Keegi pole süütu. Michel Bussi
Ta juuksed olid pikad, mustad, patsideks punutud.
„Ma tahan, et te võtaksite mind, silmad kinni.”
Neiu ronis voodile. Ühtäkki loobus ta sootuks sündsa distantsi hoidmisest, haaras François’ ülakeha oma reite vahele, tõstis rinnad mehe silmade kõrgusele ja kergitas siis häbeme paari sentimeetri kaugusele François’ tärkavast habemest. Üle kogu ihu lõhnas Bamby nahk wusulan’i järele, millega malilannad lõhnastavad rõivaid ja juukseid ning võiavad nahka, et mehi ära võluda.
„Ma tahan, et te võtaksite mind käsikaudu.”
Esiotsa oli François nõus selle mänguga kaasa minema. See polnuks talle esimene kord armatseda kinniseotud silmadega. Algusaegadel oli ta seda Solène’iga sageli teinud. Hiljem enam mitte. Sellepärast oligi ta nüüd siin, ainult sellepärast. François sulges silmad. Bamby sidus need rätiga kinni, François püüdis aga samal ajal kohmakalt ja pimesi keeleotsaga tabada neiu rinnanibusid, haarata neid peopessa.
„Käituge korralikult, härra finantsjuht,” lausus Bamby oma vastupandamatu tüdrukuhäälega.
Neiu habras käsi haaras François’l randmest, nagu tõrjutakse eemale ulaka poisikese sõrmi, mis sirutuvad kommikarbi poole.
Klõps.
Esiotsa ei saanud François asjast aru. Kõigepealt püüdis ta loomu sunnil ära tõmmata silmadele seotud sidet. Võimatu. Üks ranne oli kinni, hetk hiljem ka teine. Sekundi murdosa jooksul mõistis ta, et kohe pärast räti kinnisidumist oli Bamby armumängu teeseldes tal käed raudu pannud. Ta järeldas, et käerauad olid voodivõre külge juba varem valmis pandud, padja taha.
Tüdruk oli kõik ette planeerinud … Kurat küll, mida see plika temast tahab?
„Käituge korralikult, mu seiklejahärra,” jätkas Bamby, mäng oli vaid alanud.
Ta unistab, et ta elaks majas Marseille’ kohal kõrguvas Aubagne’is. Maatüki on ta Coueste’i pargi ääres juba välja valinud.
Talle meeldib kutsuda naisi liblikaks, pääsukeseks, kiilikeseks.
Talle meeldib hirmsasti wusulan ja ta keeldub mind puudutamast, kui mu ihu ei lõhna selle järele.
Ta on nõudlik, vahel isegi vägivaldne.
François’s tärkas uus lootus, kui Bamby oli ta särginööbid viimseni avanud, kui puudutas oma ihuga tema ihu, kui riivas teda oma lõhnaga. See oli kõigest mäng. Erutavam kui mäng!
Mida võis tüdruk temast tahta? Endale ette heita ei olnud François’l midagi. Taskus oli tal kõige rohkem 200 eurot. Kas välja pressida? Püüdku ainult! Nüüd, kui Mélanie ja Hugo olid juba täiskasvanud, saaks ta sedasi ainult ettekäände, et Solène maha jätta. Ta suutis end peaaegu maha rahustada, leida naudingut, et on niimoodi selle sulni neiu meelevalda sattunud. François oli 49-aastane ega otsinud enam kusagilt ohtlikke olukordi, ta oli saavutanud suurt turvatunnet loova tasakaalu … aga korraga tundis ta käsivarres valu.
Süst! Veeni. See lipakas oli talle süstinud midagi verre!
François sattus paanikasse, tõmbas käeraudu, kavatses karjuda, kuigi teadis, et need kuradi toad on hästi polsterdatud, isoleeritud, et armastajapaarid ei peaks võrdlema üksteise orgasmide võimsust. Ja kui järele mõelda, ei olnud ju Bamby talle midagi sisse süstinud. François oli tundnud … väljatõmmet. Tüdruk oli talt vereproovi võtnud!
„See ei võta kaua aega,” sosistas Bamby rahuliku häälega. „Vaid mõni hetk veel.”
François ootas. Kaua.
„Bamby?”
Keegi ei vastanud talle enam. Talle tundus vaid, et ta kuulis nuttu.
„Bamby?”
François’ ajataju hakkas kaduma. Mitu minutit oli ta nõnda lebanud? Kas ta oli toas üksi? Nüüd ta lihtsalt pidi appi hüüdma ja mis seal siis ikka, kui ta niimoodi eest leitakse. Tühja sellest häbist. Tühja neist selgitustest, mida tal tuleb jagada. Tühja sellest, kui Solène’i väike rahulik maailm variseb kokku. Tühja sellest, kui Mélanie saab teada, et papa magab temavanuse tüdrukuga. Tüdrukuga, kellest François tegelikult ei teadnud mitte midagi. Võib-olla oli Bamby algusest peale François’ga manipuleerinud oma jutuga doktorantuurist, asjatundjate kogust, intervjuust? Kui järele mõelda, siis oli see tüdruk ikka liiga seksikas, et doktoritööd kirjutada …
François hakkas karjuma, kui tundis läheduses kellegi kohalolu.
Ta püüdis keskenduda, püüdis ära tunda Bamby wusulan’i-aroomi, aga selle kuradi Šahrazadi toa vürtsikas lõhn mattis kõik muu enese alla. Ta püüdis kuulda samme, hingamist, ripatsit alasti nahka riivamas, aga lõputud oud’i-soolod takistasid ükskõik mille kuulmist.
„Bamby?”
François ei tundnud enam midagi peale kerge randmevalu, tundis veel vaid marrastust, mis tegi vähem valu kui raseerimisel lõua sisse lõikamine. Ta sai asjast aru alles siis, kui tundis, et midagi sooja voolab mööda ta paremat käsivart.
Habemeajaja täpsusega oli keegi tal randmete veenid läbi lõiganud.
– 3 –
8.30
Pikas koridoris meenutasid iga ukse juurde pandud toolid Leylile lõputut ootamist lapsevanemate ja õpetajate kohtumistel algkoolis, hiljem põhikoolis. Tihtipeale jõudis ta kohale viimasena, sai kohtumiseks kõige viimase aja, ootas üksinda kauem kui tund aega, misjärel mõni matemaatika või inglise keele õpetaja saatis ta kaks minutit hiljem minema, sest õpetajagi kiirustas tagasi koju. Bamby pärast, Alpha pärast, ajalugu oli end korranud. Üksinda koridoris nagu täna hommikul.
FOS-IMMO kontorid pidid uksed avama alles poole tunni pärast, aga tema oli küsimusi esitamata sisse lastud. Enne kella üheksat hommikul ja pärast kella kuut õhtul on ärikvartalite klaasist seintega kontorites mustanahalised naised otsekui kummitused, kes ei huvita kedagi. Leyli jaoks oli oluline esimesena kohale jõuda. Kell oli vaevu pool üheksa saanud, kui ta nägi toolil istudes liftiuste tagant Patrice Pellegrini välja ilmumas.
„Proua Maal?”
FOS-IMMO nõunik astus piki koridori oma kabineti poole nii üllatunud näoga, otsekui käiks ta seal esimest korda.
„Proua Maal? Me ju avame alles poole tunni pärast!”
Leyli pilk andis mõista, et sellest pole midagi, et tal on aega küll, et nõunikul pole põhjust vabandust paluda.
Ometi kippus Patrice Pellegrin kokutama.
„Ee … hea küll, andke andeks, ma tulen tagasi, ma lähen toon endale kohvi.”
Leyli saatis mehe poole oma kõige kaunima naeratuse.
„Toote mulle ka croissant’e?”
Kümme minutit hiljem tuli Pellegrin tagasi, kandikul kaks espressot, kotitäis saiakesi, kaks pudelit mahla ning korvike või, moosi ja värske saiaga.
„Kuna te juba kohal olete, astuge sisse. Sööte koos minuga hommikust.”
Leyli naeratus, aafrikapärase kleidi soojad toonid ja pärlitega põimitud patsid olid silmanähtavalt mõju avaldanud. Ta ei söandanud Patrice’ile üles tunnistada, et joob küll liitrite kaupa teed, aga kohvi mitte kunagi. Upsakas käitumine oli relv, mida tuli käsitseda väga ettevaatlikult.
Leyli pistis oma croissant’i mustavasse vedelikku lootuses, et saiake imab kogu tassi sisu enesesse. Kabineti suurest aknast avanes jahmatav vaade Port-de-Boucile, poolsaarele kokkusurutud hoonetele, seda maismaaga siduvatele kaubanduskeskustele, merel ujuvate kaide kombitsatele. Tänavalaternad kustusid, kolmevärvilised valgusfoorid vilkusid, korterites süüdati tulesid.
„Mulle