Valusad saladused. Melinda Leigh
kohtamised, esimesed tantsupeod, koolide lõpetamised, pulmad, lapselapsed. Ta oli rusutud. Kui vanaema sisse astus, avas Ellie silmad. Ta ei tohi kokku variseda. Ta peab laste pärast end talitsema.
Ta andis beebi vanaemale ja üritas vastata politseiniku küsimustele naabrite kohta. „Kate’i sugulased ei ela siinkandis. Leel on vend, kes elab siin, lisaks õde, kes reisib palju, ja teine vend on lähetusel Afganistanis.“ Ellie andis politseinikule nende nimed. „Ma ei tea nende telefoninumbreid. Võin Lee kabinetist otsida. Ma pole neist kedagi tükk aega siin näinud.“
„Me tegeleme sellega, proua,“ ütles mees. „Lastekaitse otsib kohalikud sugulased üles.“
Maja juurde tuli veel politseinikke. Lärm äratas Carsoni, kes tuli nuttes trepist alla. Ellie kiigutas teda süles. Ta ei tahtnud öelda, mis oli juhtunud. Selliseid uudiseid peaksid teatama sugulased.
Tund aega hiljem astus uksest sisse keskealine naine. Ta istus Ellie vastu köögitoolile. „Preili Ross? Mina olen Dee Willis lastekaitsest. Ma pole saanud kätte kedagi sellest nimekirjast, mille te meile andsite. Peame lastest rääkima.“
Ellie põimis käed ümber Carsoni. „Nad võivad minu juurde jääda.“
„Andke andeks, aga see pole lubatud,“ ütles sotsiaaltöötaja. „Te võite täita avalduse, et teist saaks ajutine hooldaja. See võtab aega vaid mõne päeva.“
Carsoni jaoks oleks see terve igavik. Väikese poisi hääletult voolavad pisarad niisutasid Ellie särki. Ta tundis end abituna.
„Julia, palun võta Carson.“ Ellie tõstis poisi tütre sülle ja läks elutuppa, et üksi olla. Ta võttis telefoni välja ja helistas oma ülemusele. Advokaadibüroos töötamine andis mõningaid eeliseid. Ent Roger ei vastanud. Pagan võtaks. Ellie jättis sõnumi ja läks tagasi kööki, heitis Juliale mõistaandva pilgu ja viitas peaga ukse poole. Julia viis Carsoni minema.
Ellie ootas, kuni kuulis treppi kriuksumas, ja pöördus siis sotsiaaltöötaja poole. „Lapsed tunnevad meid. Kas te ei saa teha erandit?“
„Ei, kahjuks mitte.“ Proua Willise rahulikkus ja asjalik hääl käisid Elliele närvidele. „Kohe, kui taustauuring on tehtud, võite kohtunikult luba taotleda, aga täna pean nad kaasa võtma.“
Ellie teadis, et see naine kogeb taolisi olukordi ilmselt tihti, aga kuidas ta saab nii ükskõikselt kaks väikest last nende kodunt ära viia? Viha lämmatas Ellie kurbuse. Valu ja abitus kogunesid rinnus, kuni roietel hakkas valus.
Issand jumal, täna on reede. Vaevalt nädalavahetusel midagi toimub.
Sotsiaaltöötaja hakkas beebi asju kokku korjama. „Carsoni jaoks võib olukorda kergendada see, kui te aitate tal kotti pakkida.“
Ellie ei tahtnud olukorda kergendada. Ta tahtis võtta lapsed ja nad oma majja peita. Ta vaatas ringi ning nägi kolme mundris politseinikku ja veel ühte, kes kandis ülikonda ja kes paistis käske jagavat. Mees oli end tutvustanud, aga Ellie ei mäletanud enam ta nime. Mingisugune uurija.
Ta ei saanud midagi teha.
Ellie läks üles Carsoni tuppa. Poiss istus Juliaga voodil ja nuttis, kuni Ellie tema seljakotti nädala jao riideid pakkis. Ellie põlvitas põrandale tema ette ja võttis lapse väikesed käed pihku. „Pea vastu, eks? Ma teen kõik, mis suudan, et sind varsti oma koju tuua.“
Carson tõmbas ninaga ja pühkis käeseljaga ninaalust. „See naine ütles, et emme ja issi on surnud.“
Ellie südant pitsitas. Kas laps üldse teadis, mida see tähendab? Ta istus poisi kõrvale ja kallistas teda tugevasti. „Ma tean. Ma tunnen sulle kaasa. Mul on nii kahju“
Veel rohkem oli tal kahju viia poiss sotsiaaltöötaja autosse ja ta sinna istuma panna. Kurbus lämmatas Elliet, kui ta neile järele vaatas.
TEINE PEATÜKK
Afganistan, laupäev, 5.40
Märtsipäev koitis Hindu Kushis külmana. Enne päikesetõusu kiikas üle taamal asuvate mägede hall valgus. Miinikindla maasturi ehk M-ATV tagaistmel istuv Grant torkas käed kaenalde alla ja silmitses teega paralleelselt kulgevat mäeseljandikku. Varustusekaravan viis ta tagasi baasi Pakistani piiri lähedal, kus oli tema töökoht. Granti sõiduk paiknes kolonni keskel. Karavani saatis jalaväeüksus, lisaks sõitis kolonni taga Afgaani Rahvusarmee ehk ANA üksus.
Kui ta oleks end lõdvaks lasknud, oleks sõiduki ühtlane kõikumine ja mürin ta magama uinutanud, aga Talibanile meeldis varahommikuti rünnata. Afganistanis ei tohtinud ükski sõdur end hetkekski unustada. Rünnak võis tulla kust tahes – seljakotiga tsiviilisik, pomm tee ääres või reetur nende endi keskel. Võimalusi oli lugematul hulgal. Grant silmitses seljandikku, kui karavan järjekordsesse orgu laskus. See oli nende teekonna kahekümnes, suurepärane varitsuskoht.
Enne eelmist lähetust majoriks ülendatud Grant polnud pärast seda kordagi otseses lahingus osalenud. Viimase kahe lähetuse jooksul oli ta tihti patrullis käinud ja väiksemates kokkupõrgetes kaasa teinud. Kummalisel kombel tundis ta puudust igal missioonil osalemise isikupärast, mägede ja orgude igapäevase patrullimise monotoonsusest, lahingutega kaasnevast vennastumisest. Diplomaatia ja paberimajandus, mida tema uus ametikoht operatsioonide juhina nõudis, isoleeris teda alluvatest. Ta nägi vaeva, et nendega suhe luua, aga vahel tundus, et ta käib vaid koosolekutel. Näiteks nagu eilne pataljoni juhtkonna koosolek. Militaarpoliitika poliitiliste tagajärgede arutamine pani tal pea valutama.
Idapoolne madal mäeseljandik varjas orgu. Kahvatukollane valgus nihkus üle sakilise horisondi. Veidi eespool muutus tee kitsamaks. Mõne minu pärast sõitis karavan kuivanud jõeorgu, mis oli vaevalt kahekümne meetri laiune. Paremal kerkis järsk nõlv, teest kümne meetri kõrgusel laius seljandik. Vasakul oli sile kaljusein. Jutt jäi soiku, sest kõik jälgisid ümbrust, otsides märke vaenlasest.
Teepind lõhenes varustusekaravani ees, plahvatus raputas maapinda autode all. Granti süda hakkas kiiremini põksuma. Mehed asusid tegutsema. Rasked masinad vappusid taas, kui teine plahvatus maapinda kõigutas. Eespool vilisesid ja kõmisesid raketid. Tee oli liiga kitsas, et ümber pöörata, ja et vaenlane oli selle varitsuse kavandanud, olid nad kahtlemata valmis ka juhuks, kui konvoi leiaks võimaluse taganeda.
Nad olid eluohtlikus tsoonis lõksus.
Grant vaatas ringi. Nad pidid saatma oma mehed kõrgemale ja selle eelise saavutamiseks oli vaid üks võimalus. Nad peavad kõrgendiku vaenlaselt tagasi võtma.
Grant tuli oma sõidukist välja ja jooksis kahe auto võrra ettepoole, et liituda üksust juhtiva leitnandiga. Nad varjusid leitnant Wise’i sõiduki kuulikindla ukse taha. Päikesest põlenud punapea pühkis tedretähti täis laubalt maha kihi Afganistani tolmu. Ehkki ta oli umbes kahekümne nelja aastane, oli seljandikku uurivates silmades lahingutes karastunud vana inimese pilk.
Üle seljandiku sööstis järjekordne rakett ja plahvatas nende kõrval kaljul. Maapind kõikus ja õhku paiskus mulda. Granti peast vilises mööda kild ja riivas nägu. Sõidukit tabas kuulirahe. Kuulid maandusid tema jalge ees, püksisäärt riivanud kuul möödus napilt jalast. Ta kissitas itta vaadates silmi. Hämaruses sähvisid lasud. Grant tõstis koos teda ümbritsevate sõduritega oma M-4 automaadi ja vastas tulele.
Maa värises tema jalge all, kui raketid taas plahvatasid. Soe vedelik nirises silma ja takistas nägemist. Grant tõmbas käega üle kriimu laubal ja tulistas uuesti.
Ta võis ju tunda puudust lahingüksuse liikmeks olemisest, aga kindlasti ei tundnud ta puudust sellest, kui tema pihta rakette lasti.
Sellised varitsused olid levinumad, kui olema pidanuksid, nii et esimene rühm oli selleks valmis. Leitnant Wise suhtles raadio teel kellegagi ja palus baasist õhutuge. Apache’i lahingkopter pidi kohale jõudma veerand tunni pärast. Üksuse seersant karjus meestele käsklusi.
„Leitnant, me peame selle seljandiku vallutama.“ Grant tõstis osutamiseks käe ja kuul lendas läbi tema varruka.
„Just nii,