Leegitsev rist 2. osa. Диана Гэблдон
hakkas jälle paisuma, kõik rääkisid korraga, vaidlesid, veensid, eitasid. Roger pöördus ja hakkas tasahilju vahtrasalu poole kõndima. Nüüd, kui Husband oli lahkunud, tundus olevat targem siit võimalikult kiiresti minema pääseda.
Kellegi käsi haaras Rogeril õlast ja sundis ta pöörduma.
„Kes kurat sina niisugune oled? Mida sa Hermonile ütlesid, et ta ära läks?” Rogeri ees seisis, käed rusikas, räpane narmendava nahkvestiga mees. Too oli silmanähtavalt vihane ning valmis valama oma pettumuse välja esimese sobiva isiku peale.
„Ütlesin, et kuberner ei soovi kellelegi halba teha, kui seda on võimalik vältida,” vastas Roger, lootes, et tema hääl kõlab rahustavalt.
„Kas sa tuled kuberneri juurest?” küsis üks musta habemega mees kahtlustavalt, seirates Rogeri rohmakaid kodukootud rõivaid. „Kas sul on pakkuda teistsuguseid tingimusi kui Caldwellil?”
„Ei.” Roger oli olnud seni ikka veel Husbandiga veedetud hetkede mõju all, tundnud end kaitstuna osmiku ümber keerlevate viha- ja hüsteeriahoovuste eest, aga see rahutunne hakkas kiiresti haihtuma. Juba liitus tema küsitlejatega uusi mehi, keda meelitasid ligi ärritunud hääled.
„Ei,” kordas Roger, nüüd juba valjemini. „Tulin selleks, et hoiatada Husbandit ... hoiatada teid kõiki. Kuberner soovib ...”
Tema juttu katkestavatest jõhkratest hüüetest sai selgeks, et Tryoni soovid ei huvita kohalviibijaid vähimalgi määral. Roger libistas pilgu üle sõõris seisvate meeste nägude, leidmata üheltki sallivuse, veel vähem sõpruse märki. Ta kehitas õlgu ja astus sammu tagasi.
„Tehke siis, nagu heaks arvate,” lausus ta nii rahulikult, kui suutis. „Härra Husband andis teile mõistlikku nõu ... mina ühinen temaga.” Roger pöördus minekule, kuid peatati taas; kaks kätt haarasid tal õlgadest ja pöörasid ta uuesti jõuga küsitlejate ringi poole.
„Ära torma, vennike,” lausus nahkvestiga mees. Tema nägu oli ikka veel vihast punane, aga käed polnud enam rusikas. „Oled sa Tryoniga rääkinud?”
„Ei,” tunnistas Roger. „Mind saatis ...” ta jäi vait, kaheldes, kas on mõistlik mainida Jamie Fraseri nime. Ei, parem mitte; selle asemel et pahandusi ära hoida, võiks see põhjustada hoopis uusi. „Tulin kutsuma Hermon Husbandit endaga kaasa teisele poole jõge, et ta saaks oma silmaga näha, kuidas asjalood on. Ta eelistas uskuda ülevaadet, mille mina talle olukorrast andsin. Te nägite ise, kuidas ta sellele vastas.”
„Nõnda sa räägid jah!” Tüüakas punase põskhabemega mees ajas lõua sõjakalt püsti. „Mispärast peaks keegi uskuma ülevaadet, mille sina olukorrast annad?” küsis ta, matkides nii koomiliselt Rogeri hakitud šotipärast hääldust, et kaaslased pahvatasid naerma.
Hütis kogetud rahutunne polnud Rogerit veel täielikult hüljanud; ta kogus selle jäänused kokku ja jätkas vaikselt.
„Ma ei saa sundida teid kuulama, söör. Aga need, kellel on kõrvad, võiksid ikkagi kuulata.”
Roger vaatas meestele järgemööda otsa ning ehkki vastu tahtmist, jäid nood üksteise järel vait, kuni ta seisis keset tõrksalt kuulavate meeste sõõri.
„Kuberneri väed on lahinguvalmis ja hästi relvastatud.” Rogeri hääl kõlas tema enda kõrvus võõralt – rahulikult, ent kuidagi sumbunult, just nagu kõneleks kusagil eemal keegi teine. „Kuberneri endaga pole ma kohtunud, kuid olen kuulnud tema väljaöeldud seisukohta: ta ei soovi verevalamist, kuid on otsustanud kasutada kõiki meetmeid, et see rahvakogunemine laiali ajada. Kui pöördute rahulikult koju tagasi, on ta siiski valmis ilmutama järeleandlikkust.”
Järgnes hetk vaikust, mille katkestas kare rögin. Rogeri saabaste ette mullale maandus tubakamahlaga segunenud süljelärakas.
„Nii palju,” ütles sülitaja lühidalt, „kuberneri järeleandlikkusest.”
„Ja nii palju sinust, sitapea!” lisas üks kaaslane, äsades lahtise käega Rogeri näo poole.
Roger põikas hoobi eest kõrvale, tõmbas õla alla ning virutas vastu, nii et mees lõi vaaruma ja kukkus. Tema asemele astusid paraku teised; Roger jäi seisma, käed rusikas, valmistudes end vajaduse korral kaitsma.
„Ärge tehke talle häda, poisid,” hüüdis nahkvestiga mees. „Vähemasti esialgu.” Ta astus Rogerile ringiga lähemale, pidades targu silmas tema rusikaid, ning silmitses teda kahtlustavalt.
„Tryoniga sa ehk näost näkku kohtunud ei ole, aga tema vägesid oled ju ikka näinud, eks?”
„Olen küll.” Rogeri süda peksles ja veri undas meelekohtadel, aga veidral kombel ei tundnud ta üldse hirmu. Meestesumm oli küll vaenulik, aga mitte verejanuline ... praegu veel.
„Ütle siis, kui palju sõdureid Tryonil on?” Mees uuris teda teraselt, silmis iseäralik helk. Mõistlik oli rääkida tõtt – arvata võis, et vastus on küsijale juba teada, sest miski ei takistanud reguleerijate leeri mehi ületamast Alamance’i ja hindamast olukorda ise.
„Pisut üle tuhande,” vastas Roger, pidades hoolega silmas küsitleja ilmet. Nii oligi: mees oli seda tõesti teadnud. „Aga need on hea väljaõppe saanud rahvakaitseväelased,” rõhutas Roger, heites põgusa pilgu salkkonnale reguleerijatele, kes olid kaotanud tema vastu huvi ning jätkasid sealsamas lähedal pooleli jäänud maadlust. „Ning neil on suurtükid. Teil minu arvates ei ole, söör.”
Mehe näoilme läks lukku.
„Arvake, mida tahate,” sõnas ta lühidalt. „Aga Tryonile võite öelda, et meil on kaks korda rohkem mehi. Ja olgu väljaõppega kuidas on ...” tema suu kõverdus irooniliselt, „me kõik oleme relvastatud – igaüks oma musketiga.” Ta ajas pea kuklasse ja kissitas päikese käes silmi.
„Tunni aja pärast siis?” küsis ta juba vaiksemalt. „Arvan, et nii kaua enam ei lähegi.” Mees langetas pilgu ja vaatas Rogerile silma. „Eks minge siis teisele poole tagasi, söör. Kandke kuberner Tryonile ette, et me tahame öelda oma sõna ja saada oma tahtmist. Kui ta võtab meid kuulda ja täidab meie nõudmised, on hea. Kui ei ...” Ta asetas käe vööl rippuva püstoli pärale ja noogutas korra, ilme taas sünge ja otsustav.
Roger libistas pilgu üle sõõris seisjate vaikivate nägude. Mõnelt võis välja lugeda kõhklust, aga suurem jagu olid mornid või varjamatult väljakutsuvad. Ta pöördus sõna lausumata ja kõndis eemale, kuuldes puude alt läbi minnes kevadiste lehtede sahinas reverendi sosinal lausutud sõnu.
Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.[1.]
Roger lootis, et ka tema katse läheb kas või pisutki arvesse.
1 Matt 5:9. [ ↵ ]
63
Arsti päevaraamat I
Punkt 28. Arstid peavad päevaraamatut ning panevad sellesse kirja kõik nende abi vajanud mehed: mehe nime, kompanii, millesse ta kuulub, päeva, kui ta arsti käe alla tuleb, ja päeva, kui ta vabaneb.
„Laagri kohustused ja eeskirjad”
Tundsin, kuidas mu põske puudutas jahe tuulepuhang, ja väratasin, ehkki päev oli väga soe. Mul käis korraga peast läbi tobe mõte, nagu oleks mind põgusalt riivanud mööduv tiib, hääletult möödunud surmaingel, kes lendas ajama oma süngeid asju.
„Lollus,” laususin valjusti. Seda kuulis Evan Lindsay; nägin tema pead korraks minu poole pöördumas, aga kohe pöördus see tagasi. Nagu kõigil teistel, nii oli ka temal pilk suunatud itta.
Need inimesed, kes ei usu telepaatiasse, pole järelikult kunagi viibinud lahinguväljal ega teeninud armees. Enne kui vägi liikvele läheb, kandub nähtamatu miski ühelt mehelt teisele ning koguni õhk näib elavat. Hirmu ja õhina