Manhattan Beach. Jennifer Egan
päris Eddie.
„Oh, tema on tõeliselt kompu poisu. Lokid nagu Rudy Valleel.“
Peagi läheb Brianne’il taas raha tarvis. Brianne’i lullilöömise päevad olid juba ammu seljataga, ning isegi tollal olid tema põhiliseks sissetulekuallikaks olnud ta armukesed. Kuid nüüd oli tema ümber kiibitsevaid mehi vähem, ning tüdrukul, kel olid kotid silme all ja trimpamisest rasvavolt piha ümber, oli vähem lootust mõni neist õnge võtta. Eddie leidis alati võimaluse oma õele raha anda, kui too seda küsis, isegi kui see tähendas liigkasuvõtjalt laenamist. Ta kartis seda, mis võiks õest vastasel juhul saada.
„Tegelikult läheb trompetimängijal päris hästi,“ lausus Brianne. „Ta on töötanud paaris Dexter Stylesi klubis.“
See nimi võttis Eddie jalust nõrgaks. Ta polnud kunagi kuulnud ei Brianne’i ega kedagi teist seda nime ütlemas – ta polnud isegi mõelnud, kuidas kaitsta end säärase võimaluse eest. Ta tajus teisel pool lauda Anna kõhklust. Kas tüdruk kavatseb kuulutada, et oli just veetnud päeva sellesama mehe kodus Manhattan Beachil? Eddie ei söandanud tütrele otsa vaadata. Oma pika vaikimisega õhutas ta ka Annat vait olema.
„See pole ju üldse paha,“ ütles ta oma õele viimaks.
„Vana hea Eddie.“ Brianne ohkas. „Alati optimist.“
Eestoas lõi kell seitse, mis tähendas, et tegelikult oli juba veerand kaheksa.
„Isa,“ ütles Anna. „Sa unustasid üllatuse.“
Eddie ei taibanud esialgu, mida tütar silmas peab, sest ta oli sellest üle noatera pääsemisest ikka veel vapustatud. Siis talle meenus, ta tõusis ja läks nagi juurde, kus rippus tema palitu. Ta oli tubli, see tema Anna, mõtiskles ta, teeseldes samal ajal, et sorib oma taskutes, kuigi ta tegelikult lihtsalt ennast kogus. Enamgi veel kui tubli. Ta poetas koti lauale ja lasi tomatitel välja veereda. Tema naine ja õde oli tõeliselt jahmunud. „Kust sa need said? Kuidas?“ küsisid nad kooris. „Kelle käest?“
Sellal kui Eddie nägi vaeva, et selgitust välja mõelda, sekkus Anna leebelt vestlusse. „Kellelgi liidust on klaasist kasvuhoone.“
„Küll need liidu poisid elavad alles hästi,“ märkis Brianne. „Isegi suure depressiooni ajal.“
„Eriti sel ajal,“ lausus Agnes kuivalt, kuid tegelikult oli ta rahul. See, et Eddie ametihüvesid sai, tähendas, et teda vajati endiselt – miski, milles nad ei saanud kunagi veendunud olla. Ta võttis soola ja koorimisnoa ning hakkas lõikelaual tomatit viiludeks lõikama. Tomatimahl ja pisikesed seemned valgusid vahariidele. Brianne ja Agnes sõid tomativiile naudinguoiete saatel.
„Kalkunid jõuluks, ja nüüd see – valimised hakkavad vist saabuma,“ lausus Brianne, limpsides sõrmedelt tomatimahla.
„Dunellen tahab saada linnanõunikuks,“ sõnas Agnes.
„Hoidku meid jumal selle kitsipunga eest. Lase käia, Eddie. Maitse ka ühte.“
Viimaks Eddie tegigi seda, jahmunud soola ja hapu ja magusa pinevast kooslusest. Anna kohtas tema pilku ja vastas vaid kerge vandeseltslasliku naeratusega. Tüdruk oli kenasti toime tulnud, paremini, kui Eddie oli lootnud, kuid ometi tundis Eddie end veidi mures olevat – või meenus talle lihtsalt mure, mida oli tundnud sel päeval varem?
Sel ajal kui Anna aitas emal lauda koristada ja nõusid pesta ning Brianne valas endale veel rummi, avas Eddie eesakna, mis avanes tuletõrjetrepile, ja ronis välja suitsetama. Ta sulges akna enda järel kiiruga, et Lydia ei tunneks tuuletõmbust. Pime tänav oli kollase lambivalgusega üle kallatud. Seal seisis see kaunis Duesenberg, mis oli kord kuulunud temale. Mõningase kergendustundega meenutas ta, et tal tuleb see tagastada. Dunellen ei lubanud tal iial autot ööseks enda kätte jätta.
Suitsetades naasis Eddie oma mure juurde Anna pärast, justkui olnuks see kivi, mille ta oli ennist taskusse pannud ning sai nüüd mahti välja võtta ja seda uurida. Ta oli Coney Islandil õpetanud Anna ujuma, viinud teda vaatama „Public Enemyt“ ja „Little Caesarit“ ja „Scarface’i“ (kohanäitajate halvakspanevate pilkude saatel), ostnud talle munakreemi ja charlotte russe’isid ja kohvi, mida ta oli lasknud tütrel juua sestpeale, kui too sai seitsmeaastaseks. Anna oleks sama hästi võinud olla poiss: tolm oli ta sukkade sees ja ta igapäevased kleidid ei erinenud eriti lühikestest pükstest. Ta oli praak, umbrohi, mis kasvab jõudsalt kus tahes, elab üle mille tahes. Anna pumpas temasse elu sama kindlalt, kui Lydia seda temast välja imes.
Ent see, mille tunnistajaks ta oli olnud just äsja lauas, oli petmine. Ühele tüdrukule pole see hea, keerab teda valesse suunda. Kui ta täna koos Stylesiga rannas Annale oli lähenenud, oli teda rabanud tõsiasi, et kui tüdruk polnud just otseselt ilus, siis igatahes kütkestav oli ta küll. Ta oli peaaegu kaksteist, mitte enam väike laps, ehkki Eddie temast ikka veel nõnda mõtles. Selle tähelepaneku vari oli teda kogu ülejäänud päeva murelikuks teinud.
Järeldus oli ilmselge: ta ei saa enam Annat endaga kaasa vedada. Võib-olla ei pea ta seda lõpetama kohe, kuid varsti küll. See mõte täitis ta kasvava tühjustundega.
Kui ta tagasi tuppa läks, surus Brianne ta põsele rummilõhnalise musi ja läks kohtuma oma trompetimängijaga. Tema naine vahetas Lydia mähet laual, mis oli asetatud köögivannile. Eddie põimis selja tagant käed ümber naise, toetas lõua ta õlale ja saavutas nii hetkeks selle seisundi, milles nad varem olid sundimatult viibinud, ja korraks suutis ta sellesse uskuda. Kuid Agnes tahtis, et ta suudleks Lydiat, võtaks mähkme ja pistaks selle nõelaga kinni, jälgides hoolega, et ta ei kriimustaks tüdruku õrna nahka. Eddie oli peaaegu seda tegemas – ta olekski seda äärepealt teinud, nüüdsama – kuid ta ei teinud, ja siis see aje möödus. Ta lasi Agnesest lahti, olles endas pettunud, ning naine vahetas mähkme üksinda. Ka tema oli tundnud tõmmet nende eelneva elu poole. Pöörduda ja suudelda Eddiet, üllatada teda; unustada hetkeks Lydia – mis kurja sai see teha? Ta kujutles end seda tegemas, kuid ei suutnud. Tema endine elamise viis oli kokkuvolditult kastis koos Folliese kostüümidega ja kogus tolmu. Võib-olla tõmbab ta ühel päeval selle kasti voodi alt välja ja avab uuesti.
Eddie läks Annat otsima ja leidis ta toast, mida too jagas Lydiaga. Selle aknad avanesid tänava poole; tema ja Agnes olid valinud toa, kust avanes vaade õhušahtile, mille ebatervislikud õhupahvakud sisaldasid kopitanud ja märga tuhka. Anna lehitses oma Premiumsi kataloogi. Tütre süvenemine sellesse tillukesse trükisesse, mis oli täis ülemäära kõrgeid hindu, oli Eddiele arusaamatuks jäänud, kuid ta istus tütre kõrvale kitsale voodile ja ulatas talle kupongi oma uuest Raleigh’ pakist. Anna uuris kaunistatud bridžilauda, mis pidi „vastu pidama alalisele kasutamisele“.
„Mis sa sellest arvad?“ küsis ta.
„Seitsesada viiskümmend kupongi? Selleks, et me seda endale lubada saaksime, peaks ka Lydia suitsetama hakkama.“
See ajas Annat naerma. Talle meeldis, kui isa mainis jutus ka Lydiat; Eddie teadis, et peaks seda sagedamini tegema, arvestades, et see ei maksnud talle ju midagi. Anna keeras teise lehekülje: meeste käekellad. „Selle ma saaksin sulle osta, isa,“ lausus Anna. „Kuna sina hoolitsed ju suitsetamise poole eest.“
Eddie oli liigutatud. „Mul on taskukell, tuleta meelde. Miks mitte midagi sinule, sina oled ju see, kes kuponge kogub?“ Ta lehitses lasteasju.
„Betsy Wetsy nukk?“ küsis Anna põlglikult.
Tütre toonist torgatud, pööras Eddie lehekülje, kus olid puudritoosid ja siidsukad.
„Emale?“ küsis Anna.
„Sulle. Nüüd, kus sa oled nukkudega mängimise east välja kasvanud.“
Eddie kergenduseks lagistas Anna naerda. „Ma ei hakka kunagi sellise kraami vastu huvi tundma,“ ütles ta ja pöördus tagasi klaasnõude, röstri ja elektrilambi juurde. „Valime midagi niisugust, mida kogu pere saaks kasutada,“ ütles tüdruk suurejooneliselt, just nagu oleks nende väike perekond Feeneyde moodi, kelle kaheksa hea tervisega last täitsid kaks korterit ja andsid neile ainuõiguse ühele kolmanda korruse tualettidest.