21 õppetundi 21. sajandiks. Yuval Noah Harari
muutuste olemuse ja läheduse kohta on vastakad. On neid, kes usuvad, et juba aastakümne või paari pärast on miljardid inimesed majanduslikult oma tähtsuse kaotanud. Teised väidavad, et automatiseerimine loob ka kaugemas tulevikus endiselt uusi töökohti ja tagab kõigile suurema heaolu.
Niisiis, kas me seisame hirmuäratava muutuse lävel või on sellised ennustused järjekordne näide alusetust ludiitlikust16 hüsteeriast? Raske öelda. Hirm, et automatiseerimine loob suure tööpuuduse, ulatub tagasi juba 19. sajandisse ja seni ei ole need kartused veel tõeks saanud. Alates tööstusrevolutsiooni algusaegadest on iga masinale kaotatud töökoha asemele loodud vähemalt üks uus ja keskmine elatustase on märkimisväärselt tõusnud.17 Kuid ometi on alust arvata, et seekord on asjalood teistsugused ja masinõpe lööb kaardid segi.
Inimestel on kahesugused võimed – kehalised ja tunnetuslikud. Minevikus võistlesid masinad inimestega peamiselt toorest jõudu nõudvate kehaliste võimete poolest, samal ajal säilitasid inimesed masinate ees üüratu tunnetusliku edumaa. Seega, sel ajal kui põllumajanduses ja tööstuses füüsiline töö automatiseeriti, tekkisid uued teenindussektoriga seotud töökohad, mille täitmiseks oli vaja kognitiivseid oskusi, nagu õppimis-, analüüsi- ja suhtlusvõime ning eelkõige võime mõista inimeste emotsioone. Kuid tehisintellekt edestab nüüd üha enam inimesi nende oskustes, sealhulgas inimlike emotsioonide äratundmises.18 Me ei tea ühtki n-ö kolmandat valdkonda – lisaks kehalisele ja tunnetuslikule –, kus inimestel oleks masinate ees alati kindel eelis.
On vaja mõista, et tehisintellekti revolutsioon ei seisne üksnes arvutite kiiremaks ja targemaks muutumises. See toetub ühtlasi reaal- ja sotsiaalteadustes aset leidvatele murrangutele. Mida paremini mõistame inimeste emotsioonide, soovide ja valikute taga seisvaid biokeemilisi mehhanisme, seda tõhusamaks muutuvad arvutid inimkäitumise analüüsimisel, inimeste otsuste ennustamisel ning inimestest autojuhtide, pankurite ja advokaatide asendamisel.
Viimaste aastakümnete uurimistöö neuroteaduses ja käitumisökonoomikas on võimaldanud teadlastel hakata inimesi „häkkima” ning aidanud neil jõuda senisest palju parema arusaamiseni, kuidas inimesed otsuseid langetavad. Selgub, et meie valikud alates toidust kuni paarilise valimiseni ei tulene mingisugusest salapärasest vabast tahtest, vaid miljardite närvirakkude tööst, mis murdosa sekundi jooksul arvutavad välja tõenäosusi. Paljukiidetud inimlik intuitsioon pole tegelikkuses muud kui mustrite äratundmine.19 Headel autojuhtidel, pankuritel ja advokaatidel pole liiklemiseks, investeeringuteks või läbirääkimisteks mingisugust maagilist kõhutunnet – pigem oskavad nad panna tähele korduvaid mustreid ning tunnevad seetõttu ära hooletud jalakäijad, sobimatud laenuvõtjad ja valelikud petised, keda nad üritavad vältida. Lisaks on selgunud, et inimaju biokeemilised algoritmid ei ole kaugeltki täiuslikud. Need sõltuvad heuristikast20, otseteedest ja iganenud skeemidest, mis sobivad pigem Aafrika savanni kui linnadžunglisse. Nii pole ime, et head autojuhid, pankurid ja advokaadid mõnikord rumalaid vigu teevad.
See tähendab, et tehisintellekt võib inimesi edestada ka ülesannetes, mille täitmiseks on väidetavalt vaja intuitsiooni. Kui teie arvates peaks tehisintellekt suutma inimhingega müstilistes eelaimustes võistelda, ei ole see kuigi tõenäoline. Kui aga tehisintellekt peaks närvivõrgustikega võistlema tõenäosuste ennustamises ja mustrite äratundmises, ei kõla see sugugi võimatuna.
Tehisintellekt võib teha inimesest paremini eelkõige sellist tööd, mis nõuab vaistlikku tunnetust teiste inimeste suhtes. Paljud tegevused, näiteks jalakäijaid täis tänaval auto juhtimine, võõrastele laenu andmine ja äritehingu läbirääkimine, nõuavad võimet hinnata õigesti teiste inimeste tundeid ning soove. Kas see laps jookseb tee peale? Kas see pintsaklipslane kavatseb mu rahaga jalga lasta? Kas see advokaat teeb ähvardused teoks või lihtsalt ajab puru silma? Seni, kuni inimesed uskusid, et selliseid tundeid ja soove tekitas mingi mittemateriaalne vaim, näis ilmsena, et arvutid ei suuda kunagi inimestest autojuhte, pankureid ning advokaate asendada. Sest kuidas võiks arvuti mõista jumalikul teel loodud inimhinge? Kuid kui need tunded ja soovid on üksnes biokeemilised algoritmid, siis ei ole ühtki põhjust, miks ei peaks arvutid suutma neid algoritme lahti muukida, ja teha seda paremini kui ükski Homo sapiens.
Jalakäija kavatsusi ennustav autojuht, võimaliku laenuvõtja usaldusväärsust hindav pankur ja läbirääkimiste laua taga valitsevat õhkkonda tunnetada püüdev advokaat ei tugine seda tehes nõiakunstile. Seda ise teadvustamata, tuvastab nende aju biokeemilisi mustreid, analüüsides teiste inimeste näoilmeid, hääletooni, liigutusi ja koguni lõhna. Vajalike sensoritega varustatud tehisintellekt suudab kõike seda teha mitu korda täpsemalt ja usaldusväärsemalt kui ükski inimene.
Seega ei tulene töökohtade kadumise oht üksnes infotehnoloogiast, vaid infotehnoloogia ja biotehnoloogia ühinemisest. Tee funktsionaalse magnetresonantstomograafi (fMRI) juurest tööturu juurde on pikk ja vaevaline, kuid siiski mõne aastakümnega läbitav. See, mida ajuteadlased praegu mandelkeha ja väikeaju kohta teada saavad, võib anda arvutitele 2050. aastal võimaluse inimestest psühhiaatreid ning ihukaitsjaid edestada.
Tehisintellekt pole üksnes valmis inimesi häkkima ja neid seni ainult inimestele omistatud võimetelt edestama. Sellel on ka mitteinimlikud võimed, mis tähendab, et erinevus tehisintellekti ja inimesest töötaja vahel ei seisne lihtsalt võimekuse astmes, vaid täiesti teistsuguses võimekuses. Kaks eriti tähtsat tehisintellekti mitte-inimlikku võimet on ühenduvus ja uuendatavus.
Kuna inimesed on indiviidid, on neid keeruline üksteisega ühendada ja tagada, et nad kõik on ka ajakohased. Arvutid pole indiviidid ja neid on lihtne ühteainumasse paindlikku võrku liita. Nii ei oota meid ees miljonite eraldiseisvate inimsoost töötajate asendamine miljonite eraldiseisvate robotite ja arvutitega. Pigem võtab üksikisikute koha üle mingi integreeritud võrk. Automatiseerimisel oleks seega vale võrrelda üheainsa inimesest autojuhi võimeid üheainsa isejuhtiva auto omadega või ühe inimarsti võimeid ühe tehisintellektil tugineva arsti omadega. Selle asemel peaks võrdlema üksikisikutest koosneva rühma võimeid integreeritud võrgu võimetega.
Näiteks ei ole paljud autojuhid kursis pidevalt muutuvate liikluseeskirjadega, mistõttu neid sageli ka rikutakse. Kuna iga sõiduk kujutab endast sõltumatut üksust, siis kahe sõiduki samaaegsel jõudmisel samale ristmikule võivad nende juhid teineteise kavatsustest valesti aru saada ja see võib viia kokkupõrkeni. Isejuhtivaid autosid on seevastu võimalik omavahel ühendada. Kui kaks sellist sõidukit samal ajal ristmikule jõuavad, ei ole tegu kahe eraldiseisva üksusega – mõlemad on osa ühestainsast algoritmist. Teineteise vääritimõistmise ja kokkupõrgete võimalus on seega tunduvalt väiksem. Ja kui transpordiministeerium otsustab mingisugust liikluseeskirja muuta, saab isejuhtivate autode infosüsteemi kerge vaevaga samal ajal uuendada ning kui nende programmis pole mingit viga, siis järgivad need seda uut seadust täht-tähelt.21
Nii on ka olukorras, kus Maailma Tervishoiuorganisatsioon tuvastab uue haiguse või mõni labor töötab välja uue ravimi, peaaegu võimatu teavitada nendest arengutest kõiki arste üle kogu maailma. Seevastu olukorras, kus teil on kümme miljardit tehisintellektipõhist arsti, kellest igaüks jälgib ühe inimese tervist, on teil ometi võimalik kõiki neid murdosa sekundi vältel uuendada, ning need kõik suhtlevad omavahel ja vahetavad infot uue haiguse või ravimi kohta. Need ühendatavuse ja ajakohastatavuse võimalikud eelised on nii kaalukad, et teatud elualadel oleks mõttekas asendada kõik inimesed arvutitega ka siis, kui üksikult võttes saab mõni inimene vastava tööga endiselt paremini hakkama kui masinad.
Te võite vastu vaielda ja öelda, et üksikisikutelt arvutivõrgule ümberlülitumisega kaotame individuaalsusest tulenevad eelised. Näiteks kui üks inimesest arst langetab vale otsuse, ei tapa ta sellega kõiki patsiente kogu maailmas ega takista kõigi uute ravimite väljatöötamist. Kui aga kõik arstid kujutaksid tõepoolest vaid ühtainust süsteemi ja see teeks vea, oleksid sellel saatuslikud tagajärjed. Tegelikkuses suudab integreeritud arvutisüsteem suurendada ühendatavuse eeliseid ilma individuaalsuse eeliseid kõrvaldamata. Ühes ja samas võrgus saab käitada paljusid alternatiivseid algoritme. See tähendab, et näiteks eraldatud džunglikülas elav patsient ei ole nutitelefoni abil ühenduses üksnes ühe