Valusad saladused. Melinda Leigh
leebelt ära ja langetas relva toru allapoole. „Haukumine äratab Julia. Palun mine tuppa ja rahusta koera, et ta vait jääks.“ Seejärel püüab Ellie veenda võõrast oma vanaemale mitte politsei- ega hullumajaautot järele kutsuma.
Vanaema saatis tema poole terava pilgu, aga kuuletus ja läks nende maja poole.
Võõras sulges pagasiluugi, pöördus tema poole ja Ellie tundis Lee venna ära. „Grant?“
Saja üheksakümne kahe sentimeetri pikkune mees oli laiaõlgne ja laia rinnaga ning kandis pruuni nahktagi.
„Tere, Ellie.“
Kurbus kerkis kurku. „Tunnen kaasa.“
„Tänan.“ Mees köhatas.
„Vabandan oma vanaema pärast,“ ütles Ellie. „Ta on ajakirjanikest ja fotograafidest tüdinud. Lisaks on siin mõnel korral ka tegelikult kahtlased isikud ringi luusinud, üritades sisse murda. Oleme politsei kohale kutsunud. Nad ütlesid, et kui ohvrite nimed avalikuks saavad, pole sugugi ebatavaline, et kurjategijad maja sihikule võtavad. Kas saan sind kuidagi aidata?“
„Mul pole võtit. Lootsin, et mõni aken või uks on lukust lahti. Ei olnud.“
„Mul on võti. Tule sisse ja ma annan selle sulle.“
„Kavatsesin just su uksele koputada.“ Grant tundus tänulik. „Ei tea, miks ma seda kohe ei teinud.“
„Ilmselt on sul palju muud mõttes.“ Kriis oli möödas ja Ellie värises tugevasti. Kui ta nägi vanaema relvaga võõrast ähvardamas, polnud ta mallanud jopet selga panna, ent nüüd hakkas tal määrdunud T-särgis ja teksades külm.
Nad läksid üle laia lumise eesõue ja trepist üles. Verandatuli valgustas mehe nägu. Tal olid samasugused heledad juuksed ja sinised silmad nagu Leel, aga sellega sarnasus piirdus. Pikk ja kõhn Lee meenutas Gregory Pecki ja Atticus Finchi segu. Ta oli olnud silmatorkamatu ja nohiklik. Suurem ja lihaselisem Grant oli füüsiliselt muljetavaldav ja Ellie tajus seda iga keharakuga. Isegi kui ta poleks teadnud, et mees on sõdur, oleks ta seda oletanud tema tugeva keha, valvsa kehahoiaku ja ettevaatliku pilgu järgi. Hoolimata leinast, mis mehe ilmet varjutas, haaras see nägu korraks Ellie enda võimusesse. Kümme kuud kõrbes olid mehe põhjamaiseid näojooni teravamaks muutnud ja talle karmima ilme andnud. Ta oli niigi kena, ent nüüd oli ta kümme korda maskuliinsem. Tema keha oli saledam, hoiak valvsam, valmis reageerima.
Grant tabas ta end vahtimas. Mehe suunurgad kerkisid pisut ja Ellie punastas.
Ta pööras valgusele selja ja avas välisukse. AnnaBelle jooksis verandale. Kuldne retriiver haukus metsikult, kuid vehkis samal ajal sabaga ja niuksus uue tulija üle rõõmustades.
„Kena koer.“ Grant kummardus looma pead silitama.
„Ta on Carsoni oma,“ sõnas Ellie.
Mehe käsi tardus. Üle näo libises meeleheide, kurbus, mis ta hetkega mitu aastat vanemaks muutis. „Ma ei teadnud, et neil on koer.“
„Ta polegi neil kaua olnud. Lee võttis ta suvel loomade varjupaigast. AnnaBelle ja Carson on parimad sõbrad.“ Naine astus majja ja lükkas saapad jalast. Pöördudes patsutas ta reit. „Tule, AnnaBelle.“
„Kas lapsed tulevad koju?“ küsis Ellie, pisarad silmis. „Lastekaitse ei lasknud mul neid enda juurde jätta ja mu avaldus erakorraliseks hooldusõiguseks jäi pidama nädalavahetuse bürokraatiapõrgusse. Väidetavalt võtab taustakontroll aega.“ Koer keerles tema jalgade ümber ja ta komistas. Tasakaalu tagasi saades lükkas ta looma leebelt eest. „Koera lubasid nad mul siia jätta.“
„Lapsed tulevad homme koju.“ Grant pühkis matil jalgu. „Täna õhtul nad neid ära tooma ei nõustunud. Reeglid.“
„Jah, ma sain nädalavahetusel nende reeglite kohta kõik teada.“ Ellie neelas kibestumise alla.
Koer ja mees järgnesid talle majja. Läbi esiku minnes avas ta kaheraudse, võttis padrunid välja ja lukustas püssi esikus relvakappi. „Sa oled ikka Afganistanis?“
„Jah. Sain erakorralist puhkust.“
Ellie läks ees läbi poolenisti remonditud elutoa.
„Kuidas remont edeneb?“ küsis mees ja viitas võlvialusele, kus tööriistad ja värvid võtsid enda alla ala, kus oleks pidanud olema söögitoa laud.
„Aeglaselt.“ Ellie astus kööki. Kapid särasid valusalt neoonkollaselt ja kooruval tapeedil olid inimese pea suurused päevalilled. Kulunud vinüülplaadid põrandal olid kunagi mustad olnud. Üldmulje oli masendav. „Ma kibelen juba seda tuba remontima. Siin on tunne, nagu ründaksid mind kimalased. Köök on järgmine. Tapeet tuleb maha võtta. Asi kisub inetuks.“
„Kui me viimati kohtusime, tegelesid sa suure vannitoaga.“
Mees mäletas. Ellie tundis sisemuses soojust. Nad olid kohtunud mõned mälestusväärsed korrad. Kate oli üritanud neid kokku viia. Ta kutsus Elliet Granti kahenädalase maikuise külaskäigu ajal grillipidudele sagedamini kui sellele järgnenud suve jooksul.
Ellie viitas laua poole. „Tahad istuda? Soovid kohvi?“
„Ei,“ vastas Grant. Väike ruum lasi tal paista veel suuremana. See mees oli lihaseline. Ilmselt treenis ta Lähis-Idas palju. Tal olid lihased ka lihaste peal. Ellie muidugi ei vaadanud. Eriti. „Tahaksin magama minna. Reis oli pikk.“
„Selge see. Ma otsin võtme.“ Ellie avas sahtli ja sobras pudeliavajate, pastakate ja muu pudi-padi seas. „Tean, et see on siin. Kasutasin seda alles paar päeva tagasi.“
Esikus sahisesid sussid ja vanaema astus sisse. Tema täitmatu uudishimu meelitas teda nende külalise juurde nagu suhkur mesilast. Ta mõõtis Granti köögilambi heledas valguses pealaest jalatallani. Pruuniks värvitud kohevate juuste varjus muutus vanaema pilk hetkega kahtlustavast uudishimulikuks.
Oioi.
Ellie viipas käega. „Vanaema, see on major Grant Barrett. Lee vend. Sa olid eelmisel kevadel Floridas, kui ta siin käis.“
Vanaema pilk leebus. Ta läks lähemale, võttis mehe käed pihku ja tema silmis olid pisarad. „Oh, tunnen kaasa, major. Teie vend oli kena inimene.“
Granti suu tõmbus pingule ja kõrisõlm käis neelatades üles-alla. „Tänan. Palun öelge mulle Grant.“
„Grantil on maja võtit vaja.“ Ellie leidis selle seinalt konksu otsast. AnnaBelle käis tema kannul konksu juurde ja tagasi. „Kas saame sind veel kuidagi aidata?“
„Täna mitte,“ vastas mees võtit vastu võttes. „Homme võib mul teile küsimusi olla, eriti siis, kui lapsed koju tulevad. Aitäh, et koera enda juurde võtsite ja maja valvasite.“
„See oli vähim, mida ma teha sain.“ Ellie läks sahvrisse ja vinnas puusale kahekümnekilose koti koeratoiduga.
Grant tõttas tema juurde. „Ma ise.“ Ta võttis kandami ühe kaenla alla, nagu ei kaaluks see rohkem kui kott jahu. Ellie hoidus silmitsemast tema vägevaid rinnalihaseid ja see peaaegu õnnestus tal. Praegu polnud sobiv aeg majori keha imetleda, aga ta teadis, et see oli suurepärane. Talle meenus, kuidas Grant eelmine kord mais Carsoniga õues mängis. Carson oli hakanud onu veevoolikust pritsima. Vaatepilt, kuidas Grant tõmbas märja T-särgi seljast, selle kuivaks väänas ja itsitavat vennapoega mööda aeda taga ajas, oli viimased kümme kuud Elliel selgelt meeles olnud. Ja see tuli talle pidevalt silme ette nagu Youtube’i video, enamasti väga ebasobivatel hetkedel. Nagu praegu.
Ta pani koti peale kokkukeritud rihma. „Ta ei vaja tegelikult rihma. Kui kutsud, siis ta tuleb.“
„Ema?“
Kõigi pead pöördusid ukse poole. Ellie tütar Julia seisis lävel kaare all.
„Kas sa mäletad major Barrettit?“
Julia noogutas. „Mul on väga kahju.“ Ta tõmbas ninaga. Paistes silmast valgus põsele pisar,