Kuri hunt. Nele Neuhaus

      Kolm pandipudelit võrdub ühe paki nuudlitega. Viis pandipudelit lisavad juurvilja. Sellises vääringus ta arvutaski.

      Varem, oma vanas elus, ei hoolinud ta taarast ja viskas selle hooletult prügisse. Just säärased inimesed, nagu ta ise oli olnud, kindlustasid talle praegu põhisissetuleku. Kahe kotitäie tühjade pudelite eest oli ta ennist saanud joogikaupmehe käest kaksteist viiskümmend. See rahaahne kõrilõikaja maksis talle tunnist kuus eurot mustalt selle eest, et lubas tal seista üksteist tundi päevas ühe Flechheimi tööstuspiirkonna serval asuvas plekkputkas ning grillida vorstikesi, friikartuleid ja burgereid. Kui õhtul kassa sendipealt ei klappinud, võeti tal päevapalk ära. Täna oli kõik korras olnud ja ta ei pidanud oma raha lunima nagu harilikult. Paksmagu oli olnud heas tujus ja maksnud talle välja viie päeva saamata jäänud palga.

      Koos pudelikorjamisest saadud rahaga oli tal rahakotis umbkaudu kolmsada eurot. See oli terve väike varandus! Seepärast oli ta lasknud raudteejaama vastas asuva türklasest juuksuri juures lisaks uue soengu lõikamisele ülemeelikusehoos ka habet ajada. Pärast Aldis käimist oli tal veel piisavalt raha järel, et maksta haagismaja eest kahe kuu üür ette.

      Ta parkis logiseva motorolleri haagismaja kõrvale, tõmbas kiivri peast ja võttis pakiraamilt poekoti.

      Kuumus oli tappev. Isegi öösiti ei läinud päriselt jahedaks. Ta ärkas juba hommikul higist märjana, armetus õhukesest laineplekist kiirtoiduputkas valitses kuuekümnekraadine kuumus ning ebameeldiv õhuniiskus naelutas higi ja rääsunud rasva haisu kõigisse kehapooridesse ja juustesse.

      Lagunenud haagismaja Schwanheimi kämpinguplatsil oli pidanud olema ajutine hädalahendus, sest tookord oli ta veel kindlalt uskunud, et suudab oma rahalise olukorra kontrolli alla saada. Kuid miski siin ilmas polnud püsivam kui ajutine lahendus – nüüdseks elas ta haagises juba seitsmendat aastat.

      Ta tegi eestelgi luku lahti – telk oli aastakümneid tagasi olnud ilmselt tumeroheline, kuni ilmastik selle ebamääraseks helehalliks oli pleegitanud. Talle lõi vastu kuum õhk, majakese sees oli paar kraadi soojemgi kui väljas ning õhk oli umbne ja läppunud. Lõhnad olid imbunud polstritesse ja pragudesse, ükskõik kui palju ta ka ei koristanud ega tuulutanud. Isegi seitsmendat aastat siin elades oli see ebameeldiv. Kuid tal ei olnud valikut.

      Pärast oma põhjatut allakäiku kuulus ta isegi siin, luuserite äärelinnas, süüdimõistetud kurjategijana alamkihi hulka. Siia ei eksinud keegi, et puhata ja imetleda Frankfurti, betooni ja klaasi valatud suure raha sümbolit ja siluetti teisel pool jõge. Tema naabriteks olid suuremalt jaolt süütult vaesunud pensionärid või tema moodi krahhi läbi teinud inimesed, keda oli tabanud ebaõnn. Sageli mängis nende masendavalt sarnastes elulugudes põhirolli alkohol. Ta ise jõi õhtuti äärmisel juhul ühe õlle ega suitsetanud, hoolitses oma kehakaalu ja välimuse eest. Ka töötu abirahast hoidis ta eemale, sest ainuüksi mõte millegi kerjamisest ja ükskõiksete ametnike suvast sõltumisest oli talle vastumeelt.

      Pisut eneseväärikust oli talle siiski veel jäänud. Kui ta selle kaotaks, võiks endale kohe otsa peale teha.

      „Halloo?”

      Telgi eest kostva hääle peale pöördus ta ringi. Haagise juurde kuuluvat maalapikest ümbritseva pooleldi kuivanud heki taga seisis üks mees.

      „Mis te soovite?”

      Mees ligines kõheldes. Ta seasilmad piilusid umbusklikult vasakule ja paremale.

      „Keegi rääkis, et te saate aidata, kui on võimudega pahandusi.” Mehe kõrge falsett oli kummalises vastuolus tema massiivse välimusega. Ta poolkiilal pealael pärlendas higi ja lämmatav küüslaugulehk mattis enda alla veelgi ebameeldivama kehaeritiste lõhna.

      „Või nii. Kes seda räägib?”

      „Rosi sealt putkast. Ütles, et mine selle härra juurde, tema aitab.” Higistav rasvamägi piilus jälle ringi, nagu kardaks, et keegi näeb teda, ja tõmbas siis vargsi püksitaskust rulli rahatähti. Sajalised, isegi mõned viiesajalised. „Ma maksan hästi.”

      „Tulge sisse.”

      Tüüp oli talle algusest peale vastumeelt, kuid see polnud oluline. Ta ei saanud oma kliente valida, tema aadressi polnud üheski aadressiraamatus ja kodulehte polnud tal ammugi. Tema äraostetavusel olid muidugi endiselt piirid, sellest oli ka vastavates ringkondades juttu olnud. Arvestades eelmist karistust ja ikka veel kehtivat katseaega ei laseks ta end segada millessegi, mis võiks ta jälle istuma saata. Suuline reklaam tõi tema juurde kõrtsipidajaid ja söögikohaomanikke, kes olid eksinud ametlike kohustuste vastu, meeleheitel pensionäre, keda oli tõmmatud lohku müügipakkumiste ja võrkturundusega, töötuid ja migrante, kes ei mõistnud Saksa bürokraatia keerukat süsteemi, ja noori, kes olid laenuahvatlustele järele andes võlaorjusse sattunud. Kõik abivajajad teadsid, et ta töötab vaid sularaha eest.

      Esialgsest kaastundest oli ta vabanenud kiirelt; ta ei olnud Robin Hood, vaid palgasõdur. Ta täitis oma haagismaja kriimulise Resopali laua ääres sularaha ja ettemaksu eest ametlikke planke, tõlkis keerukat kantseliiti arusaadavasse keelde, andis igaks elujuhtumiks juriidilist nõu ja suurendas niimoodi oma sissetulekut.

      „Milles asi?” küsis ta külaliselt, kes silmitses hindaval pilgul ilmselgeid vaesuse märke ja tundus sellest enesekindlust juurde saavat.

      „On siin aga palav. Ega teil ei ole õlut või klaas vett?”

      „Ei.” Ta ei püüdnudki sõbralik olla.

      Mahagonist nõupidamislaua, kliimaseadmega kabineti, vee- ja mahlapudelikestega kandikute ning tagurpidi asetatud klaaside aeg oli ilmselgelt möödas.

      Paksmagu tõmbas oma rasvase nahkvesti sisetaskust turtsatades paar kokkurullitud paberit ja ulatas mehele. Tihedalt täistrükitud keskkonnasõbralik paber. Maksuamet.

      Ta keeras higist niiske paberi lahti, silus sirgeks ja luges põgusalt läbi.

      „Kolmsada,” nõudis ta pilku tõstmata. Rullikeeratud sularaha püksitaskutes oli alati must raha. Selle paksu higikoti käest võis küsida rohkem, kui ta tavaliselt pensionäride ja töötute käest võttis.

      „Misasja?” protestis uus klient ootuspäraselt. „Selle väikse paberimajanduse eest?”

      „Kui leiate kellegi, kes teeb odavamalt, siis palun väga!”

      Paksmagu podises midagi arusaamatut ja lappas siis vastutahtsi kolm rohelist rahatähte lauale.

      „Kas ma saan vähemalt tšeki?”

      „Muidugi, minu sekretär väljastab teile hiljem tšeki ja annab teie autojuhile,” kostis ta sarkastiliselt. „Istuge. Ma pean paar küsimust esitama.”