Valusad saladused. Melinda Leigh
Grant ohkas, nii et rinnakorv kokku vajus. „Meil polnudki kõige hullem. Meie nooremal vennal McClellanil läks halvemini. Panin talle kaastundest hüüdnimeks Mac. Meie isa oli kodusõja fanaatik.“
Tema pilk libises nimesildilt naise näole. Ellie punastas, aga ei pööranud pilku ära. Granti otsekohesus oli värskendav ja samas häiriv.
„Oh, vabandust.“ Mehehääl ehmatas Elliet.
Ta pöördus järsku. Üks advokaatidest, Frank Menendez, seisis uksel. Tal oli kast käes ja oli valusalt selge, et ta hakkab Lee kabinetti kolima.
Ellie toibus. Kuradi Frank. Lee tool oli vaevu jahtuda jõudnud.
Ühest Albany büroost üle meelitatud Frank oli siin töötanud alla aasta. Ta oli Lee peamine konkurent partneriks saamisel. Tema palkajaks oli Roger Peyton sen. ja Frank mängis vastasmeeskonnas. Ellie püüdis talle seda mitte pahaks panna. Perekondlik konflikt mõjutas enamikku büroo töötajaist.
Ta viitas meestele. „Major Grant Barrett, Frank Menendez.“
Frank pani kasti laua taha kummutile. „Tunnen kaasa.“
„Tänan.“ Grant surus tema kätt. Tema kurvast pilgust võis välja lugeda, et ta sai aru, et Frank kolib tema venna kabinetti.
Frank niheles kohmetus vaikuses. Ta osutas peaga kummutil oleva kaustahunniku poole. „Toon need pärast sulle, Ellie.“
„Olgu.“ Ellie muutus kahtlustavaks. Frank polnud tavaliselt abivalmis. Mis tal plaanis on?
„Ma pean minema.“ Grant võttis kastid.
„Juhatan su välja.“ Naine saatis ta vaikides fuajeesse, lükkas välisukse lahti ja läks õue, et ust Grantile lahti hoida. „Mul on Franki pärast piinlik.“
„Pole midagi.“ Mehe stoiline pilk tõi Elliele pisarad silma. „Tänan sind kõige eest.“
Kuramus.
„Head aega.“ Ellie värises, sest külm tungis läbi siidpluusi.
„Ma ei tahtnud sind nutma ajada,“ ütles Grant.
„Asi on tuules.“ Ellie pilgutas niiskuse silmist.
Mees nõjatus lähemale. Ellie tundis kerget habemeajamisvedeliku lõhna – puiduhõng meenutas sooje kevadpäevi. Mehe nahktagi oli eest lahti. Kolmnurkne kaelus paljastas maskuliinse kaela. Mis tunne oleks seda tugevat keha puudutada?
„Tahaksin sinuga pärastpoole rääkida. Mul on mõned küsimused.“ Mehe pilk vilas fuajee ukse poole ja Ellie teadis, et küsimused puudutavad kadunud toimikuid ja Frank Menendezi ning et tema neile vastata ei oska.
Grant Barrett ja see, kuidas mees leina trotsis, äratasid Ellies mitmesuguseid emotsioone – lugupidamist, kaastunnet ja seletamatut soovi toetada pea mehe rinnale, nii et tolle tugevad käed oleksid tema ümber. Mis tunne oleks, kui elu murekoormaid oleks kellegagi jagada? Ükski neist emotsioonidest ei õigustanud muidugi büroo konfidentsiaalsetest asjadest rääkimist. Ellie lepingus oli kirjas, et ta ei tohi klientide teemal kellegagi rääkida. Ta vajas seda tööd ja mees oli siin vaid ajutiselt. Tal polnud tulevikku mehega, kes ta maha jätab. Selle oli ta juba korra läbi elanud.
Ent need põhjused ei takistanud tal vastamast: „Olgu.“
See oli hea võimalus uurida, kas Hamiltonide kaust oli Lee kodukontoris, nagu Roger oli palunud. Häh. Ellie ei nõustunud muidugi sellepärast. Ta pööritas mõttes oma naeruväärse käitumise peale silmi. Ent Lee majas viibides ja tema venda ihaldades saaks ta siiski silmad Hamiltonide kausta osas lahti hoida. Lapsed oleksid siis kodus ja Ellie pidi nägema, kuidas neil läheb, eriti Carsonil. Tal oli ikka veel meeles poisi ülim meeleheide. Ehkki ta oli otsustanud hoida suhte Grantiga heanaaberliku ja platoonilisena, aitab ta lastel uue eluga kohaneda.
Grant jälgis läbi advokaadibüroo klaasuste Ellie eemaldumist. Miks ta palus võimalust naisega uuesti kokku saada? Kas ainult selleks, et rääkida büroost ja oma vennast? Või oli asi isiklikum? Kui nii, peab ta oma libiidot ohjeldama. Tal polnud aega ega energiat soovimatuteks ihadeks, olid need isiklikud või mitte.
Mis tal viga on? Ta mõtles venna asju tassides ilusale naisele. Aga midagi polnud parata. Millal ta viimati kohtamas käis? Armees piirdus suhtlusring teiste ohvitseridega ja kauges baasis oli naisohvitsere vähe, vastupidiselt Kabulile või ka Kandaharile, kus USA vägesid oli rohkem. Hetkel oli tema teenistuskäik üksildane, aga see ei jää nii. Kui ta Texasesse tagasi saadetakse, hakkab ta jälle kohtingutel käima.
Linnast välja sõites üritas ta keskenduda Rogeri palvele. Advokaadibüroo partner oli mõistagi mures, et konfidentsiaalne kliendi kaust kadunud on, aga Granti sisetunne ütles, et Roger varjab midagi. Loomulikult süveneks Grant pigem mõnda müsteeriumi, kui mõtleks sellele, et Lee ja Kate on surnud.
Ta sõitis tagasi, kurbus rinda pitsitamas. AnnaBelle tervitas teda esikus ja surus pea tema jalgade vastu. Grant põlvitas ja sügas koera kaela. Kahtlemata tundis ka koer oma perekonnast puudust. „Lapsed on varsti kodus.“
Ta oli jõudnud vaevu tagi nagisse riputada, kui haukumine andis märku auto saabumisest. Grant lasi lukksepa sisse ja kuni mees lukku vahetas, läks Grant Lee kabinetti ja pani kasti kõik kaustad, mis sealt leidis. Tal oli niigi tegemist. Kujuteldavat vandenõud polnud vaja.
Lukksepp oli vaevu lahkunud, kui järgmise auto rattad kruusal krobisesid. Koer hüppas asemelt üles ja jooksis esikusse. Närvid pingul, läks Grant verandale. Ta lükkas vinguva koera põlvega tuppa ja sulges võrkukse. Laiades pükstes ja mantlis keskealine naine astus pruunist autost välja. Ta avas tagumise ukse. Carson libistas end istmelt alla ja paks suusajope muutis tema kõhna keha eriti pisikeseks. Ta oli peaaegu sama väike kui eelmisel kevadel.
Grant lähenes autole. „Tere, Carson. Kas sa mäletad mind?“
Põmm! Põmaki.
Instinkti järgides oleks Grant peaaegu vennapoja oma kehaga katnud. Ta sai pidama hetkel, mil koer temast mööda kihutas, tuletades endale meelde, et ta pole Afganistanis, vaid Scarlet Fallsis. Sotsiaaltöötaja punnitas silmi, Granti pulss vasardas.
„Pole midagi,“ ütles Grant, teadmata, kas ta rahustab sotsiaaltöötajat, Carsonit või ennast.
Poiss vajus põlvili ja heitis käed AnnaBelle’ile kaela. Grant vaatas maja poole. Võrkuks rippus ühe hinge küljes. Jäta meelde – võrkuks koera ei pea.
Carson lasi koera kaelast lahti. Loom vingus ja poiss läks autosse punase seljakoti järele. AnnaBelle võttis selle rihmast kinni, pöördus ja jooksis majja, seljakott suust rippumas.
„Ah sa mait,“ pomises Grant. Ta pöördus vennapoja poole ja laskus ühele põlvele. „Kas sa mäletad mind, Carson? Ma olen onu...“
Väike poiss hüppas talle kaela. Grant embas kleenukest keha. Carsoni käed hoidsid tema õlgadest kinni tugevamini, kui Grant oleks oodata osanud. Lapse keha vappus. Ta surus näo Granti dressipluusi vastu ja hoidis kinni, nagu võiks iga hetk Grantist ilma jääda. Poisi meeleheitlikust kallistusest rabatud Grant hoidis käsi tema hapra kogu ümber. Silmad kipitasid ja ta pilgutas pisarad tagasi. Teda tabas vihahoog. Seda poleks pidanud juhtuma. Carson poleks pidanud oma vanematest ilma jääma.
„Tore näha, et ta teid mäletab, major.“ Naine sirutas käe ette. Teises käes oli tal turvahällis imik. Paksu roosa teki alt piilus tilluke nägu. „Mina olen Dee Willis lastekaitsest.“
Hoides Carsonit ühe käega, surus Grant naise kätt. Carson hoidis temast nii kõvasti kinni, et kui Grant oleks temast lahti lasknud, poleks poiss maha kukkunud, aga seda poleks ta muidugi teinud.
Ta võttis turvahälli ning vastutus kahe lapse ees rõhus teda rohkem kui nende füüsiline kaal.
„Ma toon nende ülejäänud asjad.“ Sotsiaaltöötaja läks tagasi auto juurde.
Grant läks ees majja, Carson endiselt tema külge klammerdunud. AnnaBelle lasi seljakoti suust ning hüples ja kiunus