Valusad saladused. Melinda Leigh
Teie venna büroo ei luba meid tema tööarvuti juurde ega tema kabinetti. Palusin kohtuorderit, aga nad punnivad vastu, viidates klientide konfidentsiaalsusele.“
„Loomulikult.“ Grant jõi veel vett, külm vedelik valgus kõhtu ja muutis ta üleni külmaks. „Helistan, kui midagi leian.“
„Kas te oskate pakkuda rünnakule motiivi?“ küsis McNamara. „Kas teie vennal oli vaenlasi?“
Grant raputas pead. „Mu vend oli eeslinna advokaat ja pereinimene. Vaevalt keegi talle halba tahtis.“
„Aga te olete kümme kuud välismaal viibinud.“ McNamara vaatas talle silma.
„Jah.“ Grant tõrjus süütunde eemale. Lahingutes osalemine oli õpetanud teda probleeme lahterdama, lükkama leina tagaplaanile, kuni missioon on täidetud, aga seda oli lihtsam öelda kui teha, sest seekord oli surnud tema vend. „Ma ei suuda uskuda, et keegi tappis Lee ja Kate’i auto või rahakoti pärast. See ei tundu loogiline. Milleks neid tappa? Milleks riskida mõrvasüüdistusega?“
McNamara ohkas. „Pole aimugi. Võib-olla hakkas teie vend vastu.“ Aga politseiniku silmist oli näha, et ta pole selle argumendiga rahul, Grant tajus, et uurija on rööpast väljas.
„See pole Lee moodi. Ta ei oleks Kate’i eluga riskinud.“ Grant keeras korgi liiga kõvasti kinni ja pudel pragunes.
„Kurjategijad on jätised. Mõned neist saavad inimeste tapmisest rahulduse. Uimastid panevad inimesi hulle asju tegema ning narkomaanid teevad uue doosi ostmiseks raha hankimise nimel mida iganes.“
Grant nõjatus ettepoole, toetas küünarnukid põlvedele ja hoidis veepudelit käte vahel. Ta vaatas McNamara pruunidesse, rahuliku pilguga silmadesse. „Narkomaanid on lohakad. Lee mõrv tundub... korralik.“
„Võimalik.“
„Kas teil mingeid asitõendeid üldse on?“ küsis Grant. Lee ja Kate tapeti kolm päeva tagasi. „Mõrvarelv? Sõrmejäljed? Turvakaamera video? Midagigi? Kas keegi kuulis laske?“
„Kahjuks polnud selles kohas turvakaameraid. See on vaikne kõrvaltänav.“ McNamara raputas pead. „Nende krediitkaarte pole kasutatud ja me ei leia nende mobiilide signaali, mis tähendab, et akud võeti välja või telefonid lõhuti ära. Auto GPS ei anna samuti signaali, nii et ilmselt lülitati see välja. Püüan teid kõigega kursis hoida.“ Politseinik tõusis, andes mõista, et nende jutuajamine on lõppenud. „Kui olete otsustanud, millise matusebüroo teeneid kasutate, helistage kohtuarstile. Nad teatavad, kui teie venna ja vennanaise saab välja anda.“
See tähendas, et koroner polnud veel lahkamistega lõpetanud, aga ka sellele ei tahtnud Grant praegu mõelda. Ta peab oma venna matuseid korraldama ja see oli niigi hull, ilma et ta peaks pidevalt mõtlema Lee ja Kate’i surnukehade rüvetamisele. Ent kui paljusid kujutluspilte ta suudab alla suruda? Aju ründasid vägivaldsed ettekujutused. Grant surus higised peopesad vastu teksaseid. Kopsud tundusid jäigad, iga hingetõmme tegi haiget.
McNamara vaatas teda silmi kissitades, ilmselgelt mures. „Kas keegi saab teid selles aidata, major?“
„Mu õde peaks lähiajal siia jõudma.“ Ent seni oli Grant üksi. Kate ei rääkinud kunagi oma sugulastest ja Lee oli maininud korduvalt, et naine oli oma vanematest võõrdunud. Kuidas Grant nendega ühendust saab? Kas ta üldse peaks üritama?
„Te peaksite ka teadma, et kurjategijal on tõenäoliselt teie venna maja võti ja aadress.“
„Jajah. Lasen esimese asjana lukud ära vahetada.“ Grant surus politseiniku kätt. Ta pidi siit minema saama. Keha termoregulatsioon oli paigast ära ja tagi all hakkas tekkima palavikuline kuumus.
McNamara juhatas ta parklasse. Öine õhk muutis naha niiskeks.
Grant istus rendiauto juhiistmele, käivitas mootori ja vaatas telefoniekraanile. Ei Hannah ega Mac polnud vastanud. Grant oli õega vastastikku helistanud, ent kumbki ei olnud saanud teise kõnele vastata. Õde oli teel Jakartast New Yorki, aga kus, kurat, oli Mac?
Grant sõitis mööda peatänavat ja võttis suuna Lee majale. Tema kodulinn Scarlet Falls oli väike linnake New Yorgi osariigi põhjaosas, umbes tunnipikkuse tee kaugusel osariigi pealinnast Albanyst. Apalatšide mäestik jäi läände ja Hudsoni org itta, nii et linn asus maalilises kohas, ent majandus oli olnud raskes seisus sestsaadik, kui Grant oli laps. Piirkond ei õitsenud, aga ei surnud ka välja.
Ühesõnaga, see oli täiesti keskmine.
Ent selles tavalises Ameerika väikelinnas olid jõhkralt tapetud Lee ja Kate. Oli see olnud rööv? Või midagi enamat?
Kümme minutit hiljem jõudis Grant Lee linnaossa. Siinsed elamud olid enamasti suurte kruntidega vanad hooned. Leele ei meeldinud üksteise kõrval paiknevad ühesugused majad. Poolteise aasta eest müüs ta eelmise väikese maja maha ja kolis prestiižsemasse piirkonda. Ilmselt läks tal büroos hästi. Ta liisis samal ajal ka BMW.
Grant pööras õigesse tänavasse. Üksikute tänavalaternate napis valguses tundus see kant kõle. Mullu mais oli org olnud säravalt roheline. Põõsad olid pügatud ja nende ees olid lillepeenrad. Lapsed sõitsid ratastega ja mängisid tänaval hokit. Emad lükkasid lapsevankreid ümber nurga mänguplatsile. Nüüd olid soojakraadid maastiku poriseks muutnud, sest päeval sulas ja öösel külmetas. Kuuvalgus helkis külmunud porikihil. Grant polnud pärast keskkooli lõpetamist siin eriti tihti käinud. Vaatepilt oli veel masendavam, kui ta mäletas. Teismelisena kibeles ta siit minema, nagu sunniks siiajäämine teda paigale tarduma.
Lee ja Kate’i vana viktoriaanlik maja seisis pika kitsa mururiba taga. Cape Codi stiilis maja paremal oli pime, ent vasakul, kahekorruselises koloniaalstiilis majas põlesid tuled. Grant keeras postkasti juurest sisse ja parkis sissesõidutee otsa. Suur maja oli pime, peaaegu heidutav. Katuse kohal kõrguvad puud varjasid kuuvalguse. Granti auto laternad lõikasid pimedusse heleda riba ja valgustasid verandat.
Ta väljus autost ja vaatas maja, taibates järsku, et tal pole võtit. Kuidas ta sisse saab? Ta käis ohates ümber maja, katsus esimese korruse uksi ja aknaid lootuses, et ehk on mõni neist lukust lahti. Ei olnud. Ta peab vist siiski hotelli minema, mis tähendas tagasisõitmist kiirteele, aga antud hetkel tundus isegi autos magamine niiskusest ja külmast hoolimata ahvatlevam. Auto esiiste poleks Granti jaoks kahtlemata kõige ebamugavam magamiskoht. Vähemalt ei üritanud Scarlet Fallsis vaenlaste üksused teda tappa. Ta läks tagasi rendiauto juurde. Tema pikapis, mis seisis Texases baasi laos, olid tööriistakast ja taskulamp. Selles autos neid asju polnud.
Grant avas pagasiluugi ja võttis mutrivõtme. Ta võib akna puruks lüüa, aga siis tuleb see ka ära parandada. See poleks parim variant. Pilk jäi pidama naabermajale ja talle meenus Lee kena tumedapäine naaber. Nad kohtusid Granti eelmise külaskäigu ajal paar korda. Isegi pärast kümmet kuud välismaal ei unusta ükski mees Ellie Rossi sugust naist.
„Kas saan kuidagi aidata?“
Naisehäält kuuldes Grant pöördus, sirutades käe kabuuri poole. Tagi all polnud midagi.
Väikest kasvu vanem naine seisis sissesõiduteel. Pimeduses polnud ta nägu eriti näha, aga Grant märkas, et tema käes on kaheraudne. Ta tardus, kuna relva nägemine pani adrenaliini möllama. Taas meenus varitsus ja kaitsevärvi rõivastes kogu, kes teda relvaga sihtis.
Kuidas naine talle ligi pääses? Kas ta mõtted olid nii hajevil?
„Visake mutrivõti käest,“ ütles naine. „Ja ärge liigutage.“
„Ärge muretsege.“ Grant lasi mutrivõtmel pagasiruumi kukkuda ja tõstis käed üles, kui naine püssiga talle rindu sihtis.
NELJAS PEATÜKK
„Vanaema!“ Ellie kissitas pimeduses silmi. Naabrite sissesõiduteel, kaheraudsega vehkiva vanaema taga seisev mees tundus kuidagi tuttav. Ent Ellie silmad polnud hämarusega harjunud ja mees seisis oma auto avatud pagasiluugi varjus. „Sa ei tohi inimesi püssiga sihtida.“
„Ta