Keegi pole süütu. Michel Bussi
kellegi teise.”
„Aga väljas?”
„Parklas on kolm ja välisukse ees üks kaamera, need salvestavad ööpäev läbi.”
„Hea küll, neid me veel vaatame … Aga palun,” Velika vaatas vestluskaaslasele otse silma, „pange ometi see kuradi „Tuhande ja ühe öö” kääksumuusika kinni!”
„Eks ma püüa,” pomises Tisserant. „Ee … muusikasüsteem on meil ka tsentraliseeritud.”
„No võtke siis ühendust Sydney, Honolulu või Tokyoga, et nad heli maha võtaksid!”
*
Viimaks oli toas muusika vaikima pandud, laip ära viidud, vürtsikas lõhn hajunud ja enamik politseinikke minema lipsanud. Petar nõjatus aknalauale, mis oli toas ainuke istumiskoht peale madratsi, millest oli saanud verest läbi imbunud käsn. Inspektor pöördus abi poole.
„Räägi, Julo! Ma olen päris kindel, et sa oled juba kümmekonda veebilehte uurinud, sotsiaalmeedia kontodele sisse tunginud ja nüüd tunned seda vaest meest juba põhjalikult.”
Leitnant Flores piirdus naeratusega.
„Õigesti pakute, ülemus! Ohvri nimi on François Valioni. 49-aastane. Abielus. Kaks last. Hugo ja Mélanie. Elab Aubagne’is, Coueste’i teel.”
Petar oli sigareti süüdanud ja puhus suitsu kaubanduskeskuse poole.
„Sa oled ikka jumala eest kiire, Julo. Kiire ja täpne. Lõpuks hakkan isegi mina uskuma, et sellest kuradi big data’st on kasu.”
Leitnant punastas, kõhkles viivu.
„Ee … tähendab, ülemus, tegelikult ma leidsin ohvri pintsaku taskust tema rahakoti.”
Petar puhkes naerma.
„Suurepärane! Hea küll, räägi edasi, mida me veel teame?”
„Üks detail on kummaline. Ryan märkas ohvri paremal käsivarrel süstlatorke jälge, aga see ei ole niisama süst. Talt … talt on vereproov võetud!”
„Kuidas, palun?”
„Muidugi, nii palju, kui tal seda üldse veel oli.” Petarile meeldis ta abi kerge must huumor. Sel kombel hakkas poiss juba vähehaaval vabamaks muutuma. „Kõik viitab sellele, et enne kui mõrvar ohvril veenid läbi lõikas, võttis ta analüüsikomplektiga vereproovi.”
Julo näitas läbipaistvas kilekotis nõela, väikest katsutit ja verist vatitikku.
„Selline asjandus maksab 15 eurot, prügikastist leidsime. Vähem kui kuue minutiga on veregrupp teada.”
Petar heitis koni aknast välja. Küllap lendas see kondoomide sekka Red Corneri prügikastide kõrvale.
„Oota nüüd, Julo! Lühidalt öeldes see mees, François Valioni, tuleb oma vabal tahtel siia Šahrazadi tuppa, tõenäoliselt koos oma tulevase mõrvariga, laseb end voodi külge raudu panna, siis võtab mõrvar talt vereproovi, ootab tulemuse ära ja pärast seda lõikab tal veenid läbi ja laseb jalga, jättes endast maha halal-laiba.”
„Lühidalt öeldes jah.”
„Raisk …”
Petar mõtles järele ja jätkas siis irooniliselt: „Võib-olla on meie mõrtsukas keegi, kes otsib veredoonorit? Asi on pakiline, elu ja surma küsimus. Ta võtab potentsiaalselt doonorilt proovi, aga veri ei sobi, ta läheb närvi ja tapab teise ära. Mis veregrupp Valionil on?”
„0 positiivne,” vastas leitnant Flores, „nagu rohkem kui kolmandikul prantslastest. Või siis on meil tegu „Twilighti” remake’iga.”
Petar pööritas imestunult silmi.
„See on üks vampiirilugu,” täpsustas Julo.
„Ahah. Ja sa ei või öelda lihtsalt Dracula nagu kõik teised? Hea küll, kõigepealt läheme uurime kaameratelt, mida need näitavad. François Valioni tuli siia tuppa igatahes tüdrukuga. Mina ei usu, et tubli pereisa tuli siia mõne mehega seiklema.”
Julo Flores seisis endistviisi ülemuse ees. Nüüd võttis ta kätte veel kaks läbipaistvat kotikest.
„Need leidsime ka Valioni taskutest.”
Petar kummardus, et asitõendeid hoolega uurida. Kõigepealt nägi ta punasest plastist aukudega randmepaela, umbes sellist, mis pannakse randme ümber nendes hotellides, kus kõik on hinna sees, siis jäi ta pilk pidama teisel kotikesel, mille sees oli … kuus merekarpi. Kuus peaaegu ühesugust merekarpi, kõik ovaalsed, valged, pärlmutrikarva, kolme sentimeetri pikkused, keskel peen hambuline avaus.
„Selliseid koorikloomi pole ma meie randades kunagi näinud!” kommenteeris inspektor. „Mõistatus number kaks. Kust võis meie tubli François need asjandused üles korjata?”
„Ta reisis töö asjus sageli, ülemus.”
„Sa leidsid ta kalendri ka?”
„Ei, aga tal olid rahakotis visiitkaardid. François Valioni juhtis pagulasabiorganisatsiooni Vogelzug finantsosakonda.”
Pettunud olekuga Petar Velikas tärkas äkki asja vastu suur huvi.
„Vogelzug? Oled kindel?”
„Ma võin teile ta ametitõendit näidata, selle fotot ja …”
„Hea küll, hea küll …” Petar Velika uudishimu asendus mureliku innukusega. „Anna mulle paar minutit aega, ma pean järele mõtlema … Mine too mulle Starbucksist kohvi, see on siinsamas lähedal.”
Leitnant Julo Flores oli algul üllatunud ja kõhkles, aga kui sai aru, et ülemus ei naljata, läks toast välja.
Niipea kui Flores oli piisavalt kaugel, kontrollis Petar Velika, kas ta ikka on üksi, ja võttis siis kätte telefoni.
Käsi värises kergelt.
Vogelzug.
See ei saanud olla kokkusattumus.
Ta silmitses veelkord suuri maju, sadamat, tööstusparki ja sealsamas lähedal teisel pool asuvat jahisadamat. Segu täielikust viletsusest ja rikkusekildudest.
Suuremad jamad olid alles ees.
– 5 –
10.01
„Vanaisa, kas me tohime veel Coca-Colat võtta?”
Jourdain Blanc-Martin noogutas. Tema ei hakanud lapselastele keelama ei Coca-Colat ega midagi muud, iseäranis nende sünnipäeval. Ta oli parasjagu verandal, mängivatest lastest pisut eemal, espressotass käes.
Lõppude lõpuks läks kõik ikkagi hästi.
Tal oli seda pisut paha tunnistada, aga ta oli rohkem muretsenud oma poja Geoffrey kaksikutele Adamile ja Nathanile sünnipäevapeo korraldamise pärast, mida tal tuli teha üksinda, sest naine oli läinud kaheks nädalaks Kuubale, kui kolme päeva pärast Marseille’ kongresside palees toimuva Frontexi sümpoosioni pärast. Üle tuhande osaleja. 43 riiki. Riigijuhid, ettevõtete juhid … Kogu energia, mida ta oli migrantidele pühendanud, nagu ei huvitanudki teda enam. Ilmselt oli nüüd aeg anda juhtimine lõplikult üle Geoffreyle, ta kolmest pojast vanimale, istuda lamamistooli ja vaadata päikeseloojangut Port-de-Bouci kohal. Nautida kohvi, mida ei valmista sekretär. Kuulata laste rõkkamist mitte ainult taksos telefoni vabakäesüsteemist.
Sünnipäev kulges suurepäraselt, aga tuleb mainida, et raha oli ta sellesse tublisti panustanud. Viis tegevusjuhti 14 lapse jaoks. Ainult klassikaaslased Montessori les Oliviers’ koolist. Nende laste vanemad ei olnud sugugi viletsamate killast, ehkki ta oli neidki jahmatanud vastuvõtuga oma Lavéra villa kuuendal korrusel basseini ääres, kust