Hommikuks abielus. Shirley Jump

      Originaali tiitel:

      Shirley Jump

      Married by Morning

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Shirley Kawa-Jump LLC.

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10110

      ISBN (PDF) 978-9949-456-05-5

      ISBN (ePub) 978-9949-84-776-1

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kallis lugeja!

      Sageli päritakse minult, kui suur osa minu raamatutest on isiklik. See sõltub raamatust. Mõnes teoses on palju isiklikke elujuhtumisi, teises vähe. Ammutan ideid väga mitmesugustest allikatest: raamatutest, nähtust, igapäevaelust. Vaevalt olen ühe raamatu lõpetanud, kui kibelen uut alustama. Tahan näha, kuidas mu järjekordne idee paberil välja näeb.

      Olen suur kohvikufänn. Õigupoolest olen suurema osa raamatulehekülgedest kirjutanud kohvikus, rüübates piimakohvi ja püüdes tulutult koogikiusatusele vastu seista. Mõne aasta eest lõi mu abikaasa erafirma. See andis mulle hulgaliselt ideid Carteri firmast kirjutamiseks.

      Sellel aastal toimunud keskkooli klassi kokkutulek pani mind elatud elule tagasi vaatama. Tegin kindlaks, mis minus keskkooli lõpetamise järel on muutunud, mis mitte. Kuigi minu kooliaegne südamesõbranna elab kaugel ja kohtume silmast silma ainult kord aastas, oleme endiselt lähedased. Minu juhiluba väidab küll muud, aga tunnen end endiselt kahekümne ühe aastasena.

      Niisiis vala endale tassitäis kanget kohvi, sea end tugitoolis mõnusalt sisse ning naudi pruudi ja peigmehe duetti. Mis minusse puutub, asun järgmise raamatu kallale, turgutades end kirjutamise ajal aeg-ajalt vähese kofeiiniga!

      Shirley

      Shirley Jumpi kohtamisnõuanne:

      „Unusta naisteajakirjade testid. Parim viis kindlaks teha, kas tegu on õige mehega või mitte, on kutsuda ta lauamängu mängima. Kui ta suudab „Monopoli” ajal oma sisemist hiiglast taltsutada, ei kihista kahjurõõmust, kui tal õnnestub „Riskis” maailm vallutada ning kahe kaksikukomplekti lisandumine „Elumängus” ei aja teda segadusse, on ta väärt armastust.”

      Minu lastele, kes on lisanud mu elule ootamatut vürtsi. Nendega koos veedetud aeg on mind õpetanud, et pole lugu, kui lased end tänavakorvpallis täielikult alandada ning et „Sõnamäng” pole oma keeleoskuse näitamiseks, vaid pereliikmetega koos naermiseks.

      Armastan teid mõlemat iga päevaga üha rohkem. Iga teie naer, naeratus ja eriti kallistus on aare, mis jääb alatiseks mu südamesse.

      Esimene peatükk

      Carter Matthews kihutas Lexusega parkimisplatsile, tolmujutt taga, ja pidurdas kruusa kriginal esireas. Reklaamis öeldi, et auto võtab silmapilkselt sada sisse. See oli vale.

      Tema uus lelu kiirendas silmapilkselt nullist kahesajani, seega oli Lexus viimast kui ühte senti väärt.

      Carter tuli autost välja ja tundis hetkeks süümepiina, et oli suurema osa tööpäevast autoga ringitiirutamisele raisanud. Kui ta hommikul viieks minutiks kontorisse oli tulnud, oli tema abiline Pearl õnnistanud uksest sisseastuvat ülemust oma kuulsa vihkava pilguga. Naine ei mõistnud, et Kaksikleludel läks kahtlemata paremini, kui Carter polnud tüüri juures.

      „Härra Matthews! Hea, et teid leidsin!”

      Carter pööras kannal ringi. Üle parkimisplatsi jooksis tema poole Kaksiklelude disainikursuse intern Mike, üritades ühe käega suurt paberkotti rinna vastas ja teisega prille ninal hoida. „Ma... me... Tegime täna hommikul ajurünnaku ja poisid palusid mul teid võimalikult kähku üles otsida.” Mike ulatas Carterile paberkoti ja tõmbas hinge. „Saage tuttavaks – see on Kalmistukass. Arvame, et see toob pehmete mänguasjade tootmises kaasa revolutsiooni.”

      „Kalmistukass? Veel üks pehme mänguasi?” Carter üritas häälde veidi innukust lisada. Sel nädalal oli ta oma disaineritele andnud ainult ühe ülesande – tulla lagedale mänguasjaga, mis paeluks sügishooajal ostjaid. Ta oli oodanud veepüstolit, šikki puldiautot, mida iganes, välja arvatud veel üht kunstkarusnahast kaisulooma.

      „Ehk viskaksite sellele kohe pilgu peale?” Mike võbises ootusärevusest. Ta murdis käsi ja nookas koti poole. „Enamasti pole te kontoris, niisiis otsustasin teid ise üles otsida. Kui Kalmistukass teile meeldib, lippan sellega kohe tootmisosakonda.”

      Pehme mänguasi oli kahtlemata järjekordne nurjumine, aga Carter jättis selle enda teada, vähemasti seniks, kuni ta kiirest autosõidust veel elevil oli. Tal polnud tahtmist rikkuda tuju läbipõrumisega mänguasjatööstuses.

      „Mul oli täna raske päev. Vaatan seda hiljem. Aga aitäh sellegipoolest.” Carter lehvitas Mike’ile ja seadis sammud maja poole.

      Innukas intern, kes oli katalogiseerinud toimikud ja varustanud kirjavahetuse märkustega, ei lasknud end tõrjuda ja järgnes Carterile. „Härra Matthews?”

      Carter pööras auto kaugjuhtimispulti vajutades ringi. Auto piiksatas. „Jah, Mike?”

      „Seda, et... Poisid on mures,” ütles Mike, kelle Carteri alluvad olid kahtlemata patuoinaks valinud. „Teid pole enamasti kohal ning et teie onu Harry on surnud ja puha, tahame... ee.. mingit juhatust.”

      Carter vaatas Lexust. Ainus, mida ta hästi oskas, oli kiirete autode käsitsemine. Ka kirglikud naised polnud talle probleem. Aga iga kord, kui ta proovis kätt firmajuhtimisega, vajus see veel sügavamale.

      Seepärast oli ta täna tööle käega löönud, samuti nagu eelmisel kolmapäeval, kui ta käis golfi mängimas ja teisipäeval, kui ta töö tegemise asemel tagus vennaga tennist. Viimasel ajal oli Carter rohkem kontorist ära kui seal. Tema firmajuhtimisoskusi arvestades oli kõigile parem, kui ta end eemale hoidis.

      Sellegipoolest ei suutnud Carter end sundida firmale juhatajat palkama – see olnuks oma läbikukkumise tunnistamine.

      Järjekordse läbikukkumise.

      „Homme näeme, Mike,” ütles Carter. Ta ei osanud kogu asja kohta midagi tarka öelda. Kurat võtaks, ta ei teadnud isegi, mida edasi teha.

      Mike kõhkles hetke, kohendas prille, jättis hüvasti ja eemaldus. Mehe õlad olid kühmus ja samm raske. Ta vaatas kaks-kolm korda tagasi, istus lõpuks oma päevinäinud kümneaastasesse rohelisse pikapisse ja sõitis ära.

      Carter ohkas raskelt, läks trepist oma korterisse, viskas võtmed ukse kõrvale kristallkaussi ja tegi koti lahti.

      Selle sees oli elusuurune halli-valgetriibuline kass. Loom nägi kaunis elutruu välja, aga ilmselgelt polnud see selline menuk, mida Mike’i elevuse põhjal võinuks arvata.

      Aga Kaksiklelude toodangut arvestades