21 õppetundi 21. sajandiks. Yuval Noah Harari
kas poleks siis mõttekam, kui inimesed hülgaksid üldse üheainsa ülemaailmse loo idee? Sest kas polnud kõik need ülemaailmsed lood – kommunism kaasa arvatud – lõppude lõpuks lääne imperialismi looming? Miks peaks Vietnami külaelanikud usaldama mõne Trierist pärit sakslase ja Manchesteri töösturi vaimusünnitisi? Ehk peaks iga riik eraldi leidma isikupärase tee, mida määratleksid vastava riigi enda iidsed tavad? Võib-olla peaksid läänlasedki mõneks ajaks lõpetama püüde maailmas toimuvat juhtida ja keskenduma vahelduseks enda asjadega tegelemisele?
Väidetavalt toimub see juba praegu kõikjal maailmas, kui liberalismi kokkuvarisemise järel tekkinud vaakumit üritatakse ettevaatlikult täita minevikuigatsuslike kujutlustega mingist kohalikust kuldajastust. Ameerika isolatsionalismile üles kutsunud Donald Trump lubas „Ameerika uuesti suureks teha”, nagu olnuks 1980. või 1950. aastate Ameerika Ühendriigid täiuslik ühiskond, mille ameeriklased peaksid 21. sajandil kuidagi taaslooma. Brexiti liikumise eestvedajad unistavad Ühendkuningriigi muutmisest sõltumatuks jõuks, nagu elaksid nad endiselt kuninganna Victoria päevil (1819–1901, valitses aastatel 1837–1901) ja nagu oleks „uhke üksindus” interneti ning ülemaailmse kliimasoojenemise ajastul kuidagi elujõuline poliitika. Hiina eliit on uuesti avastanud algse keiserliku ja konfutsianistliku pärandi, mis täiendab või koguni asendab küsitava väärtusega marksistlikku ideoloogiat, mille nad omal ajal läänest üle võtsid. Venemaal ei ole Putini ametlik siht korrumpeerunud oligarhia loomine, vaid pigem vana tsaaririigi taaselustamine. Sada aastat pärast bolševistlikku revolutsiooni lubab Putin vana tsaaririigi hiilguse naasmist isevalitsuslikul kujul, mida hoiavad alal Vene rahvuslus ja õigeusu vagadus ning mille mõjuala ulatub Balti riikidest Kaukaasiani.
Sarnased minevikku ihaldavad unistused, mis segavad omavahel rahvustunded ja usutavad, toestavad ühtlasi India, Poola, Türgi ning paljude teiste riikide valitsusi. Kuid kusagil ei ole need kujutelmad niivõrd äärmuslikud kui Lähis-Idas, kus islamistid tahavad jäljendada korda, mille prohvet Muhamed 1400 aastat tagasi Mediinas rajas, ja kus Iisraeli fundamentalistlikud juudid teevad 2500 aasta tagusesse piibellikku aega tagasi ulatuvate unistustega silmad ette isegi islamistidele. Iisraeli valitsusliikmed räägivad avalikult lootusest viia nüüdisaegse Iisraeli piirid vastavusse piibli-Iisraeliga, piibellike seaduste taaskehtestamisest ja koguni iidse Jeruusalemma templi ülesehitamisest kohale, kus praegu asub Al-Aqṣā mošee.14
Liberaalsetes eliitides tekitavad sellised arengud õudu ning nad loodavad, et inimkond naaseb liberaalsele rajale enne, kui selleks on liiga hilja. 2016. aasta septembris hoiatas president Obama oma viimases ÜROs peetud kõnes kuulajaid takerdumast eraldusjooni täis tõmmatud maailma ja konflikti, mis kulgeb mööda ammuseid rahvuse, suguharu, rassi ning religiooni piire. Tema sõnul on hoopis avatud turu ja oma tegude eest vastust kandva valitsuse, demokraatia, inimõiguste ning rahvusvahelise õiguse põhimõtted need, mis kujutavad käesoleval sajandil inimarengu kõige kindlamat alustuge.15
Obama osutas õigusega, et arvukatest puudustest hoolimata on liberaalne pakett ometi paremini õnnestunud kui kõik selle alternatiivid. Suur osa inimestest pole kunagi varem saanud nautida sellist rahu ja heaolu, mis valitsevad 21. sajandil liberaalse korra eestkoste all. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi pigem vanaduse kui nakkushaiguste, pigem rasvumise kui näljahädade ja pigem õnnetusjuhtumite kui vägivalla tagajärjel.
Kuid liberalismil puuduvad selged vastused suurimatele probleemidele, millega me praegu vastakuti seisame: ökoloogilisele kriisile ja murrangulisele tehnoloogiale. Liberalism on tavapäraselt tuginenud majanduskasvule, mis pidi justkui imeväel lahendama keerulised sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid. Liberalism lepitas töölisklassi keskklassiga, usklikud ateistidega, põliselanikud sisserändajatega ja eurooplased aasialastega, lubades kõigile suuremat koogitükki. Olukorras, kus kook pidevalt suuremaks muutus, oligi see võimalik. Kuid majanduskasv ei päästa ülemaailmset ökosüsteemi – vastupidi, see toob kaasa ökoloogilise kriisi. Majanduskasv ei lahenda murrangulise tehnoloogiaga kaasnevaid probleeme – selle eeldus on üha uute murranguliste tehnoloogiate leiutamine.
Liberaalne lugu ja vaba turumajanduse loogika julgustavad inimesi suurelt unistama. 20. sajandi teises pooles sai igale põlvkonnale – olgu siis Houstonis, Shanghais, İstanbulis või São Paulos – osaks eelmisest parem haridus, kvaliteetsemad tervishoiuteenused ja suurem sissetulek. Järgnevatel aastakümnetel võib noorem põlvkond murrangulise tehnoloogia ja ökoloogilise kriisi koosmõju tõttu olla õnnelik, kui neil õnnestub senine olukord säilitada.
Meie ees seisab pidevalt ülesanne luua maailma loost ikka ja jälle tänapäevane tõlgendus. Nii nagu tööstusrevolutsiooniga kaasnenud murrangud lõid pinnase uute, 20. sajandi ideoloogiate tekkeks, nii nõuavad arvatavasti ka eesootavad bio- ja infotehnoloogia revolutsioonid uudseid arusaamu. Järgmisi aastakümneid iseloomustab seega tõenäoliselt tõhus eneseanalüüs ja uute ühiskondlike ning poliitiliste mudelite sõnastamine. Kas liberalism võib end taas uuesti määratleda nagu 1930. ja 1960. aastate kriiside järel ning muutuda veel külgetõmbavamaks? Kas traditsiooniline religioon ja rahvuslus võiksid anda vastuseid, mida liberaalid ei suuda anda, ning kas iidse tarkuse najal saaks ehk luua uue nüüdisaegse maailmavaate? Või on ehk käes aeg minevikuga lõpparve teha ja koostada täiesti uus lugu, mis ei jäta kõrvale üksnes vanad jumalad ja rahvused, vaid ka nüüdisaegsed tuumväärtused – vabaduse ning võrdsuse?
Praegu on inimkond kaugel neile küsimustele mingi üksmeelse vastuse leidmisest. Me elame endiselt nihilistlikus hetkes, millega kaasneb pettekujutluste purunemine ja viha ning kus inimesed on kaotanud usu vanadesse lugudesse, kuid pole veel uut omaks võtnud. Seega, mis saab edasi? Esimese sammuna tuleks meil vaigistada viimsepäevakuulutusi ja lülituda paanika režiimilt ümber hämmingu režiimile. Paanika on teatavas mõttes liigne enesekindlus. See tuleneb rahulolust iseendaga, millega kaasneb arusaam, et ma tean väga hästi, kuhu maailm liigub – ikka allakäigu poole. Hämming on olemuselt alandlikum ja seega läbinägelikum. Kui teil on tunne, et tahaksite mööda tänavat ringi joosta ja karjuda: „Maailmalõpp on lähedal!”, siis üritage endale öelda: „Ei, asi pole selles. Tegelikult ei saa ma lihtsalt aru, mis maailmas toimub.”
Järgnevates peatükkides püüan selgitada mõningaid hämmastavaid uusi võimalusi, mis meil on, ja seda, kuidas võiksime sellest lähtuvalt edasi toimida. Kuid enne inimkonda ees ootavate probleemide võimalike lahenduste juurde asumist tuleb meil paremini mõista väljakutset, mille tehnoloogia meile esitab. Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias on veel lapsekingades ning on vaieldav, mil määral need on süüdi liberalismi praeguses kriisis. Suuremal osal inimestest Birminghamis, İstanbulis, Peterburis ja Mumbais on vaid ähmane ettekujutus, kui sedagi, tehisintellekti pealetungist ning selle võimalikust mõjust nende elule. Kuid pole kahtlustki, et tehnoloogiline revolutsioon kogub järgmistel aastakümnetel üksnes hoogu ja asetab inimkonna ette raskeima proovikivi, millega sel on kunagi tulnud rinda pista. Mis tahes lugu, mis tahab inimkonna poolehoidu võita, peab tõestama võimekust tulla toime info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsiooniga. Kui liberalism, rahvuslus, islam või mõni uus usutunnistus tahab kujundada maailma aastal 2050, ei piisa üksnes tehisintellekti, suurandmete algoritmide ja biotehnoloogia mõistmisest, vaid see peab muutma need ka uue tähendusliku loo osaks.
Selle tehnoloogilise väljakutse olemuse mõistmiseks oleks ehk kõige otstarbekam alustada tööturu näitest. Ma olen alates 2015. aastast mööda maailma ringi reisinud ja rääkinud inimkonda ees ootavast olukorrast nii valitsusametnike, ettevõtjate, ühiskonnaaktivistide kui ka koolilastega. Iga kord kui jutt tehisintellektist, suurandmete algoritmidest ja biotehnoloogiast nende jaoks igavaks või tüütuks muutub, ei ole mul nende tähelepanu uuesti köitmiseks vaja tavaliselt teha muud, kui mainida vaid üht võlusõna – töökohad. Tehnoloogia revolutsioon võib peagi miljardid inimesed tööturult välja tõrjuda ja luua ulatusliku uue kasutu inimklassi, tuues kaasa ühiskondlikud ning poliitilised rahutused, millega ükski olemasolev ideoloogia ei oska toime tulla. Kogu jutt tehnoloogiast ja ideoloogiast kõlab ehk väga laialivalguva ning kaugena, kuid suure hulga inimeste tööpuudus või tööta jäämise üsna reaalne võimalikkus ei jäta kedagi ükskõikseks.
2.
Töö
Suureks