Valusad saladused. Melinda Leigh
natuke asja uurida. Faith lalises ja haaras oma varbaid, kui Grant üritas teda lukuga sipukatesse toppida. Ta tõmbas luku kinni ja beebi oksendas taas. Maost läbi käinud piimaasendajat lendas mõlemale peale.
Carson tõstis pea joonistuselt ning ohkas pikalt ja põlastavalt. Olukord oleks olnud naljakas, kui mõte sellele, et ta ei oska beebi eest hoolitseda, poleks olnud hirmutav.
Sotsiaaltöötaja lause kajas Grantil peas. See beebi on keeruline.
Sõnad, mis enne tundusid kiuslikud, olid nüüd prohvetlikud.
Kingad kotis ja talvesaapad jalas, nööpis Ellie mantli kinni, tõmbas kindad kätte ja läks büroo tagauksest välja. Ta tegi tööd tund aega kauem, kui ametlikult kella viieni ette oli nähtud, et lõpetada kiire aruanne, mis lõi tema õhtu plaanid segi.
Ellie kiirustas ümber maja väiksesse parklasse. Ta pidi minema toidupoodi. Päike oli tund aega tagasi majade taha vajunud ja varjud venisid üle külmunud maapinna. Tuul vilistas parklas. Saapad krabisesid pooleldi külmunud lumel. Ellie tõmbas mantlikrae kõrgemale ja otsis taskust võtmeid. Tema vana minibuss ootas parkla tagumises otsas, kuhu töötajad pidid oma autod parkima. Majale lähemad kohad olid mõeldud klientidele.
Ta astus värisedes suure tamme alla, vajutas puldi nuppu ja autouksed avanesid piiksatades. Ta istus rooli taha, käivitas mootori ja keeras soojenduse maksimumi peale.
Miski torkas puusa. Ellie võpatas ja süda peksis vastu roideid.
„Ära pööra ringi,“ sosistas mehehääl.
Ellie kõõritas pead liigutamata alla ja paremale. Konsooli keskel sihtis kinnastatud käes olev relv tema alaselga. Silmad kohanesid pimedusega ja ta nägi silmanurgast varju. Pimeduses lamas bussi esiistme taga põrandal mees. Hirm tardus sisemuses nagu jääkamakas.
Mees viipas relvaga. „Vaata ettepoole.“
Ellie vaatas ette. Tema hingeldamine muutis esiklaasi uduseks. Kedagi polnud näha. Ainus auto peale tema oma oli selles parklas Rogeri Mercedes ja mehe kabinet asus maja eesosas. Roger ei kuuleks ega näeks teda. Hekk eraldas büroo parklat naabermaja suukirurgi parklast. Vahet polnud. Nad olid teisipäeviti nagunii suletud.
Peast käisid läbi mitmed võimalused. Ta ei saanud autost välja hüpata, sest mees jõuaks enne päästikule vajutada. Relv oli istmete vahel nii, et ta ei saanud seda ka haarata. Kuna nad olid lähestikku, oli kuuli eest pääseda võimatu.
Mees torkis teda uuesti neeru kohalt. „Hakka sõitma ja pööra First Streetil vasakule. Kui sa karjud või tähelepanu püüad äratada, ma tulistan.“
Ellie lükkas tagurpidikäigu sisse ja vajutas gaasipedaali. Pea käis ringi. Auto nõksatas tagasi. Ta vajutas pidurit ja auto jõnksatas seisma.
„Lollakas eit,“ sosistas mees.
Ellie hingas sügavalt sisse ja sundis värisevaid jäsemeid kuuletuma. Ta võib parklast pääsedes millelegi otsa sõita. See oli tema ainuke võimalus.
„Ära kiirust ületa ja kui sa kuhugi otsa sõidad, tulistan ma sind ikka. Olen siin kindlalt paigas. Elan paugu üle.“
Lootus kustus. Õhkpadi paiskuks talle näkku ega laseks liigutada. Ta oleks ikka abitu.
Mida mees tahab? Kas ta tapab ta? Ellie tahtis ukse avada ja põgeneda, riskida parklas, kus tal oli mingisugunegi võimalus pääseda. Kui mees ta mujale viib, saab ta temaga teha mida tahes. Ent bussist polnud võimalik piisavalt kiiresti välja saada.
Ellie pööras First Streetil vasakule. Higi muutis siidpluusi mantli all läbimärjaks ning talvesaapad tundusid pedaalidel kohmakad ja suured. Ellie peatus neljakümnega sõites ristmikul.
„K-kuhu ma pean sõitma?“ küsis ta.
„Pööra vasakule.“ Mees surus relva talle vastu selga, rääkides endiselt kähedal sosinal.
Ellie sõitis mööda pimedast ja tühjast algkoolist. Mees kergitas ülakeha, et aknast välja vaadata. „Sõida komisjonikaupluse parklasse.“
Kaks kvartalit hiljem pööras Ellie valgustatud sildi juures sisse. St. Pauli komisjonikauplus oli avatud kella neljani. Ellie oli siin tihti käinud. Ta ostis enamiku Julia beebiriideid kasutatuna. Kruus ja jää krabisesid rehvide all, kui ta möödus telliskivihoonest, kus komisjonikauplus asus. Maja aknad olid pimedad. Tagaukse kohal põlev lamp heitis kõnniteele kollakat valgust. Mees võiks ta siin tappa ja mitte keegi ei kuuleks lasku. Parkla oli tühi, välja arvatud üks auto tagumises otsas. Valgus peegeldus esiklaasil. Kas autos oli keegi?
Uus hirmulaine läkitas higinire mööda selga alla. Ellie tundis oma hirmu lõhna, mida paks villane mantel ainult võimendas.
„Jää seisma,“ ütles mees.
Ellie pidurdas ja ootas, käed pigistamas rooli nagu päästerõngast.
„Võta käik välja ja tõsta käed üles.“
Ellie kuuletus. Ta oli üksi. Mehel võis olla abilisi. Ta üritas hingamist talitseda. Närvi minemisest poleks abi. Mõtle! Ta pidi minema pääsema, ent šokk halvas aju. Põgenemine tundus võimatu.
Mees viskas midagi üle istme talle sülle. Ellie võpatas.
„Vaata hoolega.“
Ellie langetas pilgu. Suur ümbrik. Ta avas selle ja libistas välja kaks fotot. Ta võttis ühe foto kätte ja pulss tegi hüppe, kui ta nägi pärast kooli sissesõiduteel jalutavat Juliat, seljakott ühel õlal. Teisel fotol kummardus vanaema maja ees sissesõiduteelt ajalehti üles võtma.
„Tean, kus sa elad. Tean, keda sa armastad. Sa teed täpselt nii, nagu ma ütlen, või su tütar ja vanaema peavad kannatama. Saad aru?“
Ellie pea nõtkus, nagu poleks kaelal lihaseid.
„Sa otsid üles Hamiltonide toimiku ja tood selle mulle.“
Ellie oli rabatud. Asi oli Hamiltonide juhtumis? „Ma ei tea, kus see on...“
„Mul kama. Otsi see üles või ma teen ühele neist haiget.“ Mees sirutas käe, võttis fotod ja ümbriku ning torkas need põue. Siis tõmbas ta relva ära, avas bussi liugukse ja astus välja. Kottis püksid varjasid tema keha ja must kapuutsiga jope silmi. Näo alumist osa kattis sall. Teistes riietes ei tunneks Ellie teda tänaval äragi. Mees oli terve nende jutuajamise aja sosistanud. Ta ei tunneks ära ka mehe häält. Ja kuna mees võttis fotod kaasa, ei saanud ta tõestada sedagi, et see vahejuhtum oli üldse aset leidnud.
Kapuutsiga mees kummardus veel korra bussi. „Ära räägi sellest kohtumisest mitte kellelegi. Kui sa helistad politseisse, tapan su tütre. Sa ei saa minu eest peitu pugeda. Ma jälgin.“
„Kuidas ma sinuga ühendust võtan?“
„Ei võtagi. Küll sa minust kuuled. Kui sa toimiku leiad, saan ma sellest teada.“ Mees sulges autoukse ja läks laternate poole.
Ellie refleksid jooksid lühisesse. Ta istus natuke aega tardunult, võpatas siis ja asus tegutsema. Ta peab sellest parklast minema saama. Ta lükkas käigu sisse ja sõitis tänavale. Pidades silmas tahavaatepeeglit, tegi ta mitu pööret, enne kui oli kindel, et keegi teda ei jälita. Kakskümmend minutit hiljem sõitis ta oma maja ette. Toidupood peab ootama. Ta pidi Juliat ja vanaema nägema. Kohe.
Ellie väljus autost ja silmitses tänavat. Laiade vahedega paiknevad tänavalaternad panid lume sädelema. Ainuüksi tema kvartalis seisis tänava ääres vähemalt kaksteist autot. Kust ta teab, ehk istub mõnes neist keegi, kes teda jälgib? Ta vaatas mööda sõites silmi kissitades kõikidesse autodesse, aga tumedad klaasid ei lasknud midagi näha. Nurgal viiekümne meetri kaugusel nägi Ellie kedagi kahe koeraga jalutamas. Kõik tundus normaalne. Kõrvalmaja aken oli valge ja Granti rendiauto seisis Barrettite maja sissesõiduteel. Kas Grant saaks aidata? Mõnes mõttes olid nad selles supis koos. Kui see väljapressimine on seotud mõne Lee kohtuasjaga, võivad ka mõrvad sellega seotud olla. Grant keskenduks oma pereliikmete tapja leidmisele. Ellie tahtis oma pereliikmete