Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон
ja sirutasin käsi, täis tungi tegutseda, võtta midagi ette. Katel oli keema läinud, puhta linase riidega kaetud vesi ootas. Olin asetanud oma arstikasti kännule; tõstsin nüüd kaane lahti ja hakkasin masinlikult selle sisu üle vaatama, ehkki teadsin, et kõik on omal kohal.
Puudutasin ükshaaval kõiki läikivaid pudelikesi, lugedes nende silte nagu mingit rahustavat litaaniat.
Atropiin, belladonna, oopiumitinktuur, kodeiinieliksiir, lavendliõli, kadakaõli, münt, koldrohi ... ja lai pruun klaaspudel alkoholi. Alkohol oli asendamatu. Mul oli seda vankris terve vaat.
Mu silm tabas mingi liikumise – see oli Jamie; ta liikus aeglaselt puude alutsi, kummardudes siin, et lausuda kellelegi sõnake kõrva, puudutades seal kellegi õlga otsekui võlur, kes äratab ellu kivikujusid, ning läbi lehtede langev päikesevalgus säratas tema juukseid.
Seisin vagusi, käed põllevoltidesse klammerdunud, tahtmata teda eksitada, ent soovides ometi meeleheitlikult, et ta mind märkaks. Jamie kõndis kergelt, heites mõne nalja, puudutades põgusalt, kuid tema pinge ei jäänud mulle märkamatuks. Millal oli ta viimati seisnud oma vägede eesotsas, oodates pealetungikäsku?
Cullodeni nõmmel, mõtlesin ning karvakesed tõusid mu käsivartel püsti ja kullendasid kevadpäikeses.
Kusagilt lähedalt kostis kabjaplaginat, hobused liikusid raginal läbi võsa. Kõik pöördusid ootusärevalt vaatama, musket lõdvalt käes. Kostis ahhetamist ja jutuüminat, kui nähtavale ilmus esimene ratsanik, pistes oma erepunase pea vahtraokste vahelt välja.
„Helde looja,” sõnas Jamie nii valjusti, et seda oli kuulda kogu lagendikul. „Mida kuradit tema siit otsib?” Tulijat tundvate meeste seast kostis naeru ning pinge haihtus, otsekui oleks jää korraga murdunud. Jamie õlad lõtvusid vaevumärgatavalt, aga kui ta saabujale vastu kõndis, oli tema nägu kaunis sünge.
Selleks ajaks kui Brianna ratsmed pingule tõmbas ja sadulast maha isa kõrvale hüppas, jõudsin kohale ka mina.
„Mis ...” alustasin, aga Jamie seisis juba tütrega silm silma vastu, kämmal tema käsivarrel, ning rääkis midagi kiiresti ja vaikselt gaeli keeles.
„Andke andeks, proua, aga ta jäi endale kindlaks.” Puude vahelt ilmus nähtavale teine hobune, kelle seljas istus kahetseva näoga mustanahaline noormees. See oli Jocasta tallipoiss Joshua. „Ma ei saand teda takistada; proua Sherston kah mitte. Me proovisime küll.”
„Seda ma näen,” vastasin.
Brianna oli Jamie sõnadetulvast õhetama löönud, aga ei paistnud ilmutavat vähimatki soovi uuesti hobuse selga ronida ega minema ratsutada. Ta vastas isale samuti gaeli keeles – mida ta ütles, läks mul kõrvust mööda – ning Jamie põrkas tagasi, otsekui oleks herilane teda ninna nõelanud. Justkui oma sõnade mõjuga rahule jäädes noogutas Bree korra teravalt ning pööras kanna pealt ringi. Siis märkas ta mind ja tema näole ilmus lai naeratus.
„Ema!” Brianna embas mind ning tema kleidist hoovas värsket seebi, mesilasvaha ja tärpentinihõngu. Nägin tütre lõual pisikest koobaltsinise värvi plekki.
„Tere, kullake. Kust sina siis välja ilmusid?” Suudlesin Breed põsele ja astusin sammukese tagasi – kõige kiuste ikkagi rõõmus teda nähes. Tema kleit oli väga lihtne, seesama koredast pruunist kodukootud riidest, mida ta kandis kodus, aga värske ja puhas. Pikad punased juuksed olid kuklas palmikusse põimitud ja laia servaga õlgkübar rippus nööripidi seljal.
„Hillsborough’st,” vastas Bree. „Üks Sherstonite külaline rääkis eile õhtul, et rahvakaitsevägi on siin laagris, ja nõnda ma siis tulingi. Võtsin kaasa natuke toitu,” ta osutas hobuse ja pungil täis sadulakottide poole, „ja Sherstonite aias kasvavaid ravimtaimi, mida sul võib ehk vaja minna.”
„Tõesti? Jah. Vaat kui kena.” Tundsin seljal Jamie raevukat pilku, aga hoidusin tagasi vaatamast. „Ee ... ära arva, nagu poleks mul hea meel sind näha, kullake, aga siin võib õige varsti madinaks minna ja ...”
„Ma tean.” Brianna põsed roosatasid ikka veel ning nüüd punastas ta veel sügavamalt. Ta kõrgendas pisut häält.
„Sellest pole midagi, ega ma siia sõdima tulnud. Vastasel korral kannaksin pükse.” Ta vaatas korraks üle mu õla ning kuulsin sealtpoolt valju turtsatust, millele järgnesid Lindsay-vendade naerupahvatused. Bree langetas pea, et varjata muiet, ja minagi ei saanud teisiti, kui pidin naeratama.
„Ma jään siia sinu juurde,” lausus ta juba vaiksemalt ja puudutas mu käsivart. „Kui on tarvis kedagi põetada ... hiljem ... saan olla sulle abiks.”
Kõhklesin, ehkki oli ilmne, et kui lahing tõepoolest tuleb, on ka haavatuid, kelle eest hoolitseda, ning veel üks kätepaar kulub marjaks ära. Brianna polnud küll kogenud põetaja, kuid teadis ikkagi üht-teist pisikutest ja antiseptikutest ning sellest oli praeguses olukorras rohkem kasu kui heast anatoomia ja füsioloogia tundmisest.
Bree oli ajanud end sirgu. Tema otsiv pilk liikus vahtrate varjus ootavatele meestele.
„Kus Roger on?” küsis ta vaikselt, kuid kindlalt.
„Temaga on kõik korras,” kinnitasin, lootes, et mul on õigus. „Jamie saatis ta hommikul, rahulipp kaasas, teisele kaldale, ülesandega tuua Hermon Husband kuberneri juurde läbirääkimisi pidama.”
„Roger on seal?” Bree tõstis tahtmatult häält, aga võttis end siis kokku ja madaldas seda. „Vaenlase juures? Kas nende kohta võib niiviisi öelda?”
„Ta tuleb tagasi.” Jamie oli astunud mu kõrvale ja vaatas tütart erilise rõõmuta, kuid tema kohalolekuga nähtavasti siiski leppides. „Ära mine närvi, tüdruk. Vaherahulipu all ei tülita teda keegi.”
Bree tõstis pea ning vaatas jõe poole, suunates pilgu nii kaugele kui suutis. Tema ilme oli endassetõmbunud, nägu kinnine ja kahvatu.
„Kas vaherahulipp aitab teda, kui ta on tulevahetuse puhkedes ikka veel sealpool?”
Vastus, nagu ta kindlasti teadis, oli „Arvatavasti mitte”. Seda teadis ka Jamie, aga ei vaevunud ütlema. Ta ei vaevunud ütlema sedagi, et tulevahetust ei pruugi tulla; õhk oli tiine ootusest, maha pudenenud püssirohust ja närviliselt higistavate ihude lõhnast.
„Roger tuleb tagasi,” kordas Jamie, sedapuhku juba leebemalt. Ta puudutas tütre nägu, lükkas eemale valla pääsenud kihara. „Luban sulle, tüdruk. Teda ei ähvarda miski.”
Kui Brianna isa nägu uuris, näis tema hirm pisut lahtuvat. Nähtavasti leidis ta sealt mingit julgustust, sest pinge andis natuke järele ja ta noogutas, leppides sõnatult selle kinnitusega. Jamie kummardus tütre poole, suudles teda laubale ning pöördus, et minna rääkima Rob Byrnesiga.
Bree seisis ja vaatas talle natuke aega järele, päästis siis kübarapaelad lahti ning tuli ja istus minu kõrvale kivile. Tema käed värisesid pisut; sügavalt hinge tõmmanud, võttis ta põlvede ümbert kinni, et nendegi võbinat vaigistada.
„Kas ma saan sind kohe millegagi aidata?” küsis ta, osutades peaga lahtise arstikasti poole. „Tahad, et tooksin midagi?”
Raputasin pead.
„Ei, mul on kõik vajalik olemas. Jääb üle üksnes oodata.” Tegin kerge grimassi. „See on kõige raskem.”
Bree tõi otsekui vastu tahtmist kuuldavale nõusoleva häälitsuse, aga võttis end kohe silmanähtavalt kokku ja laskis lõdvaks. Kulm kergelt kortsus, silmitses ta meie ootamisvarustust: lõke, keev vesi, lahtikäiv laud, suur instrumendikast ja väiksem komps, milles oli mu esmaabitarvete karp.
„Mis selles on?” küsis Brianna, tonksates riidest kotti saapaninaga.
„Alkohol ja sidemed, skalpell, tangid, amputatsioonisaag, žgutid. Kui võimalik, toovad nad haavatud siia või toimetavad mõne teise arsti hoole alla. Aga kui pean minema lahinguväljale – kui keegi on nii raskesti haavatud, et ei suuda kõndida ja teda pole võimalik kanda –, siis krahman selle kaasa ja lähen