Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis". Marie Force
käsikäes, poeg Terry ja tütar Lizbeth kannul. Graham ja Laine, mõlemad peaaegu kaheksakümneaastased, nägid välja poole nooremad, heas vormis ja saledad. Neil olid lumivalged juuksed ja aastaringe päevitus, kuna nad veetsid suure osa ajast sadulas. Nicki nähes lõi nende nägu rõõmust särama.
Mees lasi Carrie käest lahti ja tõusis, et neid emmata. Terry surus tal kätt ja Lizbeth küünitas end kikivarvule, et teda põsele suudelda. Nick tutvustas neid Samile.
„Mida sa siin teed?“ küsis Graham. „Kas täna pole mitte hääletus?“
Nick vaatas maha, kogus end sekundi, et teatada valusat uudist, ja tõstis siis pilgu. „Võtke istet.“
„Mis lahti, Nick?“ küsis Laine oma meloodilises lõunaosariikide murdes, keeldudes istumast. „Sa näed halb välja. Kas Johniga on midagi juhtunud?“
Ema vaist oli Nickist ette jõudnud.
„Kahjuks küll.“
Laine ahmis õhku. Abikaasa võttis tema käest kinni ja hirmuäratav Graham O’Connor kustus Nicki silme ees.
„Ta jäi täna tööle hiljaks.“
„See pole mingi uudis,“ tähendas Lizbeth õeliku turtsatusega. „Ta hilineb kindlasti ka iseenda matustele.“
Nick võpatas tema sõnavaliku peale. „Me ei saanud teda kätte ja ma läksin teda äratama.“
„Neetult rumal temast sellisel päeval sisse magada,“ porises Graham.
„Meie arvasime sama,“ tunnistas Nick, ning tema kõhus keeras iiveldusest ja meeleheitest. „Kui ma sinna jõudsin...“
„Mida?“ sosistas Laine, haarates Nicki käest kinni. „Mida?“
Nick ei suutnud enam kõnelda, sest kurgus oli suur klomp.
Sam tõusis. „Senaator, proua O’Connor, pean siira kahetsusega teatama, et teie poeg on mõrvatud.“
Sel hetkel teadis Nick, et kui ta elaks ka igavesti, ei unustaks ta iialgi leinahala, mis Johni ema suust Sami sõnu kuuldes kuuldavale pääses. Nick sirutas käed Laine’i poole, sest tundus, et vana naine minestab. Ta vajuski Nicki käte vahel kokku nagu kaardimaja.
„Ei, ei, ei,“ korrutas Carrie lõputult
Lizbeth nuttis vaikselt ning Terry silmad olid pisaraist ja vapustusest klaasistunud, ent Graham pöördus Sami poole. „Kuidas?“
„Ta pussitati oma voodis surnuks.“
Nick, kes embas endiselt nuuksuvat Laine’i, oli tänulik, et Sam neile kõigest ei rääkinud. Ta aitas Laine’i diivanile istuma.
„Kes võis tahta minu Johni tappa? Minu ilusat armsat Johni.“
„Me uurime selle välja,“ lubas Sam.
„Sam on mõrva juhtivuurija,“ selgitas Nick neile.
„Vabandage,“ pomises Graham, pöördus ja lahkus kiiruga toast.
„Mine temaga kaasa, Terry,“ lausus Laine. „Palun mine temaga kaasa.“
Terry järgnes isale.
Lizbeth istus diivani käetoele ema kõrvale. „Issand jumal,“ sosistas ta. „Mida ma lastele ütlen?“
Teades väga hästi, kui lähedane oli John oma õelastega olnud, vaatas Nick teda kaastundlikult.
„Ütle, et ta sattus õnnetusse,“ lausus Laine nägu kuivatades. „Mitte et ta tapeti. Seda ei tohi sa neile öelda.“
„Ei,“ nõustus Lizbeth. „Ei tohi.“
Laine tõstis pea Nicki õlalt. „Kus ta praegu on?“ küsis ta Samilt.
„Kohtuarsti juures.“
„Tahan teda näha.“ Laine pühkis ägedasti mööda siledaid põski nirisevaid pisaraid. „Tahan oma last näha.“
„Korraldan selle homme,“ sõnas Sam.
Laine pöördus Nicki poole. „Matused tulevad USA senaatorile kohased.“
„Loomulikult.“
„Sa tegeled sellega isiklikult.“
„Mida iganes sa vajad või tahad, Laine. Ainult ütle.“
Laine pigistas Nicki kätt ja vaatas teda muserdatud pilgul. „Kes seda tegi, Nick? Kes seda meie Johnile tegi?“
„Olen endalt mitme tunni jooksul sama küsinud ega oska kedagi pakkuda.“
„Kes iganes see oli, proua O’Connor, me leiame ta,“ lubas Sam.
„Tehke seda.“ Laine tõusis, nagu ei suudaks enam paigal istuda, ning läks ukse poole, Lizbeth ja Carrie kannul. Uksel pöördus Laine tagasi Nicki poole. „Sa tead, et võid siia jääda. Sa oled selle pere liige ja sinu koht on siin. Alati.“
Nick vastas liigutatuna: „Tänan sind, aga ma lähen tagasi linna. Pean meie töötajate juures olema.“
„Palun ütle neile, et me oleme väga tänulikud, et nad Johni heaks nii palju vaeva nägid.“
„Ütlen. Homme näeme.“
„Proua O’Connor,“ sõnas Sam tõustes ja pöördus Laine’i poole. „Mul on kahju, et ma pean seda praegu tegema, aga sellises juurdluses on esimesed kakskümmend neli tundi äärmiselt tähtsad...“
„Me teeme, mida iganes suudame, et leida isik, kes seda Johnile tegi,“ vastas Laine ja tema pisarais nägu vajus leinast kipra.
„Pean teadma, kus olite teie ja ülejäänud pereliikmed ajavahemikus kella kümnest eile õhtul kuni kella üheksani täna hommikul.“
„Te ei räägi ometi tõsiselt,“ lausus Laine kangelt.
„Et välistada pereliikmete seotus...“
„Olgu,“ nähvas Laine. „Senaator ja mina võõrustasime umbes kella üheteistkümneni sõpru.“ Ta vaatas Carrie poole, kes noogutas nõusolevalt.
„Mul on vaja teie sõprade nimesid ja telefoninumbreid.“ Sam ulatas Laine’ile oma nimekaardi. „Võite jätta selle info minu kõneposti. Ja pärast ühtteist?“
„Läksime magama.“
„Teie ka, proua?“ küsis Sam Carrielt.
„Vaatasin umbes kaheni oma toas telerit. Ma ei saanud und.“
„Ja teie?“ küsis Sam Lizbethilt.
Lizbeth vastas nördinud ilmel: „Olin McLeanis oma kodus koos abikaasa ja lastega.“
„Mul on vaja teie abikaasa telefoninumbrit.“
Lizbeth vaatas jäisel pilgul Sami rahulikku näkku, lahkus siis toast ja tuli veidi hiljem visiitkaardiga tagasi.
„Tänan,“ ütles Sam.
Kolm naist lahkusid toast.
„Kas sa pidid seda tõesti täna tegema?“ küsis Nick Samilt, kui nad kahekesi jäid. „Praegu?“
„Jah, tõesti pidin,“ vastas naine valulikul ilmel. „Pean nii tähtsa juhtumi korral kõike reeglite kohaselt tegema. Sa ju mõistad seda.“
„Muidugi, aga nad said äsja teada, et nende poeg ja vend on tapetud. Sa oleksid võinud lasta neil veerand tundi seda seedida, enne kui rünnakule asusid.“
„Pean oma tööd tegema, Nick. Kui ma kellegi vahistan, tunnevad nad kahtlemata kergendust, et mõrtsukas on kinni peetud.“
„Mis kuradi vahet selle nende jaoks on? Kas see toob Johni tagasi?“
„Pean linna tagasi minema. Tuled ka või?“
Nick vaatas toas viimast korda ringi, meenutades paljusid