Kuu kroonikad 3: Cress. Марисса Мейер

      peatükk

      „Neljas ekraan,” kamandas Cress ikoone täis ruudustikku vaadates. „Poiss ruudule... D5.”

      Ära ootamata, millal animeeritud kojanarr oma uuele kohale kärutab, pööras ta tähelepanu uuele mängule. „Viies ekraan. Võta rubiinid ja pistodad. Vabane kroonidest.”

      Ekraan lõi sädelema, aga tüdruk oli juba edasi liikunud.

      „Kuues ekraan.” Ta jäi juukseotsi järades mõttesse. Ekraani täitis kaksteist rida numbreid, mõned ruudud tühjad ja mõned eri värvide ning mustritega kirjatud. Kui tüdruku aju muukis lahti võrrandi, mida ta ilmselt teist korda lahendada poleks osanud, lõi mõistatus ta ees särama. Lahendus oli sama selge kui kuutõus Maa kohal. „3A, sisesta kollane 4. 7B on must 16. 9G on must 20.” Võrestik valgus laiali ja selle asemele ilmus mikrofoni õhkav teise ajajärgu laulja, publik hullunult aplodeerimas.

      „Õnnitlused, Suur Õde,” lausus Väike Cress. „Võitsid!”

      Cressi võidurõõm jäi üürikeseks. Ta keeras end külili ja vaatas uuesti hindava pilguga oma esimest mängu. Käik, mille Väike Cress pärast ta viimast sammu tegi, summutas ta uhkuse. Ta mängis ennast nurka. „Esimene ekraan,” pomises tüdruk juukseid üle õla heites ja nende niiskeks tõmbunud otsi hajameelselt ümber sõrmede sidudes. Viis sõlme hiljem oli võit kuuendal ekraanil unustatud. Väike Cress oli seda mängu võitmas.

      Ta ohkas ja tegi nii hea käigu, kui ta teha sai. Ent sellele järgnes otsemaid Väikese Cressi kuningas, kes holograafilise labürindi keskele liikudes kuldse karika endale nõudis. Ekraanile ilmus naeru lagistav kojanarr, kes ülejäänud mängulaua alla kugistas.

      Cress ägas ja pühkis juuksed kaelalt. Ta jäi ootama, mis ülesande ta noorem versioon järgmisena juhuslikult valib.

      „Minu võit!” kuulutas Väike Cress, kui hologramm tagasi ekraani sisse kadus. Ülejäänud mängud lukustusid automaatselt. „Nüüd võlgned mulle kümme minutit kantristiilis line-tantsu järgmise video juhendusel. Pärast seda teed kolmkümmend hüppega kükki. Hakkame pihta.”

      Cress pööritas silmi ja soovis, et poleks häält salvestades nii reibas olnud. Ent ta kuuletus. Kui ekraanidele ilmusid suurte kaabude ja vuntsidega mehed, pöidlad vööaasades, libistas tüdruk end voodilt maha.

      Kui Cress paar aastat tagasi mõistis, et need eluruumid ei pakkunud aktiivseks tegevuseks kuigi palju võimalusi, tabas teda trennihullus. Tüdruk lisas kõikidele mängudele programmid, mis valisid suvaliselt kõikvõimalike sportlike tegevuste seast, mida ta kaotuse korral tegema pidi. Kuigi Cress kahetses programmi paigaldamist üsna sageli, aitas see tal toolil istudes mitte juuri alla kasvatada ning tantsu- ja joogakavad olid päris meeldivad. Kuigi hüppega kükke ta küll ei igatsenud.

      Just siis, kui kitarriplõnn tantsu algust kuulutas, lükkas vali kõlin paratamatuse edasi. Pöidlad kujuteldavates vööaasades, heitis Cress pilgu ümbritsevatele ekraanidele.

      „Väike Cress, mis...”

      „Saime otsekommunikatsiooni taotluse tundmatult kasutajalt Mehaanik.”

      Tüdruku sisemus lõi keerlema, nagu oleks ta just tagurpidisalto teinud.

      Mehaanik.

      Tüdruk hüüatas ning poolenisti komberdas ja poolenisti kukkus kõige väiksema ekraani juurde, toksis kiiruga sisse trennikava taustale lükkamise koodi, kontrollis tulemüüri ja privaatsusseadistusi, ja nägi seda. O-KOMMi taotlust koos kõige süütuma küsimusega maailmas.

      VÕTTA VASTU?

      Cress silus mõlema peopesaga üle juuste, kurk kuiv. „Jah! Võta vastu!”

      Aken hajus, selle asemele tekkis sünk pimedus, ja siis...

      Ja siis...

      Seal ta oli.

      Carswell Thorne.

      Kapten nõjatus toolil tahapoole, saapakannad ekraani ette üles toetatud. Otse ta selja taga seisis kolm inimest, kuid Cress nägi vaid endale suunatud sinisilmi, mis hakkasid täituma sama hingetu aukartusega, mida ta isegi tundis.

      Sama imestuse.

      Sama lummaga.

      Kuigi neid eraldas kaks ekraani ja laiuv tühjus, tundis Cress, kuidas see pilk ehitas nende vahele ühenduse. Sideme, mida ei ole võimalik lõhkuda. Nende pilgud kohtusid esmakordselt ja ehe hämmastus noormehe näol kinnitas Cressile, et ka tema tunneb sama.

      Kuumus hiilis ta palgeile. Ta käed hakkasid värisema.

      „Jeerum,” pomises Carswell Thorne. Jalgu põrandale langetades nõjatus poiss lähemale, et teda hoolikamalt uurida. „Kas need kõik on juuksed?”

      Side katkes plaksuga ja unelm täiuslikust tõelise armastuse hetkest lagunes tüdruku ümber kokku.

      Äkitselt kraapis ta kurku kõikehaarav paanika. Kiiksatuse saatel tõmbas ta end kaamerasilma ees küüru ja ronis rüseledes laua alla. Ta lõi selja sellise mürtsatusega vastu seina, et hambad hakkasid plagisema. Seal ta kössitas, nahk kuumamas ja pulss mäslemas. Ta silmitses end ümbritsevat tuba. Tuba, mida nüüd näeb ka noormees koos kokku kägardatud tekkide ja kõiki ekraane täitva vuntsidega mehega, kes käskis tal kujuteldavast partnerist haarata ning teda ringi keerutada.

      „Mis... Kuhu ta kadus?” kostis Thorne’i hääl ekraani kaudu temani.

      „Ausõna, Thorne.” Tüdruk. Linh Cinder? „Kas sa üldse kunagi mõtled, enne kui suu lahti teed?”

      „Mida? Mis ma siis ütlesin?”

      „Kas need kõik on juuksed?”

      „Kas te ikka nägite neid? See oli nagu harakapesa ja gepardi tuuseldatud lõngakera ristand.”

      Paus. Siis: „Gepardi?”

      „See oli esimene suur kaslane, kes pähe torkas.”

      Cress üritas kõrvade ümber turritavaid pusasid sõrmede abil kiiruga lahti kammida. Ta juuksed olid satelliiti vangistamisest saati lõikamata ja rippusid nüüd põlvedest allapoole, kuid Sybil ei toonud satelliidile ühtegi teravat eset ja Cress lõi juba ammu korralikult palmikutesse punumisele käega. Kes teda siin lõppude lõpuks nägi?

      Oh, oleks ta ainult hommikul juuksed soengusse sättinud. Oleks ta ainult selga pannud kleidi, mille krae sees ei haiguta auk. Oli ta üldse pärast hommikusööki hambaid pesnud? Tüdruk ei suutnud meenutada ja oli nüüd veendunud, et hommikustest külmkuivatatud munadest Firenze moodi turritavad nüüd ta hammaste vahel spinatitükid.

      „Kuule, las ma räägin temaga ise.”

      Nihelemine ekraani juures.

      „Halloo?” Jälle tüdruk. „Tean, et kuuled mind. Anna andeks, et mu sõber selline opakas on. Võid ta lihtsalt tähelepanuta jätta.”

      „Meie teemegi tavaliselt nii,” lisas teine naishääl.

      Cress otsis palavikuliselt peeglit või midagi, mis võiks asja ära ajada.

      „Peame sinuga rääkima. Mina olen... See on Cinder. Mehaanik, kes androidi korda tegi?”

      Cressi käeselg laksatas vastu pesukorvi. See põrkas kokku ratastel tooliga, mis lendas poolenisti üle toa. Nüüd põrkas see kokku teise lauaga ja lõi pooleldi täis veeklaasi kõikuma ning värisema. Cress tardus paigale