Keegi pole süütu. Michel Bussi
kui ta sidus igal hommikul ette lipsu, et minna üle vaatama Vogelzugi raamatupidamist, kui ta käis kaks korda aastas välislähetuses. Aga nüüd enam mitte kunagi kaugemal kui Marokos või Tuneesias.
François luges mõttes kuid kokku: juba ligemale aasta aega ei olnud ta Solène’i petnud. Temast oli peaaegu märkamatult saanud truu abikaasa. Vogelzugis, immigrantide nimel võitlevate fanaatikute keskel, ei sattunud ta just kuigi sageli nägema väljakutsuvates riietes tüdrukuid, kes paljastanuks oma kumerusi ja lasknuks aimata rinnajoont.
Ammugi ei saanud ta selliseid tüdrukuid oma embusse haarata.
Nüüd vonkles tema ees neiu, kelle eesnimi oli Bamby. Fulbe nimi. Ta oli 24-aastane, tal oli Aafrika printsessi keha ja ta kirjutas antropoloogia alal väitekirja migratsiooniteedest. François’ga oli ta ühendust võtnud juhuslikult, tüdruk oli ta valinud 50 asjatundja hulka, kes olid tuttavad immigrantide suhtes kehtivate eeskirjadega ja kellelt pidi tulema tema teadustöö korpus. 50 tundi diktofoniga salvestatud intervjuusid … ja teiste seas ka François’ tunniajane monoloog Vogelzugi kontoris, kui paar suunavat küsimust välja arvata.
Bamby näis tema karjääri vastu suurt huvi tundvat ja François oli omalt poolt juurdegi lisanud: veendumusi, tegevusi, meeleseisundeid, mis pärinesid ajast, kui kohvriteta reisimise muretuse asemel olid tema jaoks olulisemad kogemustepagas, vanuse jõud, kordaminekud, võrgutamine. Tüdruk oli talle teksti meilitsi üle lugemiseks saatnud, 15 päeva hiljem aga kohtusid nad taas sündsaks vestlusõhtuks, sedapuhku ilma diktofonita, aga pika embusega enne hüvastijättu. „Võite mulle helistada …”
Võluv doktorandineiu oligi helistanud. Töö oli tal üle pea kasvamas. Väitekiri, juhendatud rühmatööd, peika jaoks lihtsalt poleks aega, mitte hetkegi, kasutagem siis aega tõhusalt.
See oli sobilik ettepanek, François jagas enam-vähem samu vaateid.
Kasutagem aega tõhusalt.
Kohtume siin, kohalikus Red Corneris.
Vaevu hotellituppa jõudnud, heitis François voodile, teeseldes äkilist väsimust pärast kolme viinapitsi kummutamist baaris, mis asus eri teemade järgi kujundatud tubade all. Kasutagem aega tõhusalt? Kaunitar oli lasknud end mitu tundi taltsutada.
Bamby kükitas tema lähedale ilma võltshäbelikkuseta, aga relvitukstegeva õrnusega. Tüdruk ainult silitas meest kukla ja kaela piiril, kus juuksed hõrenesid. Neiu kandis päikesekarva õhukest aafrikapärast taljesse lõigatud kleiti, mis ulatus pahkluudeni, aga jättis ta kaela ülaosa ja pruunid õlad paljaks. Kullavärvilise kanga all peitis end ta kaelas väike hõbedane ripats.
„See on lind?”
„Öökull. Kas soovite näha?”
Nägus doktorandineiu libistas Aafrika kangast aegamisi allapoole, see libises otsekui kardin, jäi hetkeks kehakumerustele pidama ja langes talle siis vöökohale. Ühe hooga.
Kleidi all ei kandnud ta midagi …
Ta rinnad paiskusid välja, imeilusad, peaaegu ebamaised, öökullike värises nende vahel.
Päikesekarva kleit lehvis ta alakeha ümber, kõditas ta naba, takerdus puusadele. Bamby ajas end sirgu, lasi sõrmel aegamisi alla libiseda mööda François’ kaela, takerduda ta särgi esimese nööbi taha, laskuda allapoole, üha allapoole kuni püksilukuni. Tüdruk oli otsustanud ta päris hulluks ajada!
Bamby pidi olema pisut noorem kui François’ tütar. See François’d ei šokeerinud. Ta teadis, et ta on nüüdki veel võluv oma halliseguste juustega, et ta tekitab turvalise tunde. Ühtaegu teadis ta, kui suur võlujõud on rahal.
Kas siin oli raha kuidagi mängus?
Bamby vonkles ta ees. Naeratas. Mängis otsekui liblikas, kes ähvardab iga hetk ära lennata. François sundis end muule mõtlema, et end rahustada, et mitte liiga kiiresti tüdrukule peale heita, et järgida tema rütmi. Kas Bamby oleks nõus raha vastu võtma? Ei, loomulikult mitte. Kõige lihtsam oleks temaga uuesti kokku saada. Aeg-ajalt. Kohelda teda printsessina. Tuua talle kingitus. Viia ta restorani. Paremasse hotelli kui see äärelinna Red Corner. François imetles väga tüdrukuid, kes on lisaks kaunidusele targad. Ta oli märganud, et vastupidi esmamuljele teeb see niisugused tüdrukud teistest lahkemaks, sest nad äratavad nii suurt armukadedust, et nad tunnevad kohustust olla laitmatu sõbratar, kuna vastasel juhul tambitaks nad viimaks jalge alla. Neil tuleb ellujäämiseks õppida tagasihoidlikkust.
Nad on inglid, keda saavad puudutada vaid vähesed privilegeeritud mehed.
Tal on leebe hääl, talle meeldib rääkida. Eriti meeldib talle kuulda ennast rääkimas.
Ta naise nimi on Solène. Tal on väike tütar, üheaastane. Mélanie.
Ta vasaku rinnanibu all on väike kõver arm.
François’ erutus kasvas veelgi, kui Bamby nihkus lähemale ja libistas sõrmed mehe särgi alla, avas kaks nööpi, peatus rinnanibudel. Tüdruk silitas teda pikalt, lubas mehel alles nüüd panna käed ta rindadele, mõneks sekundiks, seejärel aga tõmbus tagasi, justnagu oleks puudutus teda kõrvetanud.
Või siis tahab ta veel mängida, leidis François enesele sobivama tõlgenduse. Bamby heitis talle väljakutsuva pilgu ja pöördus siis mõõdetud aeglusega ümber.
„Ma lähen toon klaasi vett.”
François’ käed tundsid end küll hüljatuna, aga nüüd kerkis säde ta silmadesse. „Kannatust,” mõtiskles ta omaette, „siit jätkub kõigile meeltele.” Esimesena eelistati nägemismeelt. Toas kõndides lasi Bamby päikesekarva kleidil sensuaalselt maha langeda.
Kleidi all ei kandnud ta midagi.
Ei ülal ega all.
Tüdruk sammus eemale, möödus vitraažaknast, kust voogas ta nahale kõiksugu värvitoone. Hetk hiljem tuli ta tagasi, veeklaas käes, ja pakkus François’le hingetuksvõtvat eestvaadet.
„Meeldib?” sosistas Bamby magusalt.
François ajas end padja najal sirgu. See oligi tema saladus naistega kokku puutudes. Mitte iialgi mängida vallutajat. Iseäranis mitte siis, kui ta oli oma võidus kindel.
Mees vaatas teda jumaldavalt nagu kingitust, mida on nii kaua oodatud, et selle vastu võtmisel teeseldakse, et ei olda seda väärt.
„Mu kaunitar, mu imeline kaunitar, mu pääsuke, miks sa minusuguse vanamehega mehkeldad?”
„Olge tasa, François.”
Bamby astus tema poole, ainsaks kehakatteks pähe seotud rätt. Esimesel kohtumisel oli see rätt François’d üllatanud, sest läks vastuollu üliõpilasneiu emantsipeerunud isiksusega. Lisas talle kahemõttelisust. Bamby oli selle küsimuse varjanud naerupahvakusse.
„Kas ma ei ole niimoodi teie arvates enam ilus?”
Jumalikult erutaval tüdrukul oli mõistagi õigus. Pearätt varjas ta ovaalset näokuju, justkui raamistas ta ümaraid põsesarnu, nii et pilk sai hõlpsamini keskenduda maali kõrgpunktidele, kahele kitsale oliivipuulehe moodi silmale, kahele pärlmutrikarva venele, mis ripsmetuši pimedas öös kannavad ripsmepilliroo keskel kaht meeläikelist musta pärlit.
Tuba oli lõhnastatud meeldivalt vürtsika aroomiga. Diskreetselt paigutatud kõlaritest kostis ühtejärge idamaiseid lauluviise. François hakkas muretsema: kas toas võivad olla kaamerad?
Bamby liigutas muusika rütmis aeglaselt puusi, lastes François’l kujutleda, et niipea kui tema, Bamby, näitab selleks rohelist tuld, saab mees panna ta alasti keha värisema. Tast saab vaid muusikariist François’ käte vahel, erakordne muusikariist, millel saavad loa mängida vaid üksikud virtuoosid.
„Ma meeldin teile, sest ma olen ilus.”
Bamby hääl oli peaaegu lapselik. Mitte kähe