Hommikuks abielus. Shirley Jump
disainerid olid otsustanud apokalüpsise teemale üle minna, oli Kaksiklelude hinguseleminek enam kui kindel. Ta saab ihaldatud pika puhkuse – igavese puhkuse.
Ole oma soovidega ettevaatlik, Matthews. Need võivad suures osas täide minna.
Ta tõestab taas isale, et on sama vajalik kui augustilumi. Carterile ei meeldinud, kui isal oli õigus, et temast oli saanud läbikukkunud mees.
„Kes mind siis nüüd vihkab?” küsis Carter. Peale tema alluvate ja tema enda.
„Mina.”
„Teie? Miks?” Vahest on Daphne siiski tema endine kallim. Kindel märk sellest, et ta joob liiga palju ja liialdab kohtamistega.
Daphne Williams toetas keharaskuse ühele jalale ja põrnitses vihaselt Carterit. „Teie pärast lõpetasin täiesti põhjuseta igati toimiva suhte.”
„Kas olete peast segi? Ma ei tunnegi teid.”
„Ei, aga te tunnete...” – Daphne pistis käe taskusse ja tõmbas välja visiitkaardi – „...Ceciliat, kes saatis teile täna selle lahkumiskorvi.”
Kurat! See oli päeva kroon.
„Lahkumiskorvi?” Cecilialt võis midagi taolist oodata. Naine oli Carterile selgeks teinud, et kuna mees ei suuda ühelegi asjale pühenduda, on nende suhtel lõpp.
Cecilia oli temalt oodanud tavapärast võõrustamist – õhtusööke uhkes restoranis, drinke džässibaaris ja improviseeritud turismireise, aga kui Carter oli talle öelnud, et peab rohkem aega firma juhtimisele pühendama ega saa seepärast temaga nädalalõpurandevuudel käia ja öid tantsupõrandal veeta, oli Cecilia hüsteeriasse läinud.
„Ceciliat tsiteerides,” jätkas Daphne, „oled esmaklassiline mölakas ja ta ei taha sind enam kunagi näha, isegi kui sa...” – Daphne luges kaarti, et mitte eksida – „...oleksid viimane prussakas Maa peal.”
„Ai!”
„Usun, et see kuulub teile, mitte mulle.” Daphne tõstis maast suure korvi, mida Carter polnud enne märganud ja pistis selle mehele sülle. Korv oli väljastpoolt kaunistatud pealuude ja ristatud sääreluudega ning loosungitega „Ei iial enam!” ja „Külva vihkamist, mitte armastust!”.
Korvi sisu oli mitmekesine. Carter nägi tumedate turris juustega voodoo-nukku, kes pidi ilmselt teda kujutama. Poomisnööriga ja nõelu täis tipitud nukul olid punase ristiga märgitud kohad, mis pidid tähistama moraalseid haavu. Veel oli seal pool tosinat närbunud musta roosi, koopia artiklist „Mehenärakad, kelle naised peaksid maha jätma”, avatud koeratoidupurk, lusikas sees ja suur pudel Lester Jesteri „Eau de Skunki”.
„Ilmselt tahtis Cecilia oma teate puust ja punaseks teha,” ütles Carter.
„Pidite talle küll kuradima närune kavaler olema.”
„Tõtt-öelda olen väga kena inimene.”
Daphne kergitas kulmu. Oli hilja endast head muljet jätta.
Carter vaatas uuesti voodoo-nukku ja märkas nõelu nuku mõlemas silmas. Kindel, et see ei rääkinud temast head. „Ma ei mõista. Kuidas sai mulle saadetud lahkumiskorv teie elu rikkuda?”
„See,” Daphne osutas korvile, „toodi mulle.”
„Mina teie asemel esitaksin kullerifirmasse kaebuse.”
„Hilja. Ma juba lõpetasin selle asjakese pärast läbi ja lõhki hea suhte.”
„Kas see lihtsalt ilmus teie elutuppa? Või uimastas teid Lesteri skungilõhn?”
„Arvasin, et see on minu kavalerilt.” Daphne põrnitses Carterit, nagu oleks viimane kui üks tõrge kosmose toimimises tema süü. Mõnes tõrkes oli Carter end valmis süüdi tunnistama, aga mitte selles. „Niisiis saatsin ta kuu peale.”
Carter muigas. „Kas ennetav rünnak?”
Daphne punastas. Ilmselgelt ei meeldinud talle, kui asjaolud tema kahjuks pöördusid. „Jah.”
„Kas te kaarti ei lugenud?”
„Ma ei teinud korvi kohe lahti.”
Carter üritas naeru tagasi hoida, kuid andis alla. „Jätsite kavaleri maha, arvates, et tema tahab teid maha jätta, vaevumata isegi korvi lahti tegema?”
Daphne lõi käed puusa. „Mul oli täna kehv päev.”
„Minul samuti.” Carter naeratas. „Aga ajasite mu äsja naerma, nii et asjalood hakkavad paranema.”
Daphne läkitas mehele vihkava pilgu. „Minu arust pole see sugugi naljakas.”
Carter kergitas naise poole maksalõhnalist koeratoidupurki. „Ma ei suuda uskuda, et te selle pärast oma suhte katkestasite.”
„See on teie süü.”
„Ei ole.”
„Kui te poleks olnud nii närune kavaler, poleks Cecilia seda korvi saatnud, mina poleks arvanud, et see on mulle ega oleks Jerryga suhet lõpetanud.” Daphne tõstis käed üles. „Teil pole aimugi, kui halvasti see mu plaanidele mõjub. Mul on Jerryt vaja, ja mitte ainult romantilisteks reedeõhtuteks.”
Carter vangutas pead. Ta vajas Daphne pikale ja keerulisele loogikale pihtasaamiseks veidi rohkem aega. Ta polnud õhtust söönud ja tühi kõht viis mõtted valesse suunda. „Esiteks ei ajanud mina teid lahku.” Carter mõtles hetke. „Ka ei vasta täiesti tõele, et olen närune kavaler. Teiseks oli lahkuminek Jerryst teie, mitte minu valik. Seega ei näe ma ühtki põhjust, miks peaksin end teie võlglasena tundma.”
„Mulle ei lähe teie arvamus karvavõrdki korda, härra Matthews. Minu arvates olete te mulle võlgu. Pealegi tassisin selle asjakese neljandalt korruselt siia, et anda see õigele omanikule üle.”
„Ma pole sellega nõus. Minu arust ootas Jerry lihtsalt ettekäänet, et teist lahku minna. Minu korv juhtus käepärast olema. Seega ei saa me siin mingist võlast rääkida.” Carter tahtis ust kinni lüüa.
Daphne takistas seda tumesinise kõrge kontsaga kingaga. „Pole tõsi. Olin talle suurepärane kallim.”
Carter muigas pilklikult. „Kui te nii suurepärane pruut olite, miks Jerry teil siis nii lihtsalt minna lasi?”
Daphne Williamsi raevukat nägu vaadates mõtles Carter Matthews, et pole midagi kaunimat naisest, kes ei leia tabavaks vastuseks sõnu. Naine taganes, ähkis ja puhkis, kuid ei suutnud ühtki sõna kuuldavale tuua.
„Head õhtut, preili Williams,” ütles Carter ja pani ukse kinni.
Siis taipas ta aga, et lahinguvõit pole suuremat väärt. Ta oli taas üksi, kaaslaseks kunstkarusnahast lõpnud kass ja vihkamisteateid edastav korv.
Lisaks mõned tema enda kohta käivad tõed, millele polnud eriti lõbus silma vaadata.
Daphne kõmpis oma korterisse tagasi, kaaludes teel Carter Matthewsi piinamise ja tapmise eri viise. Rattaletõmbamise ja neljakskiskumise heitis naine kui liiga leebed kõrvale.
Kuigi nõeltega tipitud voodoo-nukk saadeti talle, oli mehel jultumust tema eraelule näpuga näidata. Hoolimata Jerry videomängusõltuvusest oli ta olnud mehele paganama hea kallim ning valmis toetama teda oma unistuste teokstegemisel samamoodi, nagu Jerry toetas teda.
Kätt südamele pannes pidi Daphne aga tunnistama, et tegelikult Jerry teda ei toetanud ega mõistnud. Mees ei vaevunud teda enamasti ära kuulama, põhjendades seda sellega, et tema mõistus Daphne loomingulise tööni ei küüni.
See oli tõsi.
Nende suhte alguses oli Daphne olnud Jerry armastusväärsusest võlutud. Viimastel nädalatel oli mehe osavõtmatus hakanud teda aga ärritama.
See tegi haiget.
Aga Jerry oli toetanud Daphne laste loomekeskuse rajamise ideed. See oli üks neist