Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis". Marie Force
ei teadnud,“ kogeles Sam. „Keegi ei öelnud mulle.“
„Enam polegi sel tähtsust. See oli ammu.“ Aga kui Nick mõtles oma reaktsioonile naist taas nähes, kusjuures Sam oli tal kuus aastat mõtetes olnud, siis oli selge, et see oli tähtis. Väga tähtis.
Kolm
Loudouni maakonna keskus Leesburg Virginias asus selle hobuste aretamise osariigi keskel, viiekümne viie kilomeetri kaugusel Washingtonist läänes. Künklik, haljendavate karjamaade poolest rikas Loudoun elas hobukultuuri nimel. Pärast neljakümmet aastat Senatis olid pensionile jäänud Graham O’Connor ja tema abikaasa kolinud Leesburgi lähedale perekonna rantšosse, kus nad said tegelda kõigega, mis oli seotud hobustega. Nende seltsielu keerles ümber takistussõitude, jahikoerte, jahtide ja Belmonti maaklubi. Mida lähemale nad Leesburgile jõudsid, seda rohkem krampi Nick läks. Tema pea oli kuklasse vajunud ja silmad suletud, ta valmistus Johni vanematele traagilist uudist teatama.
„Kes olid tema vaenlased?“ küsis Sam pärast pikka vaikust.
Nick ei avanud silmi, aga vastas: „Tal polnud ühtegi vaenlast.“
„Ütleksin, et tänane sündmus tõestas vastupidist. No kuule. Poliitikas on kõigil vaenlasi.“
Nick avas silmad ja vaatas naist. „John O’Connoril polnud.“
„Poliitik, kel pole vaenlasi? Mehel, kes nägi välja nagu Kreeka jumal, polnud mahajäetud armukesi?“
„Või Kreeka jumal?“ küsis Nick kergelt muiates. „Tõsiselt?“
„See peab olema keegi, kellele ta ei meeldinud. Sedavõrd avalikku elu elaval inimesel peab olema kadestajaid või ka neid, kel on probleeme armukadedusega.“
„John ei tekitanud inimestes selliseid tundeid.“ Nicki süda tuikas sõbrale mõeldes. „Ta leidis ühise keele kõigiga, kellega kohtus.“
„Nii et multimiljonärist senaatori hellitatud pojake oskas suhelda tavainimestega?“ küsis Sam sapisel toonil.
„Nojah,“ vastas Nick vaikselt, meenutades ammumöödunud aegu. „Ta suhtles minuga. Sestsaadik, kui me Harvardis ajalooloengus kohtusime, kohtles ta mind nagu kadunud ja leitud venda. Ma olen pärit vaesest perest. Sain ülikooli stipendiumiga ja tundsin end petturina, kuni John O’Connor võttis mu oma tiiva alla ja ma sain esimest korda aru, et mul on sama suur õigus seal olla nagu kõigil teistel.“
„Aga senat? Rivaalid? Kas keegi kadestas tema edu? Kas kedagi pahandas see seaduseelnõu, mille te kavatsesite hääletusele saata?“
„John polnud veel senatis nii edukas olnud, et keegi teda kadestama pidanuks. Tema ainus tõeline saavutus oli konsensuse saavutamine. See oli tema teene parteile. Ta oskas inimesed end kuulama panna. Isegi kui nad temaga nõus polnud, kuulasid nad teda.“ Nick vaatas naise poole. „Kuhu sa sellega sihid?“
Sam pidas veidi aega aru. „See oli kiremõrv. Kui keegi lõikab mehel tilli maha ja topib selle talle suhu, edastatakse sellega üsna tõsine sõnum.“
Nicki süda jättis löögi vahele. „Kas see oligi tal suus?“
Sam võpatas. „Anna andeks. Ma arvasin, et sa nägid seda...“
„Jeesus.“ Nick keris akna alla, et külma õhku autosse lasta, lootes, et ei hakka uuesti oksendama.
„Nick? On kõik korras?“
Vastuseks kõlas mehe sügav ohe.
„Kas sul on aimu, kel võis olla põhjust midagi sellist teha?“
„Ma ei suuda mõelda välja kedagi, kellele ta ei meeldinud, rääkimata sellest, et keegi teda niimoodi vihkas.“
„Ilmselgelt keegi vihkas.“
Nick juhendas, kuidas O’Connorite kodu juurde sõita. Nad sõitsid mööda pikka käänulist teed kivimaja ette künka tipus. Kui Nick käe ukselingi poole sirutas, pani Sam oma käe tema käsivarrele.
Mees vaatas naise kätt ja seejärel talle otsa.
„Ma pean sinult midagi küsima, enne kui me sisse läheme.“
„Mida?“
„Kus sa olid ajavahemikus kella kümnest õhtul seitsmeni järgmisel hommikul?“
Nick põrnitses teda uskmatult ja küsis: „Kas mina olen kahtlusalune?“
„Kõik on alguses kahtlusalused.“
„Olin terve öö ehk kella poole kuueni hommikul oma kabinetis, valmistudes hääletuseks, ja läksin siis tunniks ajaks jõusaali,“ vastas mees, krigistades vihast, masendusest ja leinast hambaid, teades, mida ta kohe endale kallitele inimestele tegema peab.
„Kas keegi saab seda kinnitada?“
„Mitmed mu alluvad olid minuga.“
„Kas sind nähti jõusaalis?`“
„Seal oli veel inimesi. Registreerisin oma mineku ja tuleku kaardiga.“
„Tore,“ ütles naine ja näis, et ta tunneb kergendust, teades, et mehel on alibi. „Väga tore.“
Nick heitis kiire pilgu maja ees seisvatele autodele ja kirus endamisi. Terry Porsche seisis Johni õe Lizbethi Volvo mahtuniversaali kõrval. Viimane oli ilmselt oma kahe väikese lapsega külas.
„Mis on?“
„Terve pere on kohal.“ Nick pigistas ninaselga, lootes parema silma taga tekkivat peavalu leevendada. „Nad saavad mind nähes kohe aru, et midagi on valesti, nii et ära hakka ametimärgiga vehkima, eks ole?“
„Polnud plaaniski,“ nähvas Sam.
Naise hääletoonist jahmunud Nick ütles: „Teeme selle siis ära.“ Ta läks trepist üles ja helistas kella.
Halle dresse ja Nike’i tosse kandev naine avas ukse ja tervitas teda sooja kallistusega.
„Nick! Milline tore üllatus! Tule sisse!“
„Tere, Carrie,“ ütles Nick naist põsele suudeldes. „See on seersant Sam Holland. Carrie on nagu pereliige ja ta hoiab kõiki ohjes.“
„See pole lihtne ülesanne.“ Carrie võttis Sami ettesirutatud käe pihku ja mõõtis noort naist pilguga, pöördudes siis taas Nicki poole, heakskiit silmis. „Olen Nickile aastaid korrutanud, et ta peab pere looma...“
„Jäta, Carrie.“ Nick üritas kõnelda kergel toonil, ehkki süda oli raske sellest, mida pidi Carriele ja teistele teatama. Kuidas ta soovis, et ta oleks tulnud oma „perekonnale“ uut kallimat tutvustama! „Kas nad on kodus?“
„Lastega tallide juures. Ma helistan neile.“
Nick pani käe Carrie käsivarrele. „Ütle, et nad jätaksid lapsed sinna, eks?“
Naise eakad elukogenud silmad tõmbusid kissi, nähes seekord kurbust ja leina, mis olid ilmselgelt Nicki näole sööbinud. „Nick?“
„Helista neile, Carrie.“
Mees vaatas talle järele ja vajus kössi kõige selle raskuse all, mida ta neile kõigile varsti ütlema peab, ja tundis siis üllatusega, et Sami käsi on tema seljal. Ta pöördus naise poole ja emotsionaalne hoop tabas teda taas ootamatult, nähes naise helesiniste silmade pilku end murelikult uurimas.
Nad vaatasid teineteist kaua ja hingetuina, kuni kuulsid Carriet tagasi tulemas. Nick rebis pilgu Samilt lahti ja pöördus Carrie poole.
„Nad tulevad kohe,“ ütles naine, püüdes ilmselgelt end talitseda ja vaimu valmis seada selleks, mida ta varsti kuulda saab. „Kas sa soovid midagi?“
„Ei,“ vastas Nick. „Tänan.“
„Tulge elutuppa,“ kutsus Carrie ja läks ees.
Maja