.
jumalannaskulptuuride kogu ja Austraalia muuseumilt hulga Venetsueela unenäonukke, mida avalikkus ilmselt kunagi enam ei näe. Lisaks leidus tõendeid ebaõnnestunud röövimiskatsest, mille ohvriks langes üks noor Ühendriigi lesknaine ulatusliku antiikehete koguga.
Cress kaevas noormehe enesehävituslikust teekonnast haaratuna muudkui edasi. Ta ei suutnud pilku eemale pöörata, nagu vaadanuks asteroidi kokkupõrget.
Kuid siis hiilisid ta uurimistöösse kummalised anomaaliad.
Kaheksa eluaastat. Kogu Los Angeles paanitses neli päeva, kui haruldane Sumatra tiiger loomaaiast plehku pani. Videopildilt oli näha klassiekskursioonil viibinud noort Carswell Thorne’i puuriust lahti päästmas. Hiljem ütles poiss võimudele, et tiiger nägi puuris konutades kurb välja ja ta ei kahetse oma tegu. Õnneks ei saanud keegi viga, tiiger kaasa arvatud.
Üksteist eluaastat. Poisi vanemad esitasid politseisse avalduse väitega, et neid rööviti öösel ja ema ehtekarbist läks kaduma teise ajajärgu teemantkaelakee. Hinnalisele ehtele jõuti võrgumüügikanali kaudu jälile – see müüdi hiljuti 40 000 univeri eest ostjale Brasiilias. Müüjaks oli loomulikult Carswell isiklikult, kes ei jõudnud veel keed teele panna ja oli sunnitud makse tagastama, lisaks veel ametlikult vabandama. Selles vabanduses, mis avaldati lootuses teistel teismelistel taolised mõtted peast pühkida, väitis poiss, et püüdis vaid koguda raha kohalikule heategevusele, mis pakkus eakaid abistavat androiditeenust.
Kolmteist eluaastat. Carswell Thorne kõrvaldati nädalaks koolist, kuna kakles kolme oma klassi poisiga. Kooli med-droidi aruande kohaselt jäi ta kakluses alla. Ta ise väitis, et üks poistest oli Kate Fallow’ nimeliselt tüdrukult tahvli varastanud. Carswell üritas seda tagasi saada.
Cressi silma alla jäi üks olukord teise järel. Vargus, vägivald, lubamatu sissetung, koolist kõrvalejätmised, politsei noomitused. Ometi oli Carswell Thorne’il, kui ta sai võimaluse selgitada, alati põhjus. Hea põhjus. Närvekõditav, kaasahaarav, aukartust äratav põhjus.
Nagu üle Maa horisondi kerkiv päike, hakkas muutuma ka Cressi ettekujutus temast. Carswell Thorne ei olnud sugugi südametu kaabakas. Teda tundma õppides selgus, et ta oli kaastundlik ja rüütellik.
Just täpselt niisugune kangelane, kellest Cress kogu elu unistas.
Pärast seda avastust hakkasid mõtted Carswell Thorne’ist vallutama iga ta ärkvel veedetud hetke. Tüdruk unistas sügavast hingelisest sidemest, kirglikest suudlustest ja uljastest vägitükkidest. Ta oli kindel, et noormees peab temaga lihtsalt kohtuma. Vaid üksainus kord, et sedasama tunda. See oleks nagu üks neist eeposlikest armulugudest, mis eimillestki ellu ärkavad ja igavesti heleda leegiga lõkendavad. Sedasorti armastus, mida ei suuda kustutada aeg, vahemaa ega isegi surm.
Sest kui Cress kangelastest üldse midagi teadis, siis seda, et nad ei suuda hättasattunud neiukesele vastu panna.
Ja tema oli kohe kahtlemata hädas.
Neljas
peatükk
Scarlet surus pead vangutades vatipadja vastu Hundi suunurka. „Ta ei pruugi küll kuigi sageli pihta saada, aga kui saab, siis korralikult.”
Vargsi lõuale tekkivast sinikast hoolimata säras Hunt uhkusest, silmad meditsiiniruumi tuledes sillerdamas. „Nägid, kuidas ta enne virutamist mulle jala ette pani? Seda ma küll oodata ei osanud.” Mees hõõrus elevusest kiheledes käsi vastu reisi ja tema jalad toksisid vastu läbivaatuslauda. „Arvan, et hakkame lõpuks ometi kuhugi jõudma.”
„Noh, tore, et ta üle uhke oled. Järgmine kord aga oleks temast kena sulle virutada tavalise, mitte metallist käega.” Scarlet võttis vatitupsu ära. Kohast, kus Hundi ülemine silmahammas huule rebestas, immitses endiselt verd, kuid mitte enam nii hullusti. Tüdruk sirutas käe ravisalvi järele. „Võisid oma kogusse uue armi saada, aga see sobib täitsa hästi kokku selle teisega siinpool suunurgas, nii et vähemalt on asi sümmeetriline.”
„Mul on armidest ükskõik.” Hunt kehitas õlgu ja tema silmi tekkis riuklik säde. „Praegusel ajal seonduvad nendega paremad mälestused kui varasemalt.”
Scarlet peatus, raasuke salvi sõrme otsas. Hundi tähelepanu koondus omaenda pahklikele kätele, põskedel kerge õhetus. Ainsa hetkega haaras ka Scarleti südame eriliselt soe tunne, kui tüdrukule meenus öö, mille nad kord jänestena magnethõljukrongi pardal veetsid. Kuidas ta sõrmedega üle mehe käsivarrel jooksva kahvatu armi libistas, riivas huultega tuhmunud jälgi ta näol, tundis ta käsi enda ümber...
Scarlet nügis Hundi õlga. „Ära naerata nii kõvasti,” kamandas ta salvi haavale tupsutades. „Teed asja veel hullemaks.”
Hunt kutsus näoilme kärmesti korrale, kuid taas tüdruku poole vaadates ei kadunud säde ta silmist kusagile.
Too öö rongis oli ainuke kord, mil nad suudlesid. Scarlet ei saanud arvesse võtta seda korda, mil mees teda suudles, kui neiu ta eriteenistujatest karja vangistuses viibis. Hunt andis talle selle varjus edasi ID-kiibi, mis aitas tüdrukul viimaks põgeneda, kuid tollesse suudlusesse ei antud mingit õrnust ja toona põlgas ta meest iga ihurakuga.
Ent hetked magnethõljukrongis põhjustasid pärast Rampioni pardale jõudmist rohkem kui ühe unetu öö. Öö, mil ta ärkvel lebas ja kujutles end voodist välja lipsamas. Üle koridori Hundi tuppa hiilimas. Ei lausu ukse avanedes sõnakestki, vaid lihtsalt surub end mehe vastu. Käed ta juustesse libistamas. Heidab end sedasorti turvalisusse, mida oli leidnud vaid Hundi käte vahelt.
Kuid ta ei teinud seda kordagi. Mitte hirmust, et mees ta tagasi lükkab – Hunt ei olnud just erilise hoolega varjanud oma pikki igatsevaid pilke ega seda, kuidas ta otsis iga tühiseimatki võimalust riivamisi kokku puutuda. Ja ta ei võtnud kunagi oma rünnakujärgseid sõnu tagasi. Oled ainus, Scarlet. Sa jääd alatiseks ainsaks.
Scarlet teadis, et mees ootab temalt esimest sammu.
Ent iga kord, kui tüdrukul see kiusatus tekkis, nägi ta Hundi käsivarrel tätoveeringut – seda, mis kuulutas ta igaveseks Kuu eriväelaseks. Ta süda oli ikka veel murtud vanaema kaotusest ja teadmisest, et Hunt oleks saanud ta päästa. Ta oleks saanud memme kaitsta. Ta oleks saanud algusest peale takistada selle kõige juhtumist.
See ei olnud mehe suhtes õiglane. Kõik see juhtus enne Scarletiga tuttavaks saamist. Enne kui ta hoolima hakkas. Ja kui Hunt oleks üritanud vanaema päästa, tapnuksid teised eriväelased ka tema. Siis oleks Scarlet tõesti üksinda.
Võib-olla kõhkles ta sellepärast, et enda vastu täiesti aus olles ei olnud hirm Hundi ees veel päriselt hajunud. Kui mees oli rõõmus ja flirtiv, mõnikord ka armsalt kohmakas, oli kerge unustada, et tal on ka teine pool. Kuid Scarlet oli teda liiga palju võitlemas näinud, et unustada. Mitte vaoshoitult kraageldes nagu Cinderiga, vaid olukordades, kus ta täismehel halastamatult kaela kahekorra keeras või vastasel vaid oma teravate kihvadega liha luudelt rebis.
Need mälestused ajasid talle ikka veel judinad peale.
„Scarlet?”
Tüdruk hüppas õhku. Hunt jälgis teda, kulm kortsus. „Mis lahti?”
„Ei midagi.” Tüdruk manas näole naeratuse ja oli õnnelik, et see ei tundunud sunnitud.
Jah, mehes peitus midagi sünget, kuid koletis, keda ta varasematel aegadel nägi, ei olnud sama inimene, kes praegu ta ees istus. Mida nood Kuu teadlased temaga ka tegid, oli Hunt ikka ja jälle näidanud, et suudab ise enda eest otsustada. Et suudab olla teistsugune.
„Mõtlesin lihtsalt armidele,” selgitas tüdruk salvituubile korki peale keerates. Hundi huul ei veritsenud enam, kuigi sinikas ei kao enne paari päeva.
Scarlet võttis Hundil lõuast, pööras ta näo endast eemale ja surus huuled haavale. Mees hingas järsult sisse, kuid püsis paigal kui kalju – tema kohta ebatavaline saavutus.
„Arvan,