Head rasvad tervise teenistusse. Anne Fleck
läbi mõtlematult sisse tallatud rajale sattunud. Igatahes hakkasin üsna ruttu taipama, et see tee ei vii sihile.
Ükskord ühel eriti külmal novembriõhtul kõmpisin ma pärast pikka ülikoolipäeva läbi Leipzigi kesklinna. Peen uduvihm tungis läbi mu õhukese mantli. Oli rohkem kui ebamugav ning mu jalad külmusid tasapisi jääkamakateks. Kuna mu väike tudengikorter ei olnud eriti külmakindel ning selles oli vaid mitte just väga usaldusväärne söega köetav ahi, külastasin ma sellistel jääkülmadel õhtutel mõnikord salajase „hobina“ soojendamiseks avalikke, korralikult köetud kohti. Sel õhtul sisenesin ma spontaanselt ühte nurga taga asuvasse väikesesse igivanasse kinno. Kavas oli mingi Hollywoodi film. See õhtu muutis mu mõtlemist tervisest ja rasvast täielikult. Filmi pealkiri oli „Lorenzo õli“, peaosades Susan Sarandon ja Nick Nolte. Tegemist oli tõestisündinud looga ning tänaseni ebapopulaarse ja alahinnatud temaatikaga, milleks on rasvaga ravimine. See on lugu väikesest Lorenzost, kes kannatas haruldase, ravimatu haiguse käes ning ootas surmale määratuna oma elu lõppu. Meditsiin oli loobunud poissi aitamast. Aga tema lootusetut seisundit oli tänu vanematele ja prohvetlike teadlaste südile võitlusele võimalik edukalt leevendada – tänaseni utoopilise teraapia abil, mille käigus kasutatakse spetsiaalset õlisegu. Lorenzo olukord muutus. Ta väljus koomataolisest kidumisest ja tema haigustunnused leevenesid tunduvalt. Pärast seda elas ta veel palju aastaid, kõikide statistikute kiuste!
See kinoõhtu novembris oli esimene, aga tähtis ajend, mis pani mind rasva kui ravivahendi kasutamise üle järele mõtlema. Ja järk-järgult võttis rasvaga ravimise idee minus tuld. Mulle hakkas koitma, et rasv oli ebaõiglaselt patuoinaks tembeldatud. Tekkis ka esimene kahtlus, et rahva halvas tervises on ka teisi süüdlasi – näiteks rafineeritud süsivesikud. Aga mul polnud õrna aimugi ja puudusid teaduslikud tõendusmaterjalid, kui tähtis rasv tegelikult meie kõigi tervisele on. Pärast seda esimest tugevat raputust tahtsin ma teada, kuidas on küll juhtunud, et rasv selliselt maha on tehtud. Võtsin vastu otsuse rasva avalikult ja eelarvamusteta analüüsida ning diferentseeritult vaatluse alla võtta. Motivatsiooniks on alati vaja ehtsat motiivi. Ja mul oli väga tugev motiiv: sõeluda välja tõde rasvast ja selle ravijõust. Ning minu pikaajalise uurimistöö tulemused kinnitasid mu tookordset oletust. Rasv ravib!
Selle raamatu aluseks on teaduse uusim tase. Te saate teada, mis on „hea rasv“ ja mis on „halb rasv“, sest ainult hea rasv ravib – halb rasv tapab. Te sukeldute segadust tekitavasse kolesterooliteemasse, mis meile juba aastakümneid rahu ei anna. Teist saavad gurud taimeõlide alal, mis on libe-raske teema. Samas aga väga tähtis, sest süütu ja kasulikuna näiva taimeõli pühapaiste ahvatleb teid üpris tihti ebatervislikke valikuid tegema. Et rasvadel on elumuutev mõju ning et nad võivad võidelda kõigi haigustega, lihtlabasest aknest kuni igemepõletikuni, südameinfarktist diabeedi, dementsuse ja vähini, sellest see raamat jutustabki. „Head rasvad tervise teenistusse!“ ei muuda pöördeliselt üksnes teie suhtumist rasvasse, vaid toetab teid, et teil õlivahetus argielus lihtsalt kulgeks. Sest alles siis võite omal nahal tunda, et rasv on palju tervislikum, kui te siiamaani mõtlesite. Seepärast olen ma täiesti veendunud, et iga inimene, kes soovib, et tal oleks hea tervis, peaks seda raamatut lugema ja selle kallal tööd tegema. Väljavaated on põnevad ja julgustavad.
Ma olen juba rohkem kui kakskümmend aastat aidanud selle ravimeetodi abil tuhandeid patsiente. Seejuures on esiplaanil üksikindiviidi terviklik, individuaalne vaatlus, milles põhitähelepanu on suunatud rasvarikkale, põletikuvastasele ja soolestikusõbralikule toitumisele. Oma vastuvõttudel, nõustamistel, seminaridel ja ettekannetes olen ma selle meetodiga juba arvutul hulgal inimesi aidata saanud. Ma ei unusta iialgi paljusid tänulikke patsiente, kes on minult isegi raskete krooniliste haiguste korral abi saanud. Nemad on need, kes julgustavad mind kirjutama ka seda mulle nii tähtsat raamatut, mis on minus palju aastaid küpsenud. Ümberlükkamatu tõsiasi, kuidas rasv on muutnud minu hoole alla usaldanud inimeste tervist, on minu jaoks tohutu motivatsiooniallikas, millega kaasneb sügav rahulolutunne. Enamik inimesi saavad imekspandava kogemuse osaliseks: kui tervislik rasv avaldab kehas oma esimest mõju, küsitakse endalt, miks sellest suurepärasest „kütusest“ küll nii pikka aega loobuti. „Olen õlitatud“ – selle lause kinkis mulle raskesti haige reumapatsient, kes hommikuse liigeste jäikuse ja liigesevalude tõttu vaevalt trepist alla sai, kuid juba mõne nädala pärast uljalt mööda astmeid üles kõndis, mida ta varem üldse võimalikuks ei pidanud. See on ainult üks arvututest, liigutavatest näidetest.
Sensatsiooniline edu, mida mul on õnnestunud saavutada ajast, mil ma järjekindlalt rasva ravijõusse panustan, on tekitanud minus sügava soovi sellealaseid teadmisi koguda, koondada ja teile edastada. Kui te selle raamatu nõuandeid südikalt järgite, tunnete end, olenevalt sellest, milline teie tervis parajasti on, veidi aja pärast oluliselt tervemana. Kui te selle raamatu praktikas kinnitust leidnud nõuandeid järgite, nihkub teie eesmärk – teie ja teie lähedaste püsivalt hea tervis – kättesaadavasse kaugusesse.
Ma loodan väga, et „Head rasvad tervise teenistusse!“ annab nii teie kui ka teile südamelähedaste inimeste silmis kaasaegsele toitumisele ja tervise mõistmisele täiesti uued mõõtmed. Ja veel midagi. Kallid lugejad, soovin kogu südamest, et sellest raamatust saaks võimas võti teie tervist puudutava tuleviku juurde. Ilmselt aimate nüüd, et see on võimalik.
Anne Fleck
1. osa
Uued tõed rasva kohta
Ebaõiglaselt ebasoosingusse jäänud toitainest
Ühe rasvase, haigeks tegeva eksituse lugu
Aastasadu oldi veendunud, et päike pöörleb ümber Maa – teate isegi, kuni Galileo Galilei vastupidist tõestas, kuid sellest hoolimata ei õnnestunud tal võimukandjaid selles tõsiasjas veenda. Minuga on enam-vähem sama lugu, kui ma mõtlen rasva osast meie toidusedelis. Doktriin rasvavaesest toidust on aastakümneid kangekaelselt vastu pidanud, seejuures on vastupidine juba ammu tõestust leidnud. Rasv EI tee paksuks ja rasv EI OLE ebatervislik – vastupidi. Aga rasvas deemoni nägemine laiutab „tõena“ meie ajurakkudes. Liiga tihti, liiga kaua, liiga veenvalt ja liiga entusiastlikult on meile räägitud loendamatul hulgal muinasjutte rasvast. Sellest ajast saadik kummitab dogma rasvavaesest toidust mitte ainult meie ajuloputuse tagajärjel tekkinud mõtetes, vaid kahjuks ikka veel ka meditsiinilistes käsiraamatutes, millel on vältimatu tagajärg tervisele ja tervishoiusüsteemidele. Mõtteid ja teese on palju. Aga iga vale veendumus on ohtlik. Sellest räägib meile ajalugu. Ent kuidas võis juhtuda, et rasva juba aastakümneid neetakse?
Kuidas valed hüpoteesid ja dogmad tervist kahjustavad ja kuidas me vale dogma omaks oleme võtnud
Rasvavaese toidu tervislikkuse dogma kuulsusetu ajalugu sai alguse lihtsast hüpoteesist, et rasv teeb haigeks ja paksuks – täpselt nagu suur laviin, mis algab väikesest jäljest lumes. Koolis me õppisime, et hüpotees on midagi sellist, mis ei ole veel tõestatud, et see vajab tõestamist. Või vähemalt peaks olema eesmärk seda tõestada. Seda kibedam oli minu jaoks arusaamine, et dogma rasvavaese toidu tervislikkusest toetub vaid ebakindlatele hüpoteesidele. Väidetele, mida kunagi pole suudetud korralikult tõestada. See on tõele au andes ülim häbematus.
Selle „rasvase“ eksituse lugu on nagu kriminull, nii uskumatud ja vapustavad on faktid, mis päevavalgele ujuvad. Kõik algas kahest kogu maailma laiali paisatud ja ägedalt kaitstud teesist: rasv teeb paksuks ja – eriti küllastunud rasv – südamehaigeks (peeneid detaile ja ekslikke väiteid õpite peagi tundma!) Paljude jaoks on need teesid kahjuks praegugi veel loodusteadus ja toitumismeditsiin. Samas on need juba ammu kummutatud! Kuid neid omaks võetud ja kinnistunud, näiliselt tõeseid „loodusseadusi“ on raske ja aeganõudev ümber lükata. Selleks on vaja mõista, kuidas asi üldse nii kaugele läks, et teadlased tõendamata hüpoteese tunnustama hakkasid ja nende kaitseks välja astusid. Kuidas võis küll teadlaskond sellise eksimuse lõksu langeda? See on pikk lugu – selleks tuleb alustada kaugelt.
Kõigepealt mõned põhimõttelised kaalutlused teadustöö ja eriti toitumisteaduse olemuse kohta. Teadustöö põhineb