Valusad saladused. Melinda Leigh
läbi vaatama. Täna pärastlõunal jagan tema kohtuasjad vastavalt sinu antud nimekirjale teistele advokaatidele laiali.“
„Mida ma sinuta teeksin?“ Roger uuris kollakat vedelikku oma klaasis. „Oleme suures hädas, Ellie. Asi pole ainult selles, et mu isa väljamõeldud probleemide pärast märatseb, sest talle selline asi meeldib.“
Ellie ajas end sirgu.
„Kas sa oled neid hagisid näinud?“
„Ei.“
Eelmisel kuul oli linna vapustanud jõhker koolikiusamise juhtum, mis arvatavasti viis seitsmeteistkümneaastase Lindsay Hamiltoni enesetapuni. Lindsay piinamise kaks väidetavat ninameest kuulusid elitaarsesse iluuisuklubisse, mis konkureeris selle klubiga, millega Lindsay oli pärast Californiast New Yorgi osariiki kolimist liitunud. Kiusajad olid lisaks ka üheteistkümnenda klassi priimused, õpilaskogu liikmed ja kogukonna kaks säravamat tähte. Nende perekondade juured oli sügavalt Scarlet Fallsis. Lindsay vanemad väitsid, et kiusamine oli nende tütre enesetapuni viinud. Süüdistatavad ja nende vanemad eitasid seda. Tunnistajaid ei olnud. Ähvardusi oli saadetud ühekordse kõnekaardiga mobiilidelt ja viirus oli info Lindsay telefonist hävitanud. Politsei oli uurimise asitõendite puudumisel lõpetanud, ent härra ja proua Hamilton olid otsustanud kohtusse minna. Eelmisel nädalal oli Lee andnud nõusoleku neid seal esindada.
Hamiltonide juhtum oli ainuke, mida polnud veel kellelegi teisele määratud. Mingil hetkel tuleb ühel partneritest proua ja härra Hamiltonile helistada, aga seni hoidus Roger lihtsalt nendega suhtlemast. Tema lemmiktaktikaks oli probleemide eiramine ja lootmine, et need iseenesest lahenevad.
„Arvan, et Lee võttis selle kausta koju kaasa. Mul on seda vaja, Ellie. Väga vaja. Sa pead tema majja minema ja seda otsima.“ Roger jõi klaasi tühjaks. Ta tõusis, kallas juurde ning võttis pudeli lauale kaasa. „Kas Lee ütles sulle, et ta nõustus Hamiltonide juhtumiga tegelema?“
„Jah, ma teadsin. Lee kohtus Hamiltonidega oma... surmapäeval.“ Ellie ei saanud öelda mõrvapäeval. Mõte sellele, et Lee ja Kate on tapetud, oli ikka veel võõras ja ebareaalne. Nende sõnade väljaütlemine tegi haiget. Ta vaatas oma ülemust ja otsustas, et ei maini Lee eelmist kohtumist Hamiltonidega mõni päev enne oma surma.
„Kas sa mainisid seda kellelegi?“ Rogeri hallides silmades oli külm raev. Ellie teadis, miks ülemus vihane oli. Lee ei olnud enne juhtumi vastuvõtmist Rogerilt nõusolekut küsinud. Nende advokaate julgustati kliente võtma, aga vaikiv kokkulepe oli, et n-ö tuleohtlike juhtumite puhul räägitakse eelnevalt partneritega läbi. Lee polnud ilmselgelt kuigi lootusrikas olnud ja oli eelistanud loa küsimisele vabandamist. Ta kohtus Hamiltonidega viimaste kodus, mitte ei kutsunud neid kontorisse – tagantjärele mõeldes oli see veel üks märk, et ta ei tahtnud Rogeri arvamust kuulda. Nüüd pidi Roger Lee otsuse pärast kannatama. Hamiltonide juhtum oli vastuoluline. Korrektsele vanemale Peytonile vastuolud ei meeldinud. Advokaadibüroo Peyton, Peyton ja Griffin tugineb tõsisel juriidilisel praksisel, mitte meediatsirkusel.
„Ei,“ vastas Ellie. „Sa ju ometi tead, et ma ei lobiseks mitte kunagi.“ Ehkki see oli tundunud vale, oli ta suu ka siis kinni hoidnud, kui Roger oma naist pettis.
Mees tõmbas nüüd käega üle näo. „Aga keegi siin teadis ja lekitas info politseile.“
See selgitas uurija külaskäiku.
Roger vehkis klaasiga ja mõte hallide silmade taga töötas. „Leed pole enam ja sa oled arvatavasti ainuke, keda ma siin usaldada saan.“ Vanem Peyton oli endiselt otsustaja rollis ja töötajad olid kahte leeri jagunenud.
„Äkki Hamiltonid?“ pakkus Ellie.
„Võimalik. Nad on olnud häälekad.“ Mees ajas huuled torru. „Me peame tegelema kahjude minimeerimisega. Koostan ajakirjanduse jaoks avalduse. Anna teada kohe, kui esimene reporter helistab.“
„Olgu.“ Ellie tõusis.
„Paraku pole see kõik.“
Naine tardus.
„Meilt on raha kadunud.“ Roger kallutas pudeli klaasi kohale.
„Sul on kell üksteist kokkusaamine kliendiga.“ Ellie küünitas üle laua ja võttis Rogeril pudeli käest. Ta läks baarikapi juurde, pani pudeli tagasi ja kallas ülemusele termosest tassi kohvi.
Viimane võttis kohvi vastu ja ohkas. „Meie raamatupidaja helistas mu isale. Viimaste nädalate jooksul on rahaks tehtud mitu võltsitud tšekki.“
„Kui palju?“ Ellie vajus istuma.
„Ma ei tea veel. Pankrotti see meid ei vii. Ära muretse.“
Aga Ellie muretses siiski.
„Sa oled ju minu poolel, eks, Ellie?“ Roger mängis kohvitassi sangaga.
„Muidugi.“ Mis tal muud öelda oli? Ta ei saanud ju keelduda. Kuramus. Ellie ei tahtnud sattuda Peytonite pereprobleemide keskele. Scarlet Fallsis polnud väga palju töökohti. Vanaema pensioni ja Ellie palgaga said arved makstud. Majade remontimine ja müümine iga paari aasta tagant oli neil veidi sääste koguda aidanud. Kui ta praeguse maja maha müüb, peaks sellest rahast piisama, et tütar kolledžisse minna saaks, eeldusel, et ta jääb samasse osariiki. Elu ei olnud ehk erutav, aga Ellie eelistas rahulikku ja kindlat põnevusele. Eelmine kord, kui ta käitus impulsiivselt, jäi ta rasedaks ja üksi.
„Raamatupidaja üritab asja uurida, aga mina pean esimesena varga leidma.“ Roger saatis talle meeleheitliku pilgu. „Pean bürood kaitsma.“
Ellie püüdis talle kaasa tunda, aga Roger muutis selle keeruliseks. Ta oli meeldiv inimene, aga nõrk, ja lojaalsuse puudumist näitas ta sellega, et jättis kolmekümneaastase abielu järel maha oma armsa naise, eelistades pirtsakat noort kaunitari. Ta tahtis kaitsta oma eluviisi, mitte alluvaid.
„Sa pead mind aitama, Ellie.“
Just seda Ellie teha ei tahtnud, ent vanamees oli ta nagunii Rogeri leeri lahterdanud. Kui Roger büroost lendab, lendab ka Ellie.
„Vaatan, kas leian midagi.“
Mehe silmad lõid särama.
Ellie läks tagasi laua taha. Tema pilk liikus kuluaruandele, millega ta oli äsja tegelnud, ent mõtted püsisid büroo probleemide juures. Lee oli võtnud selle kohtuasja, ehkki teadis, et büroo juhtidele see ei meeldi. Kui politsei polnud nõus asja uurima, miks arvas Lee, et ta võib võita? Ja kas Hamiltonide juhtum või raha kadumine olid kuidagi tema surmaga seotud?
Jõhker heli ehmatas Granti ärkvele ja silme ees oli selge kujutluspilt – Lee nägu plahvatas punaseks uduks. Ta vaatas hingeldades toas ringi. Vaikne haugatus sundis teda üle voodiserva vaatama. AnnaBelle vehkis sabaga. Madrats liikus, kui väle koer voodile hüppas ja tema kõrvale tuli. „Oleksid võinud mind paar minutit varem äratada.“
Koer viskas pikali ja toetas pea mehe rinnale.
Grant silitas siidist kuldset karva. „Sa tahad vist välja saada.“
AnnaBelle vehkis sabaga, hüppas voodilt maha ja kargles parketil. Grant tõstis jalad üle voodiserva. Kuus hommikul. Sinnamaale oli veel mitu tundi, kui politseinik helistama peaks. Uni oli olnud katkendlik, mõte ketras aina uuesti lasku varitsuse ajal iga kord, kui ta tukastama jäi. Ta peab end kokku võtma, enne kui lapsed koju tulevad.
Grant tõmbas jalga lühikesed püksid ja selga dressipluusi ning otsis kotist tossud. Jooksmine aitaks mõtteid klaarida ja ka noort koera väsitada. „Lähme.“
Ta pani AnnaBelle’i kaelarihma külge jalutusrihma. Väljas pissis koer murule enne, kui nad mööda tänavat liikuma hakkasid. Grant jooksis aeglaselt, teadmata, palju koer jaksab, aga retriiver püsis kenasti tema tempos. Nelikümmend minutit hiljem tulid nad tagasi. Grant käis duši all, pani riidesse ja kutsus lukksepa.
Telefon vibreeris ja õe sõnum ilmus ekraanile. Olen homme pärastlõunaks kodus. Teine sõnum oli uurija McNamaralt, kes andis teada, et lapsed on kahe tunni pärast kohal. Mac vaikis. Grant