Kuri hunt. Nele Neuhaus

      Lennuk polnud veel seismagi jäänud, kui turvavööde lukud lõksatasid ja inimesed püsti tõusid, hoolimata nõudest püsida oma kohal, kuni lennuk on lõplikult parkinud. Bodenstein jäi istuma. Tal ei olnud mingit tahtmist seista mitu minutit kinnikiilutuna vahekäigus ja lasta kaasreisijail end tõugata. Pilk kellale ütles talle, et lennuk oli olnud täpne. Pärast viiekümne nelja minutilist lendu oli see maandunud täpselt kell 20.42.

      Selle päeva pärastlõunast saadik oli ta kergendusega tundnud, kuidas tema elukompass pärast kaht pöörast ja kaootilist aastat jälle tasakaalu saavutama hakkas. Otsus sõita Potsdami Annika Sommerfeldi kohtuprotsessile ning tõmmata sellega joon alla kogu juhtumile, oli olnud ainuõige. Ta tundis, et on vaba koormast, mida oli kandnud möödunud suvest alates; ei, tollest päevast alates, mil mõistis, et Cosima teda pettis. Abielu nurjumine ja suhe Annikaga olid ta hingeliselt täiesti rööpast välja viinud ning ta enesehinnangule tõsiseid haavu löönud. Isiklik kurbmäng oli viinud ta keskendumisvõime puudumise ning tööalaste vigadeni, milliseid ta varem poleks iial juhtuda lasknud. Viimastel nädalatel ja kuudel oli ta muidugi ka mõistnud, et abielu Cosimaga oli olnud kõike muud kui täiuslik, ehkki ta seda endale üle kahekümne aasta sisendanud oli. Liiga sageli oli ta teinud järeleandmisi ja tegutsenud vastutahtsi – harmoonia, laste ja välise hiilguse nimel. Nüüd oli see möödas.

      Järjekord vahekäigus hakkas aegamisi liikuma. Bodenstein tõusis, võttis pagasiriiulilt kohvri ja suundus koos kaasreisijatega väljapääsu poole.

      Värava A49 juurest väljapääsuni jõudmiseks tuli sooritada tõeline jalgsimatk, ta keeras kusagilt valesti ära, nagu temaga selles hiigellennujaamas alatasa juhtus, ja jõudis väljuvate lendude halli. Sealt sõitis ta eskalaatoriga alla saabuvate lendude korrusele ning astus õhtusesse soojusse. Kell hakkas saama üheksa. Kell üheksa pidi Inka talle järele tulema. Bodenstein sammus üle taksode parkimisala ning jäi seisma ajutiste peatumiskohtade juurde. Ta nägi Inka musta Landroverit juba eemalt ja naeratas tahtmatult. Kui Cosima oleks lubanud talle kusagile järele tulla, siis oleks ta mehe pahameeleks vähemalt veerand tundi hiljaks jäänud. Inkaga oli teisiti.

      Maastur pidurdas tema kõrval, mees avas tagaukse, viskas ratastega kohvri tagaistmele ja istus ise ette.

      „Hei.” Naine naeratas. „Kas lend läks hästi?”

      „Tere.” Bodenstein naeratas samuti ja kinnitas turvavöö. „Jaa, suurepäraselt. Aitäh, et järele tulid.”

      „Pole probleemi, hea meelega.”

      Naine lülitas vasaku suunatule sisse, heitis pilgu üle õla ning liitus taas aeglaselt sõitvate autode riviga.

      Bodenstein ei olnud kellelegi rääkinud, miks ta tegelikult Potsdamis käis, ka Inkale mitte, ehkki naisest oli viimastel kuudel saanud talle tõeline sõber. See asi oli lihtsalt liiga isiklik. Mees toetas pea kuklatoele. Midagi head oli suhtes Annika Sommerfeldiga siiski olnud. Bodenstein oli viimaks hakanud iseenda üle järele mõtlema. Tegemist oli olnud valulise eneseleidmise protsessiga, mis oli pannud ta mõistma, et oli üsna harva teinud seda, mida tegelikult tahtis. Ta oli alati järele andnud Cosima soovidele ja nõudmistele, kas siis heatahtlikkusest, mugavusest või isegi vastutustundest, kuid see polnudki tähtis. Lõpptulemusena oli temast saanud igav nõusolija, tuhvlikangelane ning ta oli kaotanud igasuguse võlu. Pole ime, et Cosima, kes vihkas üle kõige rutiini ja igavust, alustas armuafääri.

      „Ma sain muide maja võtme,” sõnas Inka. „Kui tahad, võid veel täna vaatama minna.”

      „Oh, hea mõte.” Bodenstein vaatas talle otsa. „Aga sa peaksid mind enne koju viima, et ma saaks oma auto võtta.”

      „Ma võin sind hiljem koju viia, muidu läheb pimedaks. Majas ei ole veel elektrit.”

      „Kui sulle sobib.”

      „Sobib.” Naine muigas. „Mul on tänane õhtu vaba.”

      „Siis võtan su pakkumise hea meelega vastu.”

      Inka Hansen oli loomaarst ning pidas koos kahe kolleegiga Kelkheimis Ruppertshaini linnajaos hobusekliinikut. Töö kaudu oli ta teada saanud ka majast, õigemini paarismaja poolest, mille ehitajal oli raha otsa saanud. Ehitus seisis juba pool aastat ning maja oli võrdlemisi soodsa hinnaga müügis.

      Poole tunniga jõudsid nad ehitusplatsile ja turnisid nüüd mööda lauajuppi välisukseni.

      „Põrand on maas, vesi ja elekter on sees. Aga see on ka kõik,” ütles Inka, kui nad mööda esimese korruse tube kõndisid.

      Lõpuks läksid nad trepist teisele korrusele.

      „Vau, milline muinasjutuline vaade!” hüüatas Bodenstein. Eemalt paistsid vasakule jäävad Frankfurdi säravad tuled ja paremal heledasti valgustatud lennujaam.

      „Seda ei saa miski varjata,” kinnitas Inka. „Ja päevavalges paistab isegi Bodensteinide loss.”

      Elu teeb mõnikord tõesti kummalisi keerdkäike. Bodenstein oli olnud neljateistaastane, kui oli lootusetult armunud Ruppertshaini hobusearsti tütresse Inka Hansenisse, kuid tal polnud kunagi olnud julgust seda naisele tunnistada. Nii olid tekkinud arusaamatused, mis olid viinud ta kodust kaugele ülikooli. Seal oli talle kõigepealt jäänud ette Nicola ja siis Cosima. Inkale ta enam ei mõelnud, kuni nad viie aasta eest ühe mõrvajuurdluse käigus taas kohtusid. Tookord oli ta veel arvanud, et abielu Cosimaga kestab igavesti, ning ta oleks Inka arvatavasti taas silmist kaotanud, kui mitte Inka tütar ja tema poeg ei oleks teineteisesse armunud. Mullu nende lapsed abiellusid ning pulmade ajal oli ta peigmehe isana istunud pruudi ema kõrval. Nad olid mõnusasti juttu ajanud, hiljem aeg-ajalt teineteisele helistanud ja siis paar korda koos söömas käinud. Mõne kuuga olid neist saanud tõelised sõbrad ning telefonikõned ja õhtusöögid olid muutunud harjumuseks. Bodenstein oli meelsasti Inkaga koos, ta hindas naist vestluskaaslase ja hea sõbrana väga. Inka oli tugev ja enesekindel naine, kellele oli tähtis tema isiklik vabadus ja sõltumatus.

      Selline elu meeldis Bodensteinile päris hästi, küll aga ei meeldinud talle tema elukoht. Ta ei saanud ju jääda igaveseks elama Bodensteini mõisa kutsarimajja.

      Nad silmitsesid kahanevas päevavalguses maja ning Bodenstein mängis aina rohkem mõttega kolida Ruppertshaini, et elada võimalikult oma noorima tütre ligidal. Cosima elas juba paar kuud Ruppertshainis. Ta oli üürinud korteri Zauberbergis, endises kopsukliiniku majas, kus tal oli ka kontor. Pärast mitu kuud kestnud vastastikuseid etteheiteid ja solvanguid said Bodenstein ja Cosima nüüd läbi paremini kui kunagi varem. Nad jagasid Sophia hooldusõigust ning tütar oli Bodensteinile kõige tähtsam. Ta noorim tütar oli tema juures kahel nädalavahetusel kuus ja vahel ka nädala keskel, kui Cosimal olid kokkusaamised.

      „See on tõesti ideaalne,” lausus ta vaimustunult, kui nad olid ringkäigu lõpetanud. „Sophial oleks siin oma tuba ja kui ta vanemaks saab, võib ta üksi siia tulla või isegi rattaga mu vanemate juurde sõita.”

      „Seda mõtlesin ka mina,” kostis Inka. „Kas annan sulle müüja kontaktid?”

      „Jaa, muidugi.” Bodenstein noogutas.

      Inka pani majaukse lukku ja läks mehe ees mööda lauajuppi tänava poole. Õhtu oli udune ning majade vahel heljus veel päeva soojus. Õhus oli tunda puusöe ja grillitud liha lõhna, aedadest kõlasid hääled ja naer. Kutsarimajal, mis asus mõisast pisut eemal, ei olnud naabreid, ei olnud teiste majade valgustatud aknaid ega möödasõitvaid autosid, kui lossirestorani külaliste omad välja arvata. Pimedatel õhtutel, eriti talvel, vajus elu hilistel tundidel täielikult metsavaikusse. Sõltuvalt meeleolust võis see rahu mõjuda kas rõhuvalt või vaigistavalt, kuid Bodenstein oli sellest tüdinud.

      „Kujuta ette,” sõnas ta. „Kui see kaup õnnestub, siis oleme me peaaegu midagi naabrite sarnast.”

      „Kas see meeldiks sulle?” küsis Inka möödaminnes.

      Naine jäi oma auto kõrvale seisma, pööras end ringi ja vaatas Bodensteinile otsa. Ta loomulikud blondid juuksed särasid tänavalaternate valguses