Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд
Woody oli selles vanuses lapsele täiuslik koer. Väikest kuni keskmist kasvu terjeri segu, tulvil elevust, ergas, alati valmis mängima, trikke tehes õnnelik.
Väiksem poiss pöördus vaatama, mida ta vend oli näinud. Ta võpatas, jättis palli löömata ja jooksis pika poisi taha peitu.
„Ta on sõbralik,“ hõikas August. „Ta tahab ainult mängida. Ta on liiga kaua autosuvilas kinni olnud.“
Väike poiss tuli peidust välja. Kõhklevalt, nagu ta näis kõike tegevat. Temas võitlesid üheaegselt hirm ja uudishimu. August teadis, et uudishimu saab võitu. Ta soovis, et saaks edastada sellele hirmunud poisile, mida tema teadis. Aga see ei teinud niikuinii kunagi midagi head. Inimesed õppisid oma kogemustest. Oli vähe tolku sellest, mida keegi teisele ütles.
Väike poiss sirutas närvilise käe Woody poole, kuid koer hüppas jälle eemale, jooksis suure ringi ja siis tuli kiiresti tagasi uueks kutseks. Ta ei tahtnud hellitusi. Seda sai ta autos küllaga. Ta tahtis mängida.
August kõndis lähemale. Vanem poiss seisis pika ja sirgeselgsena, kui August lähenes. Ta vastutas, too poiss. Näis, et see oli tema olemuses. Tema hoiakus oli midagi ebatavaliselt täiskasvanulikku. See pani Augusti piinava valu kahanema ja veidi tagasi tõmbuma. Sest poiss tema ees polnud Phillip. Poiss tema ees oli ainult see, kes ta oli. Ta oli vaid tema ise.
Noorem poiss peitis end jälle venna taha, kui August lähedale jõudis.
„See on teie matkaauto, mis?“ küsis pikk poiss, osutades lõuaga tagumisele autosuvila kolmandikule, mis töökojast välja ulatus. „See on tõesti äge auto.“
„Tänan.“
„Tore koer ka. Kas ta on Jack Russelli terjer?“
„Võib-olla pooleldi. Ma pole kindel. Ta on varjupaigast.“
„Mis ta nimi on?“
„Woody,“ sõnas August ja Woody kõrvad jõnksatasid.
„Kas ta trikke teeb?“
„Päris palju. Aga praegu tunneb ta, et oli nelja seina vahel kinni. Ta tahab auru välja lasta. Teate, mis. Ma teen teile pakkumise. Kui te ta kinni püüate, annan teile viis dollarit.“
„Kas ta ei tule, kui teda kutsute?“
„Oh, ei,“ lausus August, „asi pole üldse selles. Ta teeb kõike, mida tal teha käsin. Aga see on tema lemmikmäng. Kui lapsed püüavad teda kätte saada.“
Pika poisi silmad lõid rohkem särama. „Hei, Henry!“ ütles ta. „Viis taala. Mis sa arvad?“
Poisid pistsid koera taga ajades jooksu, mõne sekundiga saavutati nullist laste täiskiirus. Woody jooksis rõõmsalt laia kaarega, vaadates justkui naerdes üle õla.
Nad ei saa kunagi Woodyt kätte. Seega polnud see tegelikult aus. Kui nad jooksevad, kuni koer on õnnelik ja väsinud, pakub August neile ikka viit dollarit. Muidu oleks see lihtsalt alatu temp. Ta kõmpis tagasi mehaaniku töökotta, sest mängivaid lapsi jälgida oli valus. Hoolimata asjaolust, et August oli mõnda aega seda nimme teinud.
Umbes kümme minutit pärast seda kui August oli rehvihunniku otsas istet võtnud, tõmbas mehaanik pea auto kapoti alt välja. Ta silmitses Augusti, nagu tal oleks midagi öelda. Ent kui asi oligi nii, ei öelnud ta seda. Selle asemel süütas ta sigareti, tõmbas sügava mahvi, seejärel puhus suitsu välja ja jälgis seda kui lummatult. Nagu ta poleks niisugust asja varem näinud.
„Kui väga te Yellowstone’i minna tahate?“ küsis ta.
„Väga,“ sõnas August. Ent see tundus ebakindlana. Pisut ohtlikult. Kusagil õhus oli pakkumine. Kõik oli salapärane, välja arvatud selle kaalukus, mida August tajus. „Kui teil on mõni mõte, tahaksin neid kuulda.“
„Pole oluline,“ lausus Wes pilku betoonpõrandale langetades. „Unustage, et sellest juttu tegin.“
„Kui teil on midagi öelda, laske käia ja rääkige.“
Just tol hetkel astus vanem poiss Woodyt süles hoides töökotta. Woody keel rippus suust välja, see oli pikem, kui näis füüsiliselt võimalik, ja sel ajal kui koer lõõtsutas, piserdas ta väikesi higitilku poisi paljale käsivarrele. Pilt mõjus nii, nagu oleks koera näol aval muie. Ja see võis täpselt nii ollagi. August tõstis pilgu poisi näole. See oli punane ning kuumusest ja pingutusest higine.
„Seth,“ ütles mehaanik. „Mida sa selle mehe koeraga tegid?“
„See oli tema mõte,“ sõnas Seth.
„See oli minu mõte,“ lausus August. „Ta tegi täpselt seda, mida ma tal palusin teha.“ Seejärel ütles ta poisile: „Ma ei suuda uskuda, et sa ta kinni püüdsid. Keegi pole teda varem kätte saanud. Sa oled kindla peale üks kiire sell.“
„Ma ei teinud seda niiviisi. Ma ei kasutanud selleks jalgu. Ma tegin seda mõistusega.“
Seth kallutas koera Augusti sülle ja August pani Woody betoonpõrandale käppadele seisma ning läks rahakoti järele. Tõmbas sellest viiedollarilise rahatähe ja ulatas Sethile.
„Mul oli rõõm teiega äri teha,“ lausus Seth koos žestiga, mis oli nagu väikest viisi auandmine.
Temavanuse lapse kohta oli see kummaline väljend, kuni August arutles, et poiss elas keset äritegevust või vähemalt selle taga. Kindlasti kuulis ta seda kogu aeg.
August jälgis poissi, kes jalutas tagasi virvendavasse leitsakusse.
„Toredad poisid,“ märkis August.
Vastust ei tulnud. Wes kustutas lihtsalt sigareti tuhatoosi tööpingil ja pistis pea uuesti kapoti alla.
August võttis Woody tagasi sülle ja passis mõne minuti ajaviiteks. Ent see polnud tegelikult huvitavam kui taevasse vahtimine. Täpselt sel ajal kui ta oli valmis matkaautosse tagasi minema, ilmus Wesi ülakeha taas nähtavale.
„Kui ma tänaseks lõpetan,“ lausus ta, “ehk võiksime teiega ühe napsi võtta?“
„Oh. Hm. Ma ei joo.“
„Üldse mitte?“
„Ei. Üldse mitte.“
„Oh. Hüva. Tegelikult pole naps peamine. Joome siis kohvi.“
Augusti tabas ebamugavussööst. See pikk kummaline mees tahtis temast midagi. Ja ta ei osanud kujutleda, mis see võib olla. Ta ei osanud kujutleda, mis temal on, mida mehaanik võib vajada või isegi tahta. Ta katsetas põgusalt mõttega, et mees lööb talle külge. Aga see ei tundunud päris sedamoodi. Kuid see tundus võrdselt isiklik, hirmutav ja emotsionaalselt oluline.
„Mul on sees kohvi,“ sõnas August. „Tulge koputage, kui lõpetate.“
„Ilmselt töötan pikalt. Vähemalt kaheksa või üheksani. Kõige parem oleks teid jälle maanteele saada.“
„Ma olen ärkvel,“ ütles August. „Lihtsalt koputage.“
Seejärel veetis ta ülejäänud päeva mõtiskledes, kui suure vea ta tegelikult teinud oli.
Päeva lõppedes pani mehaanik tööriistad ära, kustutas tuled ja väljus töökojast kõrvalukse kaudu. Ta ei koputanud.
August jõi kohvi üksi ja nagu võiski arvata, ei saanud magada.
Teine peatükk
See kõlab pööraselt
Hommikul, kui August tegi kannutäie värsket kohvi, kuulis ta tagasihoidlikku kõhklevat koputust oma ratastel kodu tagauksele. Woody haukus. Ja haukus. Ja haukus.
„Sa jäid hiljaks,“ sõnas August valjusti, ent iseendale. Vaikselt. Liiga vaikselt, et seda läbi ukse kuulda olnuks.
Ta oli külgakna katte üles lükanud, kuid polnud veel tagaukse kardinaid avanud. See oli töömahukam tegevus,