean, et oled paavstimeelne, aga meil pole kombeks paluda kuuldavalt. Ole lihtsalt vaikides minu kõrval ja palu südames, et võidutseks tarkus – mitte üksnes minus, vaid kõigi siia kogunenute seas ...”
Roger hoidis keele hammaste taga, et hoiduda Husbandit parandamast; tema enda religioossetel veendumustel polnud praegu vähimatki tähtsust, küll aga nähtavasti Husbandi omadel. Selle asemel surus ta kärsituse alla, noogutas ja pigistas vanema mehe käsi, pakkudes talle nii palju tuge, kui sai.
Husband seisis täiesti liikumatult, pea pisut langetatud. Hüti ukselogule prõmmiti rusikaga, kostis hüüdeid.
„Hermon! Kas sinuga on kõik korras?”
„Lõpeta nüüd, Hermon! Selleks pole enam aega! Caldwell jõudis kuberneri juurest tagasi ...”
„Ainult üks tund, Hermon! Ta andis meile aega kõigest tunni, mitte rohkem!”
Rogeri abaluude vahelt nõrgus alla higinire, mida ta eiras, saamata seda ära pühkida.
Ta silmitses Husbandi parkunud sõrmi ning nägi pilku tõstes, et teise silmad on küll näiliselt kinnitunud tema omadesse, ent viibivad ometi eemal, just nagu kuulaks ta mingit kauget häält, eirates tungivaid hüüdeid, mis kostsid teiselt poolt seina. Isegi Husbandi silmad olid Rogeri meelest kveekerlikult hallid otsekui vihmaveelombid, mille pind tormi järel veel kergelt väreleb, et kohe sileneda.
Kindlasti murtakse uks maha. Aga ei, mürtsatused vaibusid kärsituteks koputusteks ja seejärel üksikuteks mütsudeks. Roger tundis endagi südamelööke rinnus pikkamisi aeglustumas vaikseks ühtlaseks tuikamiseks, sedamööda kuidas veres ümav ärevus vaibus. Ta sulges silmad, proovides koondada mõtted ja teha seda, mida Husband temalt ootas. Ta otsis sobivat palvet, aga pähe ei tulnud midagi peale palveraamatust pärit üksikute katkendite.
Aita meid, oo jumal ...
Kuula meid ...
Aita meid, oo jumal, sosistas Rogeri isa hääl. Tema teine, kirikuõpetajast isa kõneles kusagil Rogeri peas. Aita meil, oo jumal, meeles pidada, kui sageli teevad inimesed kurja pigem mõtlematusest kui armastuse nappusest ning kui salakavalad on meie jalge ette seatud lõksud.
Sõnad vilksatasid tal üksteise järel korraks peast läbi nagu lõkkest kerkivad leegitsevad lehed ning pudenesid tuhaks, enne kui ta jõudis neist kinni haarata. Ta ei proovinudki enam, vaid seisis lihtsalt niisama, hoides kõvasti kinni Husbandi kätest ning kuulates tema pikaldast kähedat hingamist.
Palun, ütles Roger mõttes, teadmata ise ka, mida ta õieti palub. Seegi sõna haihtus ega jätnud endast jälgegi maha.
Midagi ei juhtunud. Väljast kostis ikka veel hääli, kuid neil ei tundunud olevat rohkem tähtsust kui lindude sädistamisel. Sees oli õhk liikumatu, ent ometi jahe ja elav, just nagu vallatleks nurkades tõmbetuul, puudutamata kaht meest, kes seisid keset põrandat. Roger tundis, et tal on järjest kergem hingata ning tema südame rütm aeglustus veelgi.
Ta ei mäletanud, et oleks silmad lahti teinud, aga ometi olid need avatud. Husbandi leebetes hallides silmades nägi ta siniseid täppe ja tillukesi musti kübemeid. Mehe ripsmed olid tihedad ja Roger märkas lauservas kerget paistetust, paranema hakanud odraiva. Kühmuke oli sile ja punane, keskelt rubiinikarva, ääre poolt üha kahvatum, karmiinpunasest tume- ja heleroosani – niisugune võinuks olla loomispäeva hommikul puhkenud koit.
Tema ees seisva mehe nägu oli küntud joontest, mis kulgesid ninast suuni ning jooksid üle halliseguste kulmupuhmaste, mille karvad olid pikad ja kaardusid nagu linnutiivad. Huuled olid laiad ja siledad, tuhmilt roosad; nende vahel läikiv valge hambaserv tundus järeleandliku liha varjus kontrastselt tugev.
Roger seisis liikumatult ja imetles enda ees avaneva vaatepildi ilu. Räägitagu pealegi, et Husband on jässakas ja ilmetu näoga keskealine mees, tema nägi midagi südantliigutavalt erakordset – ainulaadset ja imelist, asendamatut.
Talle turgatas pähe, et just sama tundega oli ta vaadanud oma väikest poega, imetlenud iga tillukest täiuslikku varvast, põsekumerust, kõrva, mis tekitas südames iseäraliku pitsituse, vastsündinu säravat nahka, millest kumas läbi sisemine süütus. Siin oli seesama looming – mitte ehk küll nii uus, võib-olla minetanud osa süütust, kuid ometi niisama imeline.
Roger langetas pilgu ja vaatas oma käsi, mis hoidsid ikka veel kõvasti kinni Husbandi väiksematest kätest. Ta tundis korraga tohutut aukartust, nähes, kui ilusad on tema pikad sõrmed, randmeluude ja liigeste kaared, üle pöidlaliigese kulgev imeliselt punetav peenike arm.
Husband hingas sügava ohkega välja ja tõmbas käed ära. Rogerit valdas hetkeline kahetsus, ent taas tundis ta endale laskuvat selle toa rahu ning äsjane iluimetlus asendus sügava meelekindlusega.
„Tänan sind, sõber Roger,” lausus Husband tasa. „Ma ei osanud loota, et saan säärase armu osaliseks ... aga võtan selle tänuga vastu.”
Roger noogutas sõnatult. Ta vaatas, kuidas Husband võttis konksu otsast kuue ja pani selga, nägu nüüd juba rahulik ja otsustav. Pikemalt kõhklemata lükkas kveeker riivi eest ja tõukas ukse lahti. Väljas ootav rahvasumm tõmbus tagasi, näol üllatus, mis asendus sedamaid innu ja ärritusega. Husbandit tabas küsimuste ja veenmiste rahe, aga ta eiras seda ning kõndis otsejoones maja kõrval noore puu külge seotud hobuse juurde. Päästnud ratsu lahti, hüppas ta sadulasse ja vaatas alles siis mõttekaaslastele otsa.
„Minge koju!” ütles ta valjul häälel. „Me peame siit lahkuma; iga mees peab pöörduma oma koju tagasi!”
See kuulutus võeti algul vastu rabatud vaikusega, seejärel mõistmatute ja solvunud hüüetega.
„Mis koju?” hõikas üks hõreda punase habemega noormees. „Sinul ehk on kodu, kuhu minna – minul ei ole!”
Husband istus kindlalt sadulas, laskmata end sellest vihapurskest kõigutada.
„Minge koju!” hüüdis ta uuesti. „Ma vannutan teid: sellest siin ei sünni enam midagi peale vägivalla!”
„Jah, ja just seda me tahamegi!” kõmistas üks tüüakas mees, tõstes musketi kähedate kiiduavalduste saatel kõrgele pea kohale.
Roger oli Husbandi järel välja tulnud, kuid reguleerijad ei pannud teda õieti tähelegi. Ta seisis natuke kaugemal ja vaatas, kuidas kveeker hakkas pikkamisi eemale ratsutama, kallutades end sadulas alla, et hüüda žestikuleerides midagi meestele, kes jooksid rüsinal tema kõrval. Keegi haaras Husbandil varrukast ning kveeker tõmbas ratsmed pingule ja kummardus kuulama ilmselt kirglikku veenmist.
Kui see läbi sai, ajas ta end sirgu, raputas pead ja surus kübara pähe.
„Ma ei saa jääda ega vaadata pealt, kuidas minu juuresolekul verd valatakse. Kui paigale jääte, sünnib siin tapatöö. Lahkuge! Teil on veel aega minna – palun teid, tehke seda!”
Husband ei karjunud enam, aga ümberringi oli lärm korraks vaibunud ja tema hääl kandis. Ta tõstis murelikult kipras näo ja nägi kontpuu varjus