Juhuslik ekslemine Wall Streetil. Burton G. Malkiel

Juhuslik ekslemine Wall Streetil - Burton G.  Malkiel


Скачать книгу
on valmis kõike ostma. Uusi rahastust otsivaid ettevõtteid rajati sel perioodil niisugusteks otstarveteks nagu piraadi­vastaste laevade ehitamine, Inglismaa hobuste tõuaretuse soodustamine, inimjuustega kauplemine, haiglate rajamine sohilastele, pliist hõbeda eraldamine, kurgist päikesevalguse eraldamine ja koguni igiliikuri valmistamine.

      Peaauhind peab aga kindlasti minema sellele tundmatule hingele, kes rajas „kompanii ülimalt kasuliku ettevõtmise edendamiseks, millest keegi ei tohi teada saada“. Prospektis tõotati ennekuulmatut rikkust. Kell üheksa hommikul, kui algas märkimine, murdsid inimesed kõigilt elualadelt sisse tungides peaaegu ukse maha, et mitte aktsiatest ilma jääda. Viie tunni jooksul loovutas tuhat investorit raha selle firma aktsiate vastu. Emissiooni korraldaja ise polnud ahne mees, vaid pani kähku kontori kinni ja purjetas mandri poole. Rohkem pole keegi temast midagi kuulnud.

      Mitte kõik mullidesse raha paigutanud investorid ei uskunud nende skeemide teostatavusse, mida nad ise rahastasid. Inimesed olid selleks „liiga arukad“. Küll aga uskusid nad „suurema lolli“ teooriat – et hinnad tõusevad, ostjaid leidub veel ja võimalik on raha teenida. Seega pidas enamik investoreid oma tegevust ülimalt ratsionaalseks, kuna aktsiad loodeti „järelturul“ ehk pärast esmaemissiooni börsil kasumiga maha müüa.

      Keda jumalad tahavad hävitada, selle saadavad nad kõigepealt häbisse. Märke lähenevast lõpust võis näha siis, kui välja anti pakk Lõunamere mängukaarte. Iga kaart tähistas üht mulliettevõtet ja selle alla olid kirjutatud kohased värsiread. Üks neist, Puckle Machine Company, pidi tootma masinaid, mis tulistavad nii ümmargusi kui kandilisi kahuri- ja püssikuule.3 Puckle väitis, et tema masin kutsub sõjakunstis esile revolutsiooni. Kaardipakis poti kaheksat tähistav kaart kirjeldas seda ettevõtmist nõnda:

      Haruldane leiutis, et hävitada hulganisti

      lolle kodukamaral, mitte vaenlasi võõrsil:

      ärge kartke, mu sõbrad, seda kohutavat masinat,

      haavab see vaid neid, kellel osakud peos.

      Nii mõnigi mull jõudis lõhkeda, ilma et see oleks kahandanud spekulatiivset entusiasmi, aga häving saabus augustis Lõunamere Kompanii pöördumatu põhjaminekuga. Olles aru saanud, et aktsia turuhinnal pole mingit seost ettevõtte tegelike väljavaadetega, müüsid direktorid ja ametnikud suvel oma osaluse maha.

      Uudis pääses valla ja aktsia langes. Varsti oli hind kokku kukkunud ja valitses paanika. Alloleval graafikul on näha Lõunamere Kompanii aktsia silmapaistvat tõusu ja langust. Valitsuskabinet püüdis taastada usku ettevõttesse, kuid asjatult. Rahva usalduse täielikku kokkuvarisemist sisuliselt vältida ei õnnestunud. Samamoodi kukkusid pihuks ja põrmuks Mississippi Kompanii aktsiad, kui rahvas sai aru, et paberraha mõõdutundetu trükkimine ei tekita tegelikku jõukust, vaid ainult inflat­siooni. Lõunamere aktsiamulliga kandis suurt kahju ka Isaac Newton, kes olla seepeale öelnud: „Ma oskan välja arvutada taevakehade liikumist, aga mitte inimeste hullumeelsust.“ Niipalju siis õhulossidest.

      Et rahvast edasiste pettuste eest kaitsta, võttis parlament vastu mulli­seaduse, millega keelati ettevõtete aktsiasertifikaatide väljastamine. Järgnenud rohkem kui saja aasta jooksul, enne kui seadus 1825. aastal tühistati, oli Suurbritannia turul suhteliselt vähe aktsiaid.

      Tulbid ja mullid on mööndavasti kauge ajalugu. Kas sama asi võiks juhtuda ka uuemal ajal? Vaatleme uuemaid sündmusi. Kõikide võimaluste maa Ameerika käes oli järg 1920ndatel. Arvestades, kuidas me tähtsustame vabadust ja kasvu, tekitasime siin ühe silmapaistvama buumi ja rängima krahhi, mida tsivilisatsioon on eales näinud.

      Raske on ette kujutada veel soodsamaid tingimusi spekulatiivse hullustuse tekkimiseks. Riik oli nautimas ennenägematut õitsengut. Ameerika ettevõtlusse pidi tahes-tahtmata uskuma ja nagu ütles Calvin Coolidge: „Ameerika äri on äri ajamine.“ Ettevõtjaid võrreldi misjonäridega ja neid peaaegu jumalustati. Selliseid analoogiaid leiti isegi vastu­pidises suunas. Bruce Barton New Yorgi reklaamiagentuurist Batten, Barton, Durstine & Osborn, kirjutas raamatus „Inimene, keda keegi ei tunne“, et Jeesus oli „esimene ärimees“ ja tema tähendamissõnad olid „kõigi aegade võimsaimad reklaamid“.

      1928. aastal sai börsil spekuleerimisest üldrahvalik ajaviide. Märtsi algusest 1928 kuni septembri alguseni 1929 tõusis turg protsentuaalselt samapalju kui aastast 1923 kuni 1928. aasta alguseni. Suuremate tööstusettevõtete aktsiahind kerkis vahel 10 või 15 punkti päevas. Hinnatõus on ära toodud tabelis.

VäärtpaberAvanemishind 3. märtsil 1928Tipp 3. septembril 1929*Tõus 18 kuuga protsentides
American Telephone & Telegraph179,5335,62587,0
Bethlehem Steel56,875140,375146,8
General Electric128,75396,25207,8
Montgomery Ward132,75466,5251,4
National Cash Register50,75127,5151,2
Radio Corporation of America94,5505434,5

      * Korrigeeritud aktsiajagunemiste ja varrantitega pärast 3. märtsi 1928.

      Mitte „igaüks“ ei spekuleerinud turul. Laenamine aktsiate ostuks (võimendusega ost) kasvas tõepoolest 1921. aasta ühelt miljardilt dollarilt 1929. aastaks ligi üheksa miljardini. Sellegipoolest oli võimendusega ostetud aktsiaid 1929. aastal vaid umbes miljonil inimesel. Spekulatiivne vaim oli aga siiski vähemalt sama laialdane kui varasemate maaniate ajal ja kahtlemata võrratult intensiivsem. Mis veelgi tähtsam – börsispekulatsioon oli keskne osa kultuurist. John Brooks edastas raamatus „Ükskord Golkondas“4 äsja New Yorki saabunud Briti korrespondendi märkusi: „Võisid rääkida keeluseadusest või Hemingway­st või õhukonditsioneerist või muusikast või hobustest, aga lõpuks pidid ikka rääkima aktsiabörsist ja alles siis läks jutt tõsiseks.“

      Kahjuks leidus sadu naeratavaid vahetalitajaid, kes olid rõõmuga nõus inimestele õhulosside ehitamisel abi pakkuma. Manipulatsioonid aktsiabörsil lõid oma jultumusega uusi rekordeid. Pole paremat näidet kui investeerimispuulide tegevus. Üks selline koondis kergitas RCA hinda nelja päevaga 61 punkti võrra.

      Investeerimispuul eeldas ühest küljest tihedat koostööd ja teisest küljest täielikku põlgust avalikkuse vastu. Üldjuhul moodustusid need siis, kui hulk kauplejaid ühendas jõu, et mingi konkreetse aktsia hinda mõjutada. Nad määrasid puuli juhi (keda õigustatult peeti väikest viisi kunstnikuks) ja tõotasid, et ei vea omal käel tegutsema hakates üksteist alt.

      Puuli juht kogus mitme nädala jooksul märkamatult ostes suure aktsiaploki. Võimaluse korral soetas ta ka optsiooni suure aktsiaploki ostuks parasjagu kehtiva turuhinnaga. Edasi püüdis ta liitlaseks värvata börsispetsialisti.

      Kui spetsialist puuli liikmete asja ajas, võisid nad tunda end kui kalad vees. Börsispetsialist tegutseb maakleri maaklerina. Kui aktsia turuhind oli 50 dollarit ja te andsite maaklerile 45 dollari pealt ostuorderi, jättis ta selle tavaliselt spetsialisti hooleks. Spetsialist täitis orderi, kui aktsia langes 45 dollarile. Kõik sellised turuhinnast madalama ostuhinna või kõrgema müügihinnaga orderid olid hoiul spetsialisti eeldatavalt privaatses „raamatus“. Nüüd mõistate, miks spetsialist võis puulijuhile nii väärtuslik olla. Tema raamatust sai teavet, kui suures ulatuses on esitatud turuhinnast madalama ja kõrgema hinnaga ostu- ja müügiordereid. Alati oli hea teada mängus osaleva avalikkuse võimalikult paljusid kaarte. Nüüd võis alata lõbusam osa.

      Kui asi sinnamaani jõudis, lasi puulijuht enamasti puuli liikmetel omavahel tehinguid teha. Näiteks Haskell müüb 200 aktsiat Sidneyle hinnaga 40 dollarit ja Sidney müüb need tagasi hinnaga 40,125 dollarit. Sama korratakse 400 aktsiaga hinnatasemel 40,25 ja 40,375. Järgmiseks läheb müüki tuhandeaktsiane plokk hinnaga 40,625 ja veel üks hinnaga 40,75. Need müügid kajastusid „tiksuja“ lindil kõikjal üle riigi ja illusioon aktiivsest kauplemisest jõudis tuhandete hinnajälgijateni, kes Ameerika maakleribüroodes tunglesid.


Скачать книгу