Manhattan Beach. Jennifer Egan
heitis mitu korda pilgu Flossie Flirti nuku poole, otsides ettekäänet, et hoida nukku süles möönmata, et see teda huvitab. Ta olnuks rahul, kui saanuks vaid tunda nukku oma põlvil.
Pärast lõunasööki lubas lapsehoidja, just nagu preemiaks nende hea käitumise eest, pugeda palitutesse ja mütsidesse ning söösta maja tagauksest välja teerajale, mis viis härra Stylesi majast eraranda. Pikk lumepihuga kaetud liivane kaar oli mere poole kaldu. Sadamas oli Anna talvel käinud, mitu korda, kuid rannas mitte kunagi. Jääkooriku all kerkisid miniatuursed lained, jää raksus, kui ta sellel hüppas. Lumivalgete kõhtudega merikajakad kriiskasid ja sööstsid mäslevas tuules. Kaksikud olid kaasa võtnud Buck Rogeri laserpüssid, kuid tuul muutis nende püssipaugud ja surmaähvardused pelgaks pantomiimiks.
Anna silmitses merd. Otse selle ääres seistes valdas teda eriline tunne: elektriline segu külgetõmbest ja pelgusest. Mis tuleks lagedale siis, kui kogu see vesi ühtäkki haihtuks? Maastik täis kaotsiläinud esemeid: uppunud laevu, peidetud aardeid, kulda ja kalliskive ja amulettkäevõru, mis oli ta randme ümbert äravoolutorusse kukkunud. Laipu, lisas isa alati naerdes. Tema jaoks oli ookean kõnnumaa.
Anna vaatas Tabby (see oli tüdruku hellitusnimi) poole, kes lõdises tema kõrval, ja soovis talle öelda, mida ta tunneb.
Sageli oli võõrastele üht või teist asja lihtsam öelda. Selle asemel kordas ta isa sõnu, mida too alati ütles, kui ta ees laius tühi silmapiir: „Ühtegi laeva pole näha.“
Väikesed poisid vedasid oma laserpüsse üle liiva murduvate lainete poole, lapsehoidja hingeldades nende kannul. „Te ei lähe selle vee lähedale ka mitte, Phillip, John-Martin,“ kähistas ta vapustavalt valjuhäälselt. „Kas see on täiesti selge?“ Ta heitis range pilgu Annale, kes oli nad sinna juhtinud, ning karjatas siis kaksikud maja poole.
„Su kingad saavad märjaks,“ ütles Tabby plagisevate hammaste vahelt.
„Kas me peaksime nad ära võtma?“ küsis Anna. „Et külma tunda?“
„Mina ei taha külma tunda.“
„Mina tahan.“
Tabby vaatas, kuidas Anna tegi lahti pandlad mustadel lakk-kingadel, mis ta oli laenanud allkorruse Zara Kleinilt. Ta rullis oma villased sukad alla ja asetas valge, kondise, oma vanuse kohta pika jala jäisesse vette. Kumbki jalg saatis ta südamesse piinava tunde, millest osa oli valusähvatus, aga ootamatult meeldiv.„Mis tunne on?“ kiljusTabby.
„Külm,“ vastas Anna. „Jube, jube külm.“ Temalt nõudis suurt jõupingutust, et mitte tagasi põrkuda, ning vastupanu lisas kummalisele elevusele veel midagi. Kui ta heitis pilgu maja poole, nägi ta kaht tumedas palitus meest, kes sammusid mööda sillutatud jalgteed, mis kulges liivariba taga. Hoides tuules kinni oma kaabusid, nägid nad välja nagu näitlejad tummfilmis. „Kas need on meie isad?“
„Isale meeldib ärikõnelusi õues pidada,“ lausus Tabby. „Uudishimulikest kõrvadest eemal.“
Anna tundis lahket kaastunnet noore Tabatha vastu, kes tõrjuti eemale oma isa äriasjadest, samal ajal kui Annal lubati oma isa vestlusi pealt kuulata alati, kui ta soovis. See, mida ta kuulis, pakkus talle vähe huvi. Tema isa töö seisnes tervituste ja heade soovide edasiandmises liitu kuuluvate meeste ja teiste meeste vahel, kes olid nende sõbrad. Tervituste juurde kuulus mõni ümbrik, vahel ka pakk, mille isa sundimatu kergusega üle andis või vastu võttis – nii et seda ei märganudki, kui sellele eraldi tähelepanu ei pööranud. Aastate kestel oli isa rääkinud Annale palju asju, adumata ise, et oli neid rääkinud, ning Anna oli neid kuulanud taipamata, mida ta oli kuulnud.
Teda üllatas tuttavlik, elav maneer, millega isa vestles härra Stylesiga. Ilmselt olid nad sõbrad. Pärast kõike.
Mehed muutsid suunda ning hakkasid üle liiva Anna ja Tabby poole tulema. Anna astus kärmelt veest välja, kuid ta oli oma kingad jätnud liiga kaugele, et ta saanuks need õigel ajal jalga panna. Härra Styles oli laiaõlgne imposantne mees, kaabu serva alt paistmas briljantiiniga määritud mustad juuksed. „Kuule, kas see on sinu tütar?“ küsis ta. „Kes suudab taluda arktilisi temperatuure, ilma et tal oleks sukkigi jalas?“
Anna tajus isa pahameelt. „Nii see on,“ lausus isa. „Anna, ütle härra Stylesile tere.“
„Väga meeldiv teiega tutvuda,“ sõnas Anna, surudes mehe kätt tugevalt, nagu isa oli õpetanud, ning hoolitsedes selle eest, et ta mehe poole ei kõõritaks. Härra Styles paistis olevat tema isast noorem, tema näol polnud varje ega kortse. Anna tajus temas erksust, kihavat pinevust, mis oli tuntav isegi läbi ta kummuva palitu. Näis, nagu oodanuks ta midagi, millele reageerida või millest lõbu tunda. Praegusel silmapilgul oli selleks millekski Anna.
Härra Styles kükitas tema kõrvale liivale ja vaatas talle otse silma. „Miks paljajalu?“ küsis ta. „Kas sa ei tunne külma või sa lihtsalt edvistad?“
Annal polnud valmis vastust. Kumbki polnud õige; pigem oli see vaist, mis käskis tal panna Tabby imestama ja mõistatama. Kuid ka seda ei osanud ta sõnadesse panna. „Miks ma peaksin edvistama?“ ütles ta. „Ma olen peaaegu kaksteist.“
„Noh, ja kuidas vesi siis tundub?“
Hoolimata tuulest tundis Anna mehe hingeõhus mündi ja likööri lõhna. Talle turgatas pähe, et isa ei kuule nende vestlust.
„See on ainult alguses valus,“ lausus ta. „Natukese aja pärast ei tunne enam midagi.“
Härra Styles naeratas, justkui oleks Anna vastus olnud pall, mille püüdmine valmistas talle füüsilist naudingut. „Nende sõnade järgi võib elada,“ lausus ta ning ajas siis end jälle kogu oma tohutus pikkuses püsti. „Ta on tugev,“ märkis ta Anna isale.
„Seda ta on.“ Isa vältis Anna pilku.
Härra Styles pühkis oma pükstelt liiva ja pöördus minekule. Ta oli sellest silmapilgust kõik kätte saanud ning nüüd ootas ta järgmist. „Nad on tugevamad kui meie,“ kuulis Anna teda isale ütlemas. „Meie õnneks nad ise seda ei tea.“ Anna arvas, et Styles pöördub ja vaatab tema poole tagasi, kuid ilmselt oli mees ta juba unustanud.
Kui Dexter Styles teerajale tagasi rühkis, tundis ta, kuidas liiv ta Oxfordi saabastesse niriseb. Kindel oli see, et kangus, mida ta oli tajunud Ed Kerriganis justkui vaka all, oli tolle tumedasilmses tütres oivaliselt õitsele puhkenud. Mis oli tõendus selle kohta, mida ta oligi alati uskunud: inimeste lapsed reetsid neid. Just seepärast ajas Dexter harva äri mõne mehega, kelle perekonnaga ta polnud eelnevalt kohtunud. Ta soovis, et ka tema Tabby oleks paljajalu olnud.
Kerrigan sõitis Niagara sinise ’28 Duesenberg Model J-ga, mis oli tõend nii heast maitsest kui ka säravatest väljavaadetest enne kriisi. Tal oli hiilgav rätsep. Ometi oli selles mehes midagi ähmast, mis töötas vastu tema rõivastusele ja autole ja isegi ta ilustamata, kärmele vestlusele. Mingi vari, mingi kurbus. Kuid samas, kellel siis poleks muret? Või mitut?
Selleks ajaks kui nad teerajale naasid, teadis Dexter, et on Kerrigani palkamise ära otsustanud, eeldusel, et nad jõuavad tingimustes kokkuleppele.
„Kuule, on sul aega sõita kohtuma ühe mu vana sõbraga?“ küsis ta.
„Muidugi on,“ ütles Kerrigan.
„Kas su naine sind ei oota?“
„Mitte enne õhtusööki.“
„Ja su tütar? Kas ta ei muretse?“
Kerrigan naeris. „Anna? Tema töö on mind muretsema panna.“
*
Anna oli oodanud, et kohe hüüab isa ta rannast ära, kuid lõpuks tuli hoopis lapsehoidja nördimusest turtsudes ja kutsus nad külma käest sisse. Valgus oli muutunud ning mängutuba paistis raskepärane ja pime. Tuba soojendas puupliit. Nad sõid pähkliküpsiseid ja vaatasid, kuidas elektrirong kihutab mööda kaheksakujulisi rööpaid, mille Anna oli kokku pannud, ning veduri miniatuursest korstnast kandus tõelist auru. Anna polnud säärast