Juhuslik ekslemine Wall Streetil. Burton G. Malkiel
Üks neist revisionistlikest ajaloolastest, Peter Garber, on avaldanud seisukoha, et tulbisibulate hind toetus 17. sajandi Hollandis palju ratsionaalsematele alustele, kui üldiselt arvatakse.
Garber esitab mõned tugevad argumendid ja ma ei taha öelda, et tulbisibulate hinnastruktuuris tol perioodil üldse midagi ratsionaalset polnud. Näiteks Semper Augustus oli eriti haruldane ja ilus sibul ning nagu Garber on tuvastanud, hinnati seda kõrgelt juba tulbimaaniale eelnenud aastatel. Lisaks näitab Garberi uurimus, et üksikud haruldased sibulad maksid kõrget hinda ka pärast tulbisibulate turu üldist kokkuvarisemist, ehkki see hind oli vaid murdosa nende rekordilisest hinnatasemest. Küll aga ei leia Garber ratsionaalset seletust sellistele nähtustele nagu tulbisibulate kahekümnekordne hinnatõus 1637. aasta jaanuaris ja sellele veebruaris järgnenud veel ulatuslikum langus. Paistab, et siin juhtus seesama, mis kõigi spekulatiivsete mullidega – hind jõudis lõpuks nii kõrgele, et osa inimesi otsustas olla ettevaatlik ja müüa oma sibulad maha. Varsti järgnesid nende eeskujule ka teised. Sibulate deflatsioon kasvas üha kiirenevas tempos nagu mäest alla veerev lumepall ja õige varsti valitses turul paanika.
Valitsuse ministrid tegid ametliku avalduse, et tulbisibulate hinnalanguseks ei ole mitte mingisugust põhjust – kuid neid ei kuulanud keegi. Vahendajad pankrotistusid ja keeldusid endale võetud tulbisibulate ostukohustust täitmast. Valitsuse plaan hüvitada kõik lepingud kümne protsendi ulatuses nende nimiväärtusest nurjus, kui tulbisibulate hind isegi sellest tasemest allapoole langes. Ning hinnalangus jätkus. Üha odavamaks ja odavamaks muutunud tulbisibulad olid lõpuks praktiliselt väärtusetud – nende eest maksti veel vaid tavaliste söögisibulate hinda.
Lõunamere aktsiamull
Oletagem, et maakler helistab teile ja soovitab investeerida uude ettevõttesse, millel pole käivet ega kasumit – on ainult suurepärased väljavaated. „Millega see ettevõte tegeleb?“ küsite teie. „Kahjuks ei tohi keegi teada, millega see ettevõte tegeleb,“ vastab maakler. „Aga ma võin teile lubada tohutut rikkust.“ Petukaup, ütlete teie. Teil on tuline õigus, aga 300 aastat tagasi Inglismaal oli see üks tolleaegseid kuumemaid uusi aktsiaid. Ja nagu te võite aimata, said investorid tõsiselt kõrvetada. Lugu näitab ilmekalt, kuidas pettus paneb ahneid inimesi üha innukamalt raha välja käima.
Lõunamere aktsiamulli ajal olid britid raha tuulde loopimiseks küpsed. Pikk õitsenguaeg oli kaasa toonud kopsakad säästud ja kasinad investeerimisväljundid. Aktsiate omamist peeti tol ajal omamoodi privileegiks. Veel 1693. aastal teenis näiteks Ida-India Kompanii aktsiatelt tulu vaid 499 inimest. Nad riisusid koore mitmeski mõttes, kusjuures tähtsusetu polnud ka asjaolu, et nende dividendi ei maksustatud. Nende hulka kuulus ka naisi, sest aktsiad olid üks väheseid omandivorme, millele Briti naistel oli täievoliline õigus. Lõunamere Kompanii, mis täitis vastutulelikult vajadust investeerimisvahendite järele, moodustati 1711. aastal, et taastada usk valitsuse võimesse oma kohustusi täita. Kompanii võttis valitsuselt üle ligi kümne miljoni naela suuruse võla, saades vastutasuks monopoolse õiguse lõunameredel kaubelda. Rahvas arvas, et sellise kaubandusõigusega teenitakse tohutu rikkus ning suhtus aktsiatesse selgelt soosivalt.
Algusest peale lõikas Lõunamere Kompanii kasumit teiste arvelt. Riigivõlakirjade omanikud vahetasid oma väärtpaberid lihtsalt Lõunamere Kompanii aktsiate vastu. Kes plaanist juba varem teadsid, ostsid riigivõlakirju odava hinnaga 55 naela ja muutsid need siis vastmoodustatud Lõunamere Kompanii aktsiateks nimiväärtusega 100 naela. Ühelgi ettevõtte direktoril polnud vähimatki kogemust Lõuna-Ameerika kaubanduses. See ei takistanud neil kiirelt varustamast Aafrika orjalaevu (orjade müük oli üks suurimaid rikkusi tõotavaid aspekte Lõuna-Ameerika kaubanduses). Kuid isegi see ettevõtmine ei osutunud tasuvaks, sest suremus oli orjalaevadel liiga kõrge.
Küll aga oli direktorid osavad avalikkusele muljet jätma. Londonis renditi muljetavaldav hoone ja nõupidamiste saal sisustati kolmekümne Hispaaniast pärit musta polsterdatud tooliga, mille pöökpuust raamid ja kullatud naelad olid kenad vaadata, aga mis olid istumiseks ebamugavad. Laevatäis ettevõtte villa, mida vajati hädasti Vera Cruzis, saadeti samal ajal hoopis Cartagenasse, kus see ostjate puudumise tõttu kai ääres mädanes. Ettevõtte aktsia püsis aga järgnevatel aastatel hästi ja isegi kerkis pisut, hoolimata aktsionäride osalust lahjendanud „boonusdividendina“ makstud aktsiatest ning sõjast Hispaaniaga, mis tõmbas kaubandusvõimalustele ajutiselt kriipsu peale. Suurepärase ajalookäsitluse „Lõunamere aktsiamull“ autor John Carswell kirjeldas kompanii üht direktorit ja selle väärtpaberite peamist turundajat John Blunti kui meest, kes „elas edasi ikka niiviisi, et paremas käes oli palveraamat ja vasakus aktsiaprospekt, andmata kunagi paremale käele teada, mida vasak käsi teeb“.
La Manche’i vastaskaldal moodustas pagendatud inglane John Law veel ühe kompanii. Law’ elueesmärk oli kaotada metallraha ja luua rahvusliku paberrahaga rohkem likviidsust. (Bitcoin’i edendajad järgivad pikaajalist traditsiooni.) Oma sihi poole püüeldes omandas Law unarusse jäetud kontserni nimega Mississippi Kompanii ja asus ehitama konglomeraati, millest sai üks kõigi aegade suurimaid kapitaliettevõtteid.
Mississippi Kompanii meelitas ligi spekulante ja nende raha tervest Euroopast. Sõna „miljonär“ leiutati just sellel ajal ja pole ka ime: Mississippi aktsia tõusis kõigest kahe aastaga sajalt naelalt kahe tuhandeni, ehkki mingit loogilist põhjust sellel kasvul ei olnud. Ühel hetkel oli Mississippi Kompanii ülespuhutud turuväärtus kaheksakümmend korda kõrgem kogu Prantsusmaal leiduvast kullast ja hõbedast.
Samal ajal hakkasid teisel pool väina, Inglismaa kodades, avalduma pisukesed marurahvusluse ilmingud. Miks peaks kogu raha minema Prantsusmaale Mississippi Kompaniisse? Mida on Inglismaal sellele vastu panna? Vastus oli Lõunamere Kompanii, mille väljavaated olid hakanud paistma mõnevõrra paremad, eriti kui tuli uudis, et Hispaaniaga sõlmitakse rahu, mistõttu Lõuna-Ameerika kaubandusel oli lõpuks ometi jälle vaba tee. Mehhiklased ootasid väidetavalt juba pikisilmi, millal nad saavad oma kullakaevandused Inglismaa rikkalike puuvilla- ja villatarnete vastu tühjendada. See oli vaba ettevõtlus kõige ehedamal kujul.
1720. aastal otsustas ahnete direktorite seltskond oma mainelt raha sisse kasseerida, pakkudes võimaluse rahastada kogu 31 miljoni naelani ulatuvat riigivõlga. See oli uljas samm ja meeldis rahvale väga. Kui parlament sellekohase seaduseelnõu vastu võttis, kerkis aktsia otsekohe 130 naelalt 300 naelani.
Mitmesugused sõbrad ja toetajad, kes olid eelnõu vastuvõtmisele kaasa aidanud, said preemiaks tasuta aktsiaoptsioone, mida võis ettevõttele isikliku kasumiga tagasi „müüa“ juhul, kui aktsiahind tõusis. Premeeritute seas olid ka George I armuke ja tema „vennatütred“, kes kõik paistsid kuningaga jahmatavalt sarnased.
12. aprillil 1720, viis päeva pärast seaduse vastuvõtmist, emiteeris Lõunamere Kompanii uusi aktsiaid hinnaga 300 naela. Uut emissiooni sai osta järelmaksuga – sissemaks 60 naela ja ülejäänu kaheksa lihtsa maksena. Isegi kuningas ei suutnud kiusatusele vastu panna ja märkis aktsiaid kokku 100 000 naela eest. Teiste ostuhuviliste investorite vahel läks lausa kakluseks. Et avalikkuse isu rahuldada, kuulutasid kompanii direktorid välja uue emissiooni – seekord hinnaga 400 naela. Kuid rahva nälg oli täitmatu. Kuu aja pärast oli aktsia hind juba 550 naela. 15. juunil lasti turule veel üks emissioon. Maksetingimused olid seekord veelgi lihtsamad – 10 protsenti sissemaks ja järgmine makse alles aasta pärast. Aktsia hind kerkis 800 naelani. Pool lordidekoda ja üle poole saadikutekojast märkis aktsiaid. Lõpuks tõusis hind tuhande naelani. Spekulatiivne hullus oli täies väes.
Isegi Lõunamere Kompanii polnud võimeline rahuldama kõiki narre, kes ihkasid oma raha loovutada. Investorid otsisid teisi uusi ettevõtmisi, kuhu saaks madalalt siseneda. Kui praegu otsivad spekulandid järgmist Google’it, siis Inglismaal otsiti 18. sajandi alguses järgmist Lõunamere Kompaniid. Turundajad tulid vastu, korraldades ridamisi uusi aktsiaemissioone, et rahuldada otsatut investeerimisnälga.
Päevad edenesid ja uusi rahastusettepanekuid aina lisandus, leidlikest absurdseteni: näiteks tuua Hispaaniast sisse suur hulk eesleid (kuigi neid oli Inglismaal niigi küllaga) või muuta soolast vett magedaks. Järjest sagedamini taotleti rahastust petuskeemidele, näiteks nagu saepurust laudade valmistamine. Erinevaid projekte oli ligemale sada, iga