Hommikuks abielus. Shirley Jump
pomises Carter. „Surnut teesklevat kassi.”
Mees viskas mängulooma tugitooli ja suundus piinlikult korras kööki. Kõikjal säras roostevaba teras. Pärast Kalmistukassiga tutvumist vajas ta kanget napsi, kena tibi ja pikka puhkust, eelistatavalt mõnel üksikul saarel.
Kuid baarikapp oli tühi, pärast Cecilia tormakat lahkumist teisipäeval polnud Carteri korteris käinud ühtki naist ning Kaksiklelude ülevõtmisega lülitus tema sõnavarast välja pika puhkuse mõiste.
Kaksiklelud oli otsast lõpuni üks suur viga.
Carteril polnud õrna aimugi, mis mõtted onu Harry peas olid liikunud, kui ta määras Carteri oma mänguasjafirma pärijaks. Carteri kaksikvend Cade olnuks palju loogilisem valik. Kui Cade juba midagi ette võttis, mõtles ta oma tegevuskava otsast lõpuni läbi ning viis projekti ellu. Nii oli ta teinud isa õigusbüroos töötades ja tegi seda ka nüüd, kui ta pärast perefirmast lahkumist aitas oma naisel Melaniel läbi terve Kesk-Lääne ulatuvat Elutassi kohvikuketti luua.
Erinevalt Carterist, kelle elu suursaavutuseks oli onu Harry firma põhjalaskmine.
Rääkimata isale pettumuse valmistamisest. Peaaegu neljakümne eluaasta jooksul oli Carter osanud hästi ainult pettumusi valmistada.
Mees vaatas korteris ringi. Ta oli eelmisel kuul siia kolinud, et olla Kaksikleludele lähemal ja Indianapolises elava isa halvakspanust kaugemal. Kõik oli laitmatult puhas, korras ja läbinisti isikupäratu. See polnud kodu, kuhu tahaks pärast tööpäeva lõppu tulla. Nagu kataloogist välja astunud korter oli lihtsalt olemas.
Helebeež seinavärv ja Peeter I ajastu mööbel oli sisekujundaja valitud. Carteril polnud selleks aega ega tahtmist. Kord nädalas käis majapidajanna, kes lõi klaasplaadiga diivanilaua läikima ja sättis vaibatriibud õige nurga alla.
Kõik kohad, kus Carter seni oli elanud, sarnanesid sellega nagu kaks tilka vett: külmad, isikupäratud ja kellegi teise poolt korras hoitud. Sedasama võis öelda tema elu kohta. Tal polnud perekonda, kutsumust ja enne onu Harry testamendi lugemist polnudki ta seda leida tahtnud.
Kuue kuu eest oli onu Harry jaht Narr leitud kusagil Atlandi ookeani avarustes hulpimas. Rannavalve oli selle omanikku pikalt otsinud. Kahe kuu eest oli onu ametlikult surnuks kuulutatud. Harry ainus vend ja Carteri isa Jonathon oli pärast seda veelgi rohkem endasse tõmbunud ja külmemaks muutunud.
Pärast onu testamendi ettelugemist oli Carter Cade’i ja isa vaadates taibanud, et see oli tulnud ka neile üllatusena. Cade’il oli Melanie ja kohvikukett, Jonathonil advokaadipraksis. Tundus, et neil on käes trumbid, mida Carteril iialgi ei olnud.
Kui selgus, et Carter päris Kaksiklelud, tekkis mehel pöörane mõte, et temast võib keegi saada. Kui advokaat andis talle mänguasjafirma omanikudokumendid, mühatas isa põlglikult. „Kuu aja pärast on firma pankrotis. Seal valitses segadus juba siis, kui mu vend seda juhtis ning pärast seda käis see kahtlemata veelgi rohkem alla.”
Isa oli tuhandeid kordi enne seda ennustanud Carteri läbikukkumist ja alati oli tal õigus olnud. Miskipärast aga ajas isa kommentaar tol päeval Carteril harja punaseks. „Seda ei juhtu,” ütles ta isale. „Teen sellest eduka firma.”
Isa oli naernud ja pead raputanud. „Vaata tõele näkku, Carter. Sul pole firmajuhtimiseks eeldusi.”
Carteril oli takistanud möödunud kuudel asjale käega löömast vaid teadmine, et sellega tõestaks ta järjekordselt, et isal oli olnud õigus. Ta oli sellest surmani tüdinud.
Carteri isa Jonathon oli täiuslikkusehull. Ta elu oli viimase kui ühe pisiasjani organiseeritud, katalogiseeritud, struktureeritud ja metoodiliselt välja töötatud. Poegadelt ootas ta sedasama. Cade, kes oli asunud perefirmas isa käe all tööle, oli Jonathoni võimatute nõudmisteni küündinud, Carter aga jäi alati neist kilomeetrite kaugusele.
Carter heitis sedasorti mõtted peast, tegi külmiku lahti ja õngitses piimapaki tagant pooliku veinipudeli. Pudelis oli ainult paar lonksu. Carter valas alkoholi klaasi. „Proosit,” ütles ta tugitoolis vedeleva liikumatu karvakera poole klaasi tõstes. „On parem, kui ma selle värgiga lõpetan, mu kangestunud sõber.”
Carter oli just klaasi suu juurde tõstnud, kui ukselt kostis vali koputus. Mees oli kindel, et too kõikjale oma nina toppiv proua Beedleman oli teda õuepoolsest aknast binokliga jälginud ja Kalmistukassi näinud. Proua Beedleman arvas temast muidugi kõige hullemat ja helistas kohe politseisse.
Järjekordselt.
Carter ohkas, pani klaasi köögiletile ja avas ukse.
„Las ma arvan,” ütles mees koridoris seisvale saledale brünetile. Naisel olid ees suured viimasele moeröögatusele vastavad kuuekümnendate aastate stiilis välisnurkadest kõrgemad tumelillade raamidega prillid. Ta oli pikk, kõhn ja tumepruunide lühikeste juustega, mis paljastasid nõtke kaela. Aga et naisel oli seljas ärikostüüm, teadis Carter, et parem on riigiametnikuga mitte flirtida. „Olete loomakaitsest ja tahate mulle looma väärkohtlemise pärast protokolli teha, eks?”
„Ei. Ma...”
„See on mänguloom. Homme vallandan selle leiutanud kutid. Minge tagasi oma kontorisse või kust iganes te tulite, sest minu korteris pole ühtki surnud kassi, vähemasti mitte päriskassi.”
Naine pilgutas silmi. „Surnud kassi?”
„Ütlesin juba, et see pole päris. See on Kalmistukassi nimeline mänguasi.”
Naine kahvatas. „Ee... Koputasin vist valele uksele. Tänan sellegipoolest.” Naine pööras ringi, et lahkuda.
Carterile tundus naine ähmaselt tuttav, aga, kirevase päralt, sedasama võis ta poolte Lawfordi elanike kohta öelda. Firmajuhtimise alal uustulnukana oli Carter linnaüritustel ja golfiturniiridel tutvunud paljude, talle nii vajalike kui mittevajalike inimestega, kuid unustanud nende nimed kohe, kui oli kuue uuesti selga tõmmanud.
Ometi oli selle naise juures midagi tuttavat. Kas ta oli mehe endine kallim?
Loll lugu! Ta oli käinud nii paljude naistega, et oli suurema osa neist täiesti unustanud. Erinevalt Cade’ist, kes oli keskkooli ajal tõelise armastuse leidnud, pärast kooli lõppu abiellunud ja elas siiani muinasjutus.
Carter sarnanes rohkem suure kurja hundiga, kelle eest isad tütreid hoiatavad, kui printsiga valgel hobusel.
Koridoris seisval naisel oli pikk, peenejooneline nägu. Sale nina ja selgelt väljajoonistunud põsesarnad tegid ta Grace Kelly moodi ilusaks. Aga erinevalt legendaarsest ekraanikangelasest olid naisel keskmiselt pruunid lühikesed juuksed. Need langesid sundimatult lõuajoonele ja kaelale, mis pani Carteri tahtmatult mõtlema lahtisele autole ja unisele suvepäevale. Tema jalad... Kurat võtaks, Carter oli üpris kindel, et sellised sääred on Indianas keelatud.
Stopp! Carter teadis, et vajab napsi.
Igatahes oli see esimene sõbralik nägu, keda mees oli täna näinud. Tema aga vahtis naist ukselt vesise suuga nagu tola. „Pidage!” hüüdis ta lifti juurde jõudnud naisele. „Kas võiksime otsast alustada?”
Naine seisatas ja pööras vastumeelselt ringi.
Carter tõmbas käega üle näo. „Vabandust. Mul oli täna pikk päev. Sain tolle müügikõlbmatu mängukanni, kes istub praegu mu tugitoolis ja selgus, et vein on otsas. Proovime uuesti. Minu nimi on Carter Matthews, kes teie olete?”
„Daphne Williams.”
Daphne. See nimi ei öelnud Carterile midagi.
„Rõõm tutvuda, Daphne.” Carter manas näole naeratuse, mis oli võitnud nii mitmegi naise südame – ja mõned ka murdnud. „Mis teid siia toob?”
„Mul on teile teade edasi anda.”
„Väga huvitav.” Carter nõjatus uksepiidale ja mõõtis naist pealaest jalatallani. „Mis see võiks olla?”
Naine naeratas, aga kogu ta sõbralikkus oli nagu peoga pühitud. „Õigupoolest