Valusad saladused. Melinda Leigh
fluorestsentslambid valgustasid mitut lauda ja metallist kartoteegikappide rivi. Kaugemas seinas oli mitu suletud ust.
„Vabandage, aga meil on väike jaoskond. Öösiti on tööl vaid patrullid ja dispetšer.“ Uurija läks laudadest mööda ja keeras keskmise ukse lukust lahti. McNamara oli kolmekümne viiesest Grantist paar aastat noorem, punaka, tuulest pargitud suusatajanäoga. Kõhna keha katsid teksad ja tumesinine jope, mille varrukal oli Scarlet Fallsi politseijaoskonna embleem. Ta läks ees kitsukesse, aga korras kabinetti. Vana metall-laua ees seisis kaks plastmasstooli. McNamara läks ümber laua ja vajus oma toolile.
Grant seisis rahutuna. „Aitäh, et minuga nii hilja nõustusite kokku saama.“ Ta oli helistanud politseinikule tee pealt tund enne linna jõudmist.
„Aitan hea meelega, major. Tunnen kaasa.“
Granti kõri kiskus kokku. Ta oli korra kuuli saanud ja kaks korda maanteeäärse pommi plahvatuses peaaegu õhku lennanud. Tema jalas oli piisavalt granaadikilde, et metallidetektorid kisama hakkasid. Ta võitleski selleks, et kaitsta Lee ja Kate’i sarnaseid inimesi. Kuidas sai tema noorem vend turvalisel kodumaal surnud olla?
Järsku tabas Granti meeletu väsimus ja ta vajus kõvale toolile. „Kus lapsed on?“
Politseinik sirutas käe selja taha. Kummuti peal oli minikülmik. Ta võttis sealt veepudeli ja ulatas Grantile. „Nagu ma telefonis ütlesin, ei saanud ma teie venna ja tema abikaasa surmaööl sugulasi kätte. Lastekaitse pani nad kasuperre.“
Granti õde Hannah oli töö asjus Jakartas, ent Mac, Barrettite õdedest-vendadest noorim, oli kohalik. Maci keerulise mineviku tõttu tegi Grantile muret, et vend polnud tema sõnumile vastanud.
Ta võttis pudeli vastu. Silmad kipitasid. Ta pigistas need kinni ja hõõrus laupa. „Kas te soovite ehk kohvi, major?“ küsis politseinik.
„Tänan, ei.“ Grant keeras korgi lahti ja jõi, sundides jäist vett pingul kõrist alla. Ta oli lennanud seitsekümmend kaks tundi Afganistanist New Yorgi osariiki. Vahemaandumised Kabulis, Kuwait Citys ja Saksamaal olid reisi pikaks venitanud. Tema elu oli olnud normaalne, no vähemalt nii normaalne, kui see Afganistanis sõjaväebaasis olla saab. Nüüd oli kõik teisiti. Tema prioriteedid – terve tema elu – oli plahvatanud nagu teeäärne pomm. „Tahan vaid oma vennalapsed üles leida.“
„Saan aru, aga ma ei saa enne hommikut midagi teha.“ Politseinik tõmbas käega üle siledaks pügatud pea. „Ma tean, et te tahate neid näha, aga nad arvatavasti magavad juba. Te ei taha neid ju pimedas voodist välja kiskuda. Nad ehmuksid ära.“
Just see oli juhtunud reede õhtul, kui nende vanemad tapeti. Politseinikul oli õigus. Selle stsenaariumi kordamine polnud laste huvides, aga Grant ei tahtnud mõeldagi sellele, et Carson ja Faith peaksid veel ühe öö veetma võõras majas võõraste inimeste juures, olles ilma jäänud kõigest. Kuna ta saadeti lähetusse enne Faithi sündi, oli ta beebi jaoks võõras ja Carsonit polnud ta samuti kümme kuud näinud. „Olete kindel?“
„Kahjuks küll.“ Politseinik pani lugemisprillid lauale. „Sellega on seotud hulk eeskirju ja bürokraatiat. Kesköised külaskäigud on lubatud vaid kriisiolukorras. Kust ma teid kätte saan?“
Grant ei tahtnud venna majas üksi olla, ümbritsetuna õnnelikest mälestustest, mida enam juurde ei tule, majas, kus ta oli veetnud möödunud mais Lee, lapseootel Kate’i ja Carsoniga kaks nädalat. Ta tahtis minna hotelli, kus on võõras ümbrus, mis ei tuleta meelde, et tema vend on surnud, aga lapsed tunnevad end kahtlemata oma kodus paremini. Grant peab maja nende jaoks valmis seadma.
„Ma elan oma venna majas.“ Grant andis politseinikule telefoninumbri. „Teil on mu mobiili number olemas.“
Politseinik võttis pastaka ja kirjutas vajaliku info üles.
„Mu isa ei tea?“ küsis Grant.
„Ei.“ McNamara raputas pead. „Nagu palusite, jätsin ma selle teie hooleks.“
Granti hing jäi kinni, sest mõte rääkida kolonelile Lee surmast muutis olukorra lõplikkuse reaalsuseks. „Tänan teid. Mu isa tervis on vilets. Sõidan homme hooldekodusse.“
Lee oli olnud Grantist kõigest kaks aastat noorem. Kasvades olid nad nii lähedased, kui kaks vastandlike iseloomudega last olla saavad. Grant nägi maailma must-valgena, ent vend märkas kõiki varjundeid. Kas nende isa oli teadnud, kui erinevad nad on, andes neile nimed kodusõja vastaspoolte kindralite järgi? Plastmassist veepudel praksus tema liiga tugevas haardes. Grant lõdvestas sõrmi.
„Võtan kohe hommikul lastekaitsega ühendust,“ lubas McNamara. „Helistan teile kohe, kui nad on vastanud.“
Grantile see olukord ei meeldinud, aga olles veetnud kolmteist aastat sõjaväes, teadis ta seadustest ja protseduurireeglitest kõike ning sai aru, et pole mõtet vastu punnida. Järgmine küsimus tegi haiget. „Kas surnukehasid peab tuvastama?“
„Ei, see pole vajalik. Koroner kasutas hambakaarte.“ Politseinik raputas pead ja tema pilk muutus tuhmiks. „Tean, et te tahate neid näha, aga küsige endalt, kas te tahate igavesti seda pilti endale silme ette või tahate mäletada oma venda ja vennanaist sellistena, nagu neid viimati nägite.“
See lause tabas hoobina rindu. Kas Lee ja Kate olid üldse tuvastatavad? Grant mõtles reeturile, keda oli varitsuse ajal tulistanud, ja kujutles venna näo asemel reeturi purustatud nägu. Sõrmeotsad värisesid. Tal polnud olnud pärast varitsust aega seda seedida, vaid talle lajatati kohe teatega Lee surmast. Iga kord, kui ta silmad sulges, nägi ta oma M-4 tulistamas ja reeturi nägu sodiks lendamas. Ta teadis, et tal polnud olnud valikut. Kas vajutad päästikule või leitnant sureb. See polnud tema esimene tapmine lahingu käigus. Teise inimese elu võtmine, ka sõjas, jättis oma jälje, aga ta ei saanud seda olukorda millegi eelnenuga võrrelda. Kõik oli tagurpidi. Kui keegi Barrettitest pidi surema, oleks see pidanud olema tema, Grant.
Viha lahvatas sisemuses ja ta tervitas selle rahustavat kuumust. Parem olla tige, kui lasta endale peale kusta, nagu tema esimesel seersandil oli kombeks öelda. „Mida te nende mõrvamisest rääkida oskate?“
McNamara nõjatus tooli seljatoele ja silmitses natuke aega Granti nägu. „Olete kindel, et tahate seda praegu teha?“
„Jah, mul on aega vaid kolmkümmend päeva.“ Aeg läks. Tema puhkus algas sel hetkel, kui ta Texases hommikul sõjaväelennukilt maha astus. Pealegi ei taha ta seda nagunii kunagi teha. „Kui me telefonis vestlesime, ütlesite te, et neid rööviti.“
„Röövimine on üks meie teooriaid.“ McNamara nõjatus ettepoole ja toetas käsivarred laua servale. „Üks inimene helistas ja teatas, et keegi naine karjub. Patrullüksus saadeti kohale. Lee ja Kate leiti Itaalia restorani lähedalt kõrvaltänavast. Restorani töötajad ütlesid, et teie vend ja tema abikaasa olid lõpetanud õhtusöögi umbes kümme minutit enne hädakõnet. Tundub, et nad läksid restoranist auto juurde, kui keegi neile teele astus. Surma põhjuseks oli mõlemal lask pähe. Teie venna rahakott ja võtmed ning Kate’i käekott olid kadunud. Nende auto samuti.“ Politseinik kõhkles.
„Aga see polegi kõik?“ küsis Grant. McNamara kehakeel näitas rahulolematust. „Mis veel?“
McNamara viskas pastaka topsi. Tema suu tõmbus kriipsuks. „Teie vennanaise kihlasõrmus oli alles.“
Grant sai tema loogikast aru. „Kogenud röövel oleks võtnud ka ehted.“
„Võimalik. Kate kandis kindaid, nii et ma ei eelda praegu veel midagi. Me tegeleme alles juurdlusega.“ Politseinik hõõrus lõuga. „Kes nende surmast kasu saab? Ma ei näinud nende majas testamenti. Kas neil võis testament olla?“
„Leel ilmselt oli. Ta oli advokaat. Ta tegi kõike korrektselt. “ Grant pidanuks aimama, et politsei otsib majast vihjeid. Tema vend oli tapetud. Surnud ei vaja privaatsust, aga mõte sellele, et McNamara või keegi teine sobras Lee ja Kate’i isiklikes asjades, avastades paari intiimseid saladusi, ajas Granti marru. Seda poleks pidanud juhtuma.
„Maja on suur ja vana.