Kuri hunt. Nele Neuhaus

      Hanna keeras metsaserval asuvale väikesele umbtänavale, mille lõpus asus tema maja. Liikumisandurile reageerivad välisvalgustid ujutasid maja valgusega üle. Ta vajutas pidurit. Loodetavasti ei oodanud siin halva üllatusena Vinzenz või lausa Norman! Siis nägi ta kaksikgaraaži ees erkpunast Müncheni numbrimärgiga Minit ja hingas kergendatult. Meike oli ilmselt jõudnud lubatust päev varem. Ta keeras oma auto tütre auto kõrvale ja ronis välja.

      „Tere, Meike!” hüüdis ta naeratades, ehkki tuju oli halb. Kõigepealt inetu sõnavahetus Normaniga ja siis see vestlus Wolfgang Materniga. Nad olid seitsmeni õhtul kogu meeskonnaga koosolekuruumis kriisikoosolekut pidanud. Pärast seda olid Hanna ja Jan kohtunud vabakutselise produtsendiga, kes oli ühes Goethestraße kõrvaltänava tossuses ja sünges pintsaklipslasi täis baaris poolteist tundi lakkamatult suitsetades häbematuid nõudmisi esitanud. Täielik ajaraisk.

      „Tere, Hanna!” Meike tõusis ülemiselt trepiastmelt püsti. Välisukse ees seisid kaks kohvrit ja reisikott.

      „Miks sa ei helistanud, et sa juba täna tuled?”

      „Ma helistasin umbes kakskümmend korda,” sõnas Meike etteheitvalt. „Miks su telefon väljas oli?”

      „Ah, täna oli nii palju jama.” Hanna ohkas. „Ühel hetkel lülitasin lihtsalt välja. Sa oleksid võinud ju kontorisse helistada.”

      Ta suudles tütart põsele, mispeale see nägu väänutas. Siis tegi ta ukse lahti ja aitas pagasi majja tassida.

      Tundus, et Berliinist Münchenisse kolimine oli Meikele hästi mõjunud. Ta oli eelmise kohtumisega võrreldes juurde võtnud. Ta juuksed olid kasvanud ja riietumisstiil pisut tasakaalukam. Vahest hülgab ta oma hilispuberteetikust skvotterivälimuse lõpuks päriselt.

      „Sa näed hea välja,” lausus ta.

      „Sina küll mitte,” kostis Meike ja vaatas Hannat kriitiliselt. „Sa oled päris vanaks jäänud.”

      „Aitäh komplimendi eest.”

      Hanna lükkas kingad jalast ja läks kööki, et võtta külmkapist jääkülma õlut.

      Nende suhted olid alati olnud keerulised ja Hanna polnud pärast seda esimest mõttevahetust enam kindel, kas ikka oli olnud hea mõte paluda tütart koolivaheajaks tootmisassistendina appi. Hannat polnud kunagi huvitanud, mida teised inimesed temast selja taga rääkisid, ent Meike vaenulikkusega oli tal aina raskem toime tulla. Telefoni teel oli Meike kohe öelnud, et ei võta seda kohta vastu mitte heast südamest, vaid puht majanduslikel põhjustel. Hanna oli siiski rõõmus, et Meike jääb kogu suveks tema juurde. Ta ei olnud veel üksiolekuga harjunud.

      Vesi tualetis kohises ning Meike ilmus varsti kööki.

      „On sul kõht tühi?” tahtis Hanna teada.

      „Ei, ma juba sõin.”

      Hanna vajus kurnatult köögitoolile, sirutas jalad välja ja liigutas valutavaid varbaid. Mõlema suure varba moondunud liiges oli kolmkümmend aastat kestnud kontsakingade kandmise tagajärg. Enam kui nelja sentimeetri kõrgustel kontsadel kõndimine oli muutunud üha suuremaks piinaks, kuid ta ei saanud ju kogu aeg tennistes ringi joosta.

      „Kui tahad ka külma õlut, siis külmkapis on veel paar pudelit.”

      „Ma teen parem rohelist teed. Oled sa oma joomisega midagi ette võtnud?” Meike valas veekeetjasse vett, võttis kapist portselantassi ning otsis sahtlist teepaki. „Ilmselt Vinzenz sellepärast jalga lasigi. Sa suudad kõik mehed eemale peletada.”

      Hanna ei reageerinud tütre provokatsioonidele. Ta oli liiga väsinud, et laskuda sellisesse sõnavahetusse, nagu nad vanasti iga päev pidanud olid. Viimasel ajal oli kõige suurem tigedus hakanud taanduma paari tunni jooksul ja Hanna üritas seni Meike juttu ignoreerida.

      Meike oli kasvanud ilma isata. Ta paadunud targutajast ja tähenärijast isa oli välja kolinud, kui tüdruk oli kuuene, ning seejärel oli ta Meike igal teisel nädalavahetusel põhjalikult ära hellitanud ja edukalt ema vastu üles ässitanud. Mehe ajupesu toimis veel ka kaheksateist aastat hiljem.

      „Mulle Vinzenz meeldis,” sõnas Meike, pannes oma liiga peenikesed käekesed risti rinnale, mis seda nimetust vaevalt vääris. „Ta oli vaimukas.”

      Meike oli olnud täiesti normaalne laps, kuid teismelisena sõi ta end kurvastusest ligi sajakiloseks. Kuueteistaastaselt lakkas ta lihtsalt söömast ja sattus paari aasta eest söömishäirete kliinikusse. Meeter seitsmekümne neljase pikkuse juures oli ta kaalunud veel ainult kolmkümmend üheksa kilo. Hulk aega oli Hanna iga päev kartnud telefonikõnet, mis toob talle tütre surmateate.

      „Mulle ta ka kunagi meeldis.” Hanna jõi õlle lõpuni. „Aga me kasvasime lahku.”

      „Pole ka ime, et ta jalga lasi.” Meike turtsatas põlglikult. „Sinu kõrval ei ole ju võimalik hingata. Sa oled nagu tank, mis veereb kõigest üle, hoolimata kadudest.”

      Hanna ohkas. Ta ei tundnud haavavate sõnade pärast viha, vaid ainult sügavat kurbust. Sellele noorele naisele, kes end ema vastu protestides peaaegu surnuks näljutanud oli, ei hakanud ta kunagi meeldima. Ja Hanna oli selles ise süüdi. Meike lapsepõlves ja nooruses oli karjäär olnud talle lapsest tähtsam, seepärast oli ta lahinguvälja kergendustundega ja peaaegu võitluseta eksmehele loovutanud. Meike polnud isa alatuid võimumänge kunagi läbi näinud, palju aastaid oli ta isa ilma igasuguse kriitikata jumaldanud. Meike ei mõistnud, et isa maksab sel moel kätte Hannale. Ja Hanna ei tahtnud seda teemat torkida.

      „Sellisena sa mind näedki,” lausus ta vaikselt.

      „Kõik näevad sind sellisena,” kostis Meike teravalt. „Sul on ainult enda huvid mängus.”

      „Ei ole nii,” vaidles Hanna. „Ma olen sinu heaks …”

      „Ah,