Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд
on aega rohkesti, nagu te ütlesite. Siis saate minna ja teha seda, mis teie sõnul on teile nii tähtis.“
August ootas lühidalt, et näha, kas Wes jätkab ise. Ta ei teinud seda.
„Jah. Sedasi saaksin sinna kohale küll. Kuid ilmselgelt jääb õhku rippuma üks küsimus. Miks te seda minu heaks teeksite? Oodake. Laske ma sõnastan selle otsekohesemalt. Kui te seda kõike minu heaks teeksite, mida te tahate, et mina vastutasuks teeksin?“
Wes võttis sigaretist veel ühe mahvi ja puhus suitsu välja täiuslike rõngastena, mis langesid alla ja vajusid kokku, kui heljusid üle hüdraulilise tungraua. Wesil ei paistnud olevat kavatsust vastata.
„Wes, te teete seda varem või hiljem. Palun, saame selle asjaga juba ühele poole.“
„Võtke mu poisid endaga kaasa.“
Järgnevas vaikuses mõtles August: Jah. Teil oli õigus. Ma arvan, et olete hull. Kuid valjusti ütles ta vaid: „Kas kogu suveks?“
„Jah. Te tulete siitkaudu tagasi, enne kui kool algab, on ju nii? Te võite nad mulle siis tagasi tuua. Vahepeal saavad nad maailma näha. Mõnda rahvusparki. Geisreid. Nad saavad minna Yellowstone’i ja näha geisreid. Kas teate, mida need poisid kogu elu jooksul näinud on? Mitte midagi. Ainult seda, mis on siit umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusel. Ja vaadakem tõele näkku. See pole midagi.“
August hingas sügavalt kaks või kolm korda. „Nad ei taha neid paiku näha koos võõraga. Nad tahavad teiega minna.“
„Mina ei kavatse minna. Teie lähete.“
„Ikkagi. Nad ootavad. Nad tahavad olla terve suve oma papsiga siin, kodus. Nad ootavad seda aega, kui saate nendega koos reisida. Nad tahavad teiega olla.“
„Nojah, siin ongi nüüd üks aga. Järgmised üheksakümmend päeva või umbes nii ei saa nad minuga olla. See osa mu jutust näitab teile, et ma pole päriselt peast segi. Pigem olen lootusetus seisus. Mõistate? Äsja said valikud otsa. Mul tuleb üheksakümneks päevaks vangi minna.“
„Ma ei mõista.“
„Mis seal mõista on? Mulle määrati üheksakümnepäevane vanglakaristus.“
„Kuidas te saate siis siin olla? Ma arvasin, et kui karistus määratakse, pannakse inimesel käed raudu ja ta viiakse kohe kohtust vanglasse.“ Osalt tahtis August kangesti jätkata küsimusega: „Mille eest täpselt see üheksakümmend päeva määrati?“ Aga ta ei teinud seda. See polnud tegelikult üldse tema asi ja pealegi ei tahtnud osa temast seda teada.
„Nojah. Nad võivad seda teha, kui tahavad. Kohtunik saab üsna palju teha seda, mida tahab. Asi on selles, et mul on need kaks last. Seega ütlesin kohtunikule, et vajan mõnd päeva, et nad kuidagi paika saada. Teate küll. Teha korraldusi, et keegi nende eest hoolitseks. Mõneti loll lugu, sest mul pole palju sugulasi ja neist, kes on, teadsin, et nad keelduvad. Viimasel korral keeldusid. Miks seekord peaks paremini minema, ma ei tea. Arvan, et ma mõtlesin lihtsalt, et kui mul oleks veidi aega, võlun midagi välja. Nii andiski kohtunik mulle esmapäeva hommikuni aega. Esmaspäeva hommikul pean ise ilmuma vanglasse või nad tulevad mulle järele ja viivad mu sinna.“
„Kuhu poisid lähevad, kui te ei suuda midagi välja võluda?“
„Maakond võtab enda hoolde.“
„Kuhu nad viimasel korral läksid?“
„Maakond viis nad ära.“
„Oh. Nojah. See pole halb, on mul õigus? See pole veel maailmalõpp.“
Wes korsatas ja suitsupahvak väljus ninast. „Teie jaoks mitte. Aga mul on tunne, et neile see küll midagi eriti toredat pole. Henry pole ühtegi pagana sõna öelnud sellest saadik, kui nad tagasi sain. Ma arvan, et ta vennaga ikka räägib. Aga ma ei saa seda tõestada. Mul on lihtsalt selline kahtlus.“
Tekkis pikk paus. August kasutas seda hästi ära, et mõttes läbi harjutada kõige lahkemad viisid, kuidas ei öelda.
„Ma paneksin teile veidi raha kaasa nende söögi eest,“ lausus Wes. „Nad on head poisid. Te näete seda oma silmaga. Te ise ütlesite nii. Henry ei ütle ühtegi pagana sõna. Seth on suur jutustaja, aga ta jääb vait, kui teda palute. Ta teeb ükskõik mida te palute tal teha. Ta võib oma venna järele ka vaadata. Ta on piisavalt vana. Nad pole ju titad. Teil ei tuleks neid iga sekund jälgida.“
„Wes...“
„Ei. Ärge vastake. Palun. Ärge veel vastake. Mõelge järele. Teil on kaks ööd järelemõtlemiseks. Täna öösel ja homme. Kui ma just plaanitust varem ei jõua. Mõelge kaks ööd selle üle ja ärge vastake silmapilkselt. Nad ei ole teile suureks tüliks. Nad on head poisid.“
Viimase lause ajal nägi August selgesti, et mehaaniku alahuul värises.
„Hüva. Ootan otsustamisega.“ Ja siis ütlen ma ei, lisas August endamisi.
„Olen selle eest tänulik.“
Järgnes pikk pinev vaikus. Augustile see eriti ei meeldinud. Niisiis pingutas ta kõvemini, et seda katkestada.
„Kas nad teavad, et teil on vanglatee ees?“ Aga enne veel, kui mehaanik sai vastata, teadis August vastust. „Ei. Tühja sellest. Te ei pea mulle isegi seda ütlema. Enne lõunat nad ei teadnud. Nüüd teavad.“
Wes suitsetas vaikides.
„Kas nad teavad, et te kavatsesite paluda mul nad kaasa võtta?“ Kuid August teadis jälle vastust. Ta mäletas, et Seth küsis temalt, kuhu ta minna plaanib. Kas ta ei tunne sellest puudust, et lapsi pole kaasas. „Pole oluline. Ma arvan, et tean vastust ka sellele. Mis tunne neil sellest on? Lähevad kolmeks kuuks võõraga minema?“
„Asi on selles,“ märkis Wes, „et tolles teises kohas on samuti võõrad.“
„Õige küll,“ sõnas August. Ja laskus seejärel tagasi oma ärevatesse mõtetesse. „Kuulge,“ lausus ta mõne aja pärast. „Ma tean, et te olete neile parim isa, te teate, kuidas olla. Aga te isegi ei tunne mind. Te isegi ei tea kindlalt, kas last võib minu hoolde usaldada.“
„Ma ei tea ka seda, kas igaühe kätte maakonnas võib lapse usaldada.“
August ei vastanud. Sest vastuväited olid otsa saanud. Vastus tundus siiski olevat ei. Ent tal puudusid loogilised põhjused, miks see pidi nii olema. Ta ei kavatsenud seda teha, sest ei tahtnud. Sest see tundus veider. Sest see lõi segamini tuttavad käitumismustrid, millest tal oli vaja kinni hoida. Liiga hilja oli teeselda, et temas on midagi üllamat.
Kui August pilgu tõstis, vaatas Wes talle otse silma. Justkui mõõdaks midagi.
„Kas teid saab lastega usaldada?“
„Jah,“ vastas August tasakesi.
„Jah,“ sõnas Wes. „Nii ma arvasingi.“
Seejärel tõusis ta püsti, kustutas sigareti ja asus uuesti tööle.
Kolmas peatükk
Uus kokkulepe
Umbes sel ajal kui päike hakkas loojuma, vantsis August jälle remonditöökotta. Wes oli ratastega alusel selili, pooleldi mootori all. Ta ei saanud matkaautot tõstukile panna, sest see oli liiga kõrge ja liiga raske ning töökoja lagi polnud piisavalt kõrge.
Wes ei tõmmanud pead välja.
„Ma pole teie lapsi terve õhtupooliku näinud ringi liikumas,“ märkis August.
Esiti ei vastatud midagi. Justkui August polekski üldse kõnelnud.
Siis ütles Wes: „Ma käskisin neil teist eemale hoida.“
„Miks te siis nüüd seda tegite?“
„Ma ei tahtnud, et arvaksite, et mängin alatut mängu, näiteks käsin teile järgneda ja vaadata teie poole alt üles nende suurte pruunide silmadega. Ma ütlesin: