Manhattan Beach. Jennifer Egan
tukkuma jäänud. Tabby lamas mustrilisel vaibal ja hoidis kaleidoskoopi lambi suunas.
Anna küsis hooletult: „Kas ma tohin su Flossie Flirti nuku sülle võtta?“
Tabby noogutas põgusalt ning Anna tõstis ettevaatlikult nuku riiulist alla. Flossie Flirti nukke oli neljas suuruses ning see oli järjekorras teine – mitte vastsündinud beebi, vaid natuke suurem, ehmunud siniste silmadega beebi. Anna keeras nuku küljega enda poole. Just nagu ajalehe reklaamid olid lubanud, liikusid sinised iirised nuku silmanurkadesse, otsekui poleks ta tahtnud Annat silmist lasta. Ta tundis äkilist puhta rõõmu tulva, mis ajas ta peaaegu naerma. Nuku huuled olid tõmbunud täiuslikuks o-ks. Tema ülahuule alla oli maalitud kaks valget hammast.
Tabby oleks justkui tabanud Anna rõõmu lõhna, sest ta kargas püsti. „Sa võid selle endale saada,“ hüüdis ta. „Ma ei mängi sellega niikuinii enam kunagi.“
Anna seedis selle pakkumise mõju. Kahed jõulud tagasi, kui ta oli Flossie Flirti nukku nii ägedalt tahtnud, polnud ta söandanud seda küsida – laevu ei tulnud enam sadamasse ja neil polnud üldse raha. Too ääretu, lausa füüsiline igatsus selle nuku järele, mida ta oli toona tundnud, lõikas teda nüüd nagu noaga ning kõigutas ta veendumust, et tal tuleb loomulikult keelduda.
„Ei, aitäh,“ lausus ta lõpuks. „Mul on kodus see suurem nukk. Ma lihtsalt tahtsin näha, milline see väiksem nukk on.“ Tohutu pingutusega sundis ta end Flossie Flirti nuku riiulisse tagasi panema, hoides üht kätt nii kaua nuku kummist jalal, kuni tundis lapsehoidja pilku. Teeseldud ükskõiksusega pööras ta ringi.
Liiga hilja. Lapsehoidja oli juba näinud, ta teadis. Kui Tabby ema kutse peale toast väljus, haaras lapsehoidja Flossie Flirti nuku ning peaaegu viskas selle Annale. „Võta see endale, kullake,“ ütles ta innukalt. „Tabbyl pole sellest sooja ega külma – tal on nii palju mänguasju, et ta ei jõua nende kõigiga kunagi mängida. Neil kõigil on hirmus palju mänguasju.“
Anna kõhkles, pooleldi uskudes, et tal on kuidagi võimalik nukk endale võtta, ilma et keegi sellest teada saaks. Kuid ainuüksi mõte isa reaktsioonile muutis ta vastuse jäigemaks. „Ei, aitäh,“ sõnas ta jahedalt. „Ma olen nukkudega mängimiseks niikuinii liiga vana.“ Tagasi vaatamata lahkus ta lastetoast. Kuid lapsehoidja kaastunne oli teda nõrgemaks muutnud ning trepist alla minnes ta põlved värisesid.
Silmanud eeshallis oma isa, suutis Anna vaevu vastu panna tungile joosta tema juurde ja kallistada ta jalgu, nagu ta ikka tegi. Isal oli palitu seljas. Proua Styles jättis parajasti jumalaga. „Järgmine kord pead sa oma õe kaasa tooma,“ ütles ta Annale, andes ta põsele musi, nii et tunda oli kerget muskuselõhna. Anna lubas seda teha. Õues helkis Model J tuhmilt hilises pärastlõunapäikeses. Kui auto veel nende oma oli, siis läikis see rohkem; liidu poisid vahatasid seda vähem.
Härra Stylesi maja juurest ära sõites otsis Anna õiget arukat märkust, mis ta isa relvituks teeks – sellist, milliseid ta nooremana oli teinud täiesti mõtlematult, ning isa jahmunud naer oli olnud tema jaoks esimene märk selle kohta, et tal oli õnnestunud naljakas olla. Hiljem tabas Anna end tihti püüdelt taastada endist seisundit, just nagu oleks mingi värskus või süütus temas kaotsi läinud.
„Ma oletan, et härra Styles ei ole sadamast,“ lausus ta viimaks.
Isa kihistas naerda ja tõmbas ta enda vastu. „Härra Styles ei vaja sadamaid. Talle kuuluvad ööklubid. Ja muud asjad.“
„Kas ta kuulub liitu?“
„Oh ei. Liiduga pole tal mingit pistmist.“
See oli üllatav. Üldjoontes võis öelda, et liidu mehed kandsid kaabusid ning sadamatöölised mütse. Mõned, näiteks sellised nagu tema isa, võisid, sõltuvalt päevast, kanda mõlemat. Kui isa oli hästi riides nagu praegu, siis ei suutnud Anna kujutleda teda sadamatöölise konksuga. Ema oli alles hoidnud mõned eksootilised suled ning kasutas neid isa kaabude ehtimiseks. Ema oli isa ülikonnad ringi teinud, et sobitada stiili ja kohandada neid isa kiitsaka kehaga – sestpeale kui laevad oli lakanud tulemast, oli isa kaalu kaotanud ning tegi ka vähem trenni.
Isa juhtis autot ühe käega, sigaret roolirattal sõrmede vahel püsti, teine käsi ümber Anna. Anna naaldus tema vastu. Lõpuks olid alati nemad kahekesi teel, Anna hõljumas unise rahulolu lainel. Keset isa sigaretisuitsu tundis ta nüüd autos mingit teist, külluslikku, tuttavat lõhna, mille kohta ta ometi meenutada ei suutnud, kust see pärit on.
„Miks paljajalu, tibu?“ küsis isa, nagu Anna oli oodanudki.
„Et vett katsuda.“
„Seda teevad väiksed tüdrukud.“
„Tabatha on kaheksa ja tema küll ei teinud.“
„Tal oli oidu seda mitte teha.“
„Härra Stylesile meeldis, et ma nii tegin.“
„Sul pole aimugi, mida härra Styles mõtles.“
„On küll. Ta rääkis minuga siis, kui sina ei kuulnud.“
„Ma märkasin seda,“ lausus isa ja heitis talle pilgu.
Anna mõtted rändasid tagasi liivale, külmale, valule jalgades ning uudishimulikule mehele tema kõrval – see kõik segunes nüüd tema hirmsa igatsusega Flossie Flirti nuku järele. „Ta ütles, et ma olen tugev,“ lausus Anna ja klomp kurgus muutis ta hääle teravamaks. Ta silmad muutusid uduseks.
„Ja seda sa oledki, tibu,“ lausus isa ja suudles ta pealage. „Igaüks näeb seda.“
Punase tule taga seistes koputas isa Raleigh’i pakist veel ühe sigareti. Anna vaatas pakki, kuid ta oli kupongi sealt juba ära võtnud. Ja ta soovis, et isa suitsetaks rohkem, ta oli kogunud juba seitsekümmend kaheksa kupongi, kuid kataloogis polnud mingeid ahvatlevaid esemeid vähema kui saja kahekümne viie eest. Kaheksasaja eest võisid soetada kuuele inimesele mõeldud lauahõbedakomplekti elegantses karbis, ning seitsmesaja eest sai röstri. Kuid need numbrid näisid kättesaamatud. B&W Premiums kataloogides oli vähe mänguasju: ainult Frank Bucki pandakaru või Betsy Wetsy nuku täielik imikupesu kahesaja viiekümne eest, kuid need asjad olid tema jaoks liiga lapsikud. Teda tõmbas „suurematele lastele ja täiskasvanutele“ mõeldud nooleviskemärklaud, kuid ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta lennutab teravaid nooli nende väikeses korteris. Mis siis, kui mõni tabab Lydiat?
Prospect Parki telklaagritest tõusis suitsu. Nad olid peaaegu kodus. „Ma oleksin peaaegu unustanud,“ lausus isa. „Vaata, mis mul siin on.“ Ta võttis palitutaskust paberkoti ja ulatas selle Annale. See oli täis erkpunaseid tomateid, ning nende küps, mullane lõhn oligi see, mida Anna oli märganud.
„Kuidas,“ imestas Anna, „talvisel ajal?“
„Härra Stylesil on sõber, kes kasvatab neid väikeses klaasist majakeses. Ta näitas seda mulle. Me teeme emale üllatuse, eks ole?“
„Sa läksid ära? Sel ajal kui mina olin härra Stylesi majas?“ Anna oli haavunud ja üllatunud. Kõigi nende aastate jooksul, mil isa oli teda oma ametikäikudele kaasa võtnud, polnud ta kunagi Annat kuskile maha jätnud. Ta oli alati olnud silmapiiril. „Ainult hästi lühikeseks ajaks, tibu. Sa ei jõudnud isegi minust puudust tundma hakata.“
„Kui kaugel?“
„Üldse mitte kaugel.“
„Ma tundsin küll sinust puudust.“ Nüüd näis Annale, et ta oli isa äraolekust teadlik olnud, oli tajunud tema puudumise tühjust.
„Mõttetus,“ ütles isa teda uuesti suudeldes. „Sul oli väga lõbus.“
TEINE PEATÜKK
Kokkuvolditud õhtuleht kaenla all, peatus Eddie Kerrigan oma korteri ukse taga, trepist üles ronimise tõttu hingeldades. Ta oli saatnud Anna üles sellal kui ta ise ajalehte ostis, peamiselt selleks, et kojuminekut edasi lükata. Ukse tagant imbus väsimatute radiaatorite kuumust, muutes Feeneyde kolmanda korruse korterist tulvava maksa ja sibulate lõhna tugevamaks. Tema enda