Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд
Augusti süda murdus. Selgesti ja otsustavalt. Ja nüüd pidi ta minema ja murdma nende südamed.
Augusti rindu tõusis tugev vastumeelsus. See ajas teda vihale. Tundus ebaõiglasena, et ta oli pandud sellesse olukorda. Siis tuli talle meelde, mida talle oli vastutasuks antud. Ta ütles endale, et halva uudise teatamine neile oli kogu hind, mida ta pidi maksma Yellowstone’i ja kolm päeva kestnud kalli autoremondi eest. Asi oli selles, et see polnud madal hind. Võib-olla oleks pidanud olema, ent polnud. Või vähemalt ei tundunud see madalana.
August avas ukse ja astus alla, jättes mootori tööle. Ta kõndis auto tagant ringi – valis pikema tee −, et vältida Wesi. Poiste pilgud pöördusid ettearvatult Augustile. Just niimoodi, nagu nende isa oli keelanud neil vahepealsel ajal teha. Sest see polnud õiglane. See lihtsalt polnud õiglane.
„Te, poisid, näete välja, justkui hakkaksite kuhugi minema,“ lausus August. Ta lootis asja endale lihtsamaks teha.
„Meie paps käskis meil täiesti valmis olla,“ sõnas Seth. „Igaks juhuks. Ta ütles, et kui te ütlete jah, siis me ei paneks teid ootama. Aga ta ütles, et tema arvates te ei kavatse jah öelda.“
Henry langetas pilgu ja juuksekihar kukkus jälle laubale. Seth jõnksatas, kuid lõpuks ei teinud seda liigutust, justkui oleks hakanud sirutama kätt juuksekihara poole, siis aga muutis meelt. August nägi, missugust pinget see poisile tekitas. Ta jälgis Sethi, kes ei suutnud tõsta pilku venna otsmikult, ei suutnud lahti lasta ebatäiuslikkusest, mille kohta tundis, et tema kohus oli see korras hoida.
August kuulis vaikset kiunatust ja pöördus vaatama Woodyt kaasreisijaistmel, esikäpad vastu akent, igatsedes poiste juurde.
„Nüüd on siis niimoodi,“ sõnas August.
Seejärel jäi ta mõneks ajaks vait. Hiljem mõtles ta sellele hetkele ikka ja jälle, järele mõeldes, mida ta teadis ja millal. Mõlemad poisid vaatasid nonde silmadega talle otsa. Nende ebaõiglaste pruunide silmadega. Nad ei lausunud ainsatki sõna. Nad ootasid.
„Matkaautos on sahtlid,“ lausus August viimaks, „ja seal on seinakapid. Kapid on kõrgel, aga kui Henry seisab diivanile, siis ulatab ta nendeni, kui ta võtab kõigepealt oma räpased kingad jalast. Ma teen ühe sahtli tühjaks teile kahe peale ja ühe kapi kummalegi. Ja siis, kui olete oma kraami nendesse pannud, tahan, et jätaksite kohvrid maha. Sest need jääksid ainult ette. Seal sees on kolmele inimesele ja koerale vähe ruumi. Isegi kui koer on väike. Igatahes. Me peame andma oma parima, et üksteise liikumist mitte segada.“
Siis lõpetas August jutu ja vaikus kajas vastu ning paistis kestvat kaua.
Seth katkestas selle.
„Paps!“ hüüdis ta. Piisavalt kõvasti, et Augusti Sethi-poolne kõrv pilli lööks. „Paps! Kas tead, mis? Ta ütles jah!“
Ja August mõtles: Oh sa püha müristus! Kas ütlesin? Kas ma ütlesin jah? Ja miks täpselt ma seda tegin? Ja kuidas ma võisin niisugust asja teha, ilma et oleksin vähemalt iseendale esmalt sellest rääkinud?
Siis taipas ta, et sel tobedal mõttel polnud niikuinii mingit tähtsust. Liiga hilja oli oma sõnad tagasi võtta. Asi oli otsustatud.
„Ma panen oma mobiiltelefoni numbri kirja,“ ütles August.
Tema ja Wes seisid tillukeses kontoriruumis. See on koht, kus kohtutakse autoremondi lõppedes töökoja omanikuga tavaliselt selleks, et saada lõpparve. Tavaliselt mitte selleks, et vahetada teavet mehe laste tagasitoimetamise kohta suve lõpus.
August heitis pärani lahti kontoriuksest pilgu üle õla. Seth oli turvavööga matkaauto kaasreisijaistmele kinnitatud ja Henry seisis istmete vahel püsti, käed sirutatud istmetele. Mõlemad poisid silmitsesid läbi tuuleklaasi üksisilmi täiskasvanuid. Nende rõõmujoovastus näis olevat kiiresti lahtunud, paljastades selle alt mitmesugused ebakindluse ilmingud.
„Aitäh,“ sõnas Wes. „Ja mina vaatasin maakonnavangla telefoninumbri järele ja kirjutasin üles. Andsin selle Sethile. Ja ma andsin talle pisut raha, nii et nad saavad telefoniautomaadiga helistada. Ma saan kõnesid vastu võtta kuni kolm korda nädalas. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Ainult kindlatel aegadel. Ma panin need ajad kirja.“
„Teile saab helistada? Ma ei arvanud, et kinnipeetavad võivad kõnesid vastu võtta.“
Wes näis võpatavat sõna „kinnipeetavad“ peale. „Reegel on selline, et ainult häda korral või eriloa alusel. Mina sain loa sel alusel, et olen nende kahe lapse ainus hooldaja ja ma teadsin, et neil pole võimalik mind vaatama tulla. Nii et mõlemal põhjusel.“
„Oh,“ lausus August. „Seth võib minu mobiililt helistada. Mul jääb kõneminuteid kõvasti üle.“
„Tore. Aitäh.“
August jälgis mehaanikut hoolega. Jälgis tolle silmi, meeleolu, kuidas ta reageeris. Sest ta tahtis teada, kuidas tunneb end mees, kes saadab oma lapsed suve veetma suhteliselt võõra inimesega. Kuid Wes oli kas üsna emotsioonitu või mis tõenäolisem, talle ei meeldinud oma tundeid välja näidata.
„Sellega pole muret. See ei maksa mulle midagi. Me helistame kolm korda nädalas.“
„Jah. See oleks kena. Sellest oleks palju abi. Abiks neile ja mulle. Kuulge, ma loodan, et te ei pane pahaks, ma kirjutasin üles teie auto registreerimisnumbri ja arvasin, et te võiksite sellele paberile kirjutada oma täisnime ja aadressi. See on lihtsalt... selleks, kui ametivõimud pärivad, kuhu ma oma lapsed panin... mõistate... kõlab kuidagi pahasti, kui ma ei tea täpselt. Ma pean silmas, et mis ma siis ütlen? „Noh, nad sõitsid mingi mehega minema, aga ta paistis olevat normis ja ütles, et toob nad hiljem tagasi.“ Ma tahan öelda, et ma ei saa inimestele lihtsalt teatada, et andsin oma lapsed mehele, keda ma isegi ei tunne.“
Mehaaniku nägu tõmbus oma sõnade peale virilale muigele ja ta lõpetas turtsatusega, mis kõlas peaaegu naeruna. Pilkava naeruna. Seejärel tema nägu muutus äkitselt. Wesi silmad läksid pärani ja ta langes kirjutuslaua toolile istuma. Ta pani ühe käe rinnale, nagu tal oleks raske hingata.
„Hei!“ ütles August. „Wes? Kas oled kombes?“
Alguses Wes lihtsalt vaatas talle otsa, silmad olid ikka veel täiesti pärani. Ta vaatas, ent oli selge, et ta ei näinud. Seejärel lausus ta: „Kas ma seda teengi? Mu jumal! Seda ma just teengi, eks ole? Ma annan oma lapsed sellele mehele, keda ma isegi ei tunne.“
August kallutas end üle kirjutuslaua ja haaras Wesil tugevasti mõlemast õlast. „Vaata mulle otsa!“ sõnas ta. Alguses see ei mõjunud, nii et ta proovis uuesti. „Wes! Vaata mulle otsa!“ Sel korral kohtus Wesi kabuhirmus pilk Augusti omaga. „Ma hoolitsen hästi nende poiste eest. Ja me helistame sulle kolm korda nädalas. Nad näevad imelisi asju. Kohti, mille olemasolust nad üldse ei teadnud. Ja ma toon nad septembris tagasi. Ja kui sa millalgi tahad teada, kuidas neil läheb, siis olen oma mobiiltelefoni teises otsas.“
„Ma pean helistama vastaja kulul.“
„Lase käia, kui sul on vaja. Kui see tundub olulisena.“
„Luba ma annan sulle nende toidu jaoks raha.“
Wes tõmbas rahatasku välja ja võttis sellest viimse kui ühe rahatähe. August võttis raha vastu seda vaatamata või üle lugemata või märkusi tegemata.
„Aitäh. Tõsiselt. Aitäh, August. Ma tõesti mõtlen seda. Ma teadsin, et sa sobid. Teadsin, et ei eksinud sinus. Ma ei tea, miks mul minutiks pind jalge alt kadus. Ma lihtsalt...“
„Armastad neid poisse?“
Wes hakkas nutma. Mitte avalikult ja nuuksudes. See oli vaikne nutt ja ilmselt püüdis ta seda tagasi hoida. Kuid August nägi selgesti, kuidas ta silmad täitusid pisaraist ja need voolama hakkasid.
„Nad on kogu mu elu,“ lausus Wes käeseljaga tugevasti silmi pühkides. „Kogu mu maailm. Mõistad?“
„Mõistan,“ sõnas August.
„Ega