Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд
seitset, siis ilmselt jään ööseks paigale.“
„Olgu pealegi siis.“
„Mis siis täpselt olgu?“
„Hüva, millalgi praeguse hetke ja esmaspäeva hommiku vahel annan teile teada, millest mõtlesin, ja te võite mulle näkku naerda ja mind tobuks kutsuda ning pead vangutades minema sõita.“
August sirutas parema käe välja. Mehaanikul läks jupp aega selle märkamisega. Aga siis, kui ta viimaks märkas, surusid nad kokkuleppeks kätt.
August ei läinud välja platsile, et Woodyt tagasi küsida, sest polnud mingit põhjust, miks ta pidanuks. Ja poisid ei toonud koera tagasi enne kui kolmveerand kaksteist.
August avas tagaukse ja Woody hüppas sisse, tegi kaks ringi ja heitis end köögi külmale linoleumile külili, keel põrandani rippu, roided üles-alla liikumas.
„Te vaevasite mu koera ära,“ sõnas August. Aga kui ta nägi kabuhirmu Sethi silmis, kiirustas ta tehtud kahju parandama. „See oli ainult nali. Tore on teda nii väsinult näha. Võib-olla anname talle pisut puhkust, enne kui palume tal trikke teha.“
„Me peame minema lõunat sööma,“ teatas Seth. „Mu isa teeb tööst pausi iga päev umbes keskpäeva paiku. Me peame tuppa minema ja temaga koos sööma. Henry ja mina. Siis tuleme tagasi ja vaatame trikke. Kui olete kindel, et see sobib.“
„Ma olen kindel, et see sobib,“ lausus August.“
Kui August jälle kella vaatas, näitas see üle poole kolme. Ja poisid polnud tagasi tulnud. Ta vaatas aknast välja, et näha seda, mis võimalik oli.
Seth oli õues iidse tennisereketiga ja tagus palli ikka ja jälle vastu töökoja külgseina. Nagu oleks tal mingi vimm välja valada, pall oli selle põhjus ja reket õigustatud viha. Henryt polnud kusagil näha.
August püüdis lugemist jätkata, kuid ta ei suutnud lehekülgedele keskenduda. Ta läks matkaauto tagauksest välja, Woody järgnes talle ebatavaliselt rahuliku sammuga.
Kui Seth nägi Augusti tulemas, vaatas ta korraks sinnapoole. Siis vaatas jälle mujale. Ja tagus tennisepalli. Ja tagus. Ja tagus. Selle paiga meeleolu oli muutunud. Miski oli muutunud. Augustil ei olnud sellele seletust, kuid ka kahtlusi mitte.
„Kus Henry on?“ küsis August.
„Toas.“
Vastamise ajal lõi Seth tennisepallist mööda. August lootis, et ta jookseb sellele järele, ent poiss ei teinud seda. Ta heitis lihtsalt vana reketi käest, keeras ringi ja potsatas istuma, selg vastu töökoja seina. Woody läks vingerdades tema juurde, pani käpad Sethi õlale. Nuuskis poisi nägu, nagu oleks sinna midagi ära kaotanud. Seth põimis käed koera ümber ja tõmbas ta lähemale, hoidis Woodyt rinna lähedal.
August istus nende kõrvale. Toetas selja seinale. See paik oli täielikult keskpäevase päikese meelevallas ja August teadis, et ei suuda sinna kauaks jääda. Seth elab siin kuumas orus. Ta on kindlasti sellega harjunud.
Mõnda aega istusid nad vaikides. Kui kaua, seda ei osanud August hinnata.
„Sa ei tulnudki läbi, et koera trikke vaadata,“ lausus August viimaks.
Seth ütles: „Võib-olla mõni teine kord.“
Järgnes jälle vaikus. August ei tahtnud otse küsida, mis pahasti oli, sest ta ei tundnud, et tal on selleks õigust. Ja ka seetõttu, et ta oli harva, kui üldse, kohanud noort poissi, kes tahtis rääkida peaaegu võõrale oma südamevalust ja pettumustest.
Seth üllatas teda, kui hakkas kõnelema.
„Kuhu te oma reisil lähete?“
„Igasugustesse kohtadesse. Peamiselt rahvusparkidesse. Zionisse ja Bryce’i kanjonisse teel põhja poole. Salt Lake Citysse. Tähtsaim sihtkoht on Yellowstone, aga sinna ma ei jõua ootamatute kulude pärast, kui auto katki läks ja puha. Siis tahan tagasiteel keerata itta ning külastada Archesi ja Canyonlandsi rahvusparki. Võib-olla Escalantet ja Capitol Reefi. Võib-olla de Chelly kanjonit. Oleneb ajastusest. Mulle meeldib otsad lahtiseks jätta. See on ainus aeg aastast, mil saan nii teha.“
„See on vahva reis.“
„Ma loodan küll. Algus ei läinud kuigi hästi. Ma loodan, et siit alates läheb paremini.“
„Kas teil lapsi on?“
August ohkas. Nii vaikselt kui võimalik. „Mul oli varem poiss.“
Seth keeras esimest korda pead ja uuris Augusti nägu küljelt. „Kuidas nii, et varem teil oli poiss? Kas teie poiss pole igaveseks teie poeg? Või te lihtsalt tahate öelda, et ta sirgus täismeheks?“
„Ta sai õnnetuses surma,“ lausus August. Ta ootas, et valu hakkaks oma rada mööda liikuma. Midagi ei juhtunud.
„Oh,“ sõnas Seth. „Mul on kahju. Kas ta oli minuvanune?“
„Ei. Ta oli vanem. Ta oli üheksateist.“
„Mul on kahju, et nii pidi juhtuma.“
„Minul ka.“
Maad võttis pikk vaikus. Seth oli see, kes selle katkestas.
„Kas te tunnete lastest puudust, kui reisimas käite?“
Siis tuli valu tagasi. Kiirgas allapoole, see oli pigem kirvendav kui lõikav – ärritav, surisev kirvendus. Seal sa siis jälle oledki, ütles August sellele vaikselt. Ma mõtlesingi, kuhu see jäi.
See viis tema mõtted osaliselt kõrvale närivast tundest, et Sethi küsimuses oli midagi valesti. August oli öelnud, et tal oli olnud üks laps. Üks poeg. Mitte lapsed mitmuses. Veelgi tugevam oli tunnetus, et selles, mida Seth näis üritavat maskeerida kui seltskondlikku vestlust, oli midagi väga olulist.
„Ma tunnen temast puudust olenemata sellest, mida parajasti teen,“ lausus August. „See ei lõpe kunagi.“
Seejärel ei öelnud kumbki mõnda aega midagi ja August oli just jõudnud oma kuuma päikese käes istumise piirini. Ta kangutas end jalgele ja jalutas töökoja avatud ukseni, vaadates korra üle õla tagasi, enne kui varju läks. Woody otsustas selleks ajaks Sethi juurde jääda.
August leidis Wesi auto kapoti all töötamas suuresti samasuguse energiaga, mida Seth oli kasutanud tennisepalli tagumiseks.
„Ükskõik mis ka pahasti on, ärge seda mu mootori peale välja valage.“
Mehaaniku pea ilmus nähtavale ja ta ajas end täies pikkuses sirgu ning vaatas Augustile silma, ent ainult põgusalt. „Mida see tähendab?“ Ta tõmbas taskust sigaretipaki ja raputas ühe sigareti välja.
„Lihtsalt seda, et hommikul paistis kõik nii päikseline ja rõõmus, kui kujundlikult rääkida, ja nüüd oleks sel ajal kui me kõik lõunat sõime, justkui suur must äikesepilv end selle paiga peale sättinud.“
Wes ei vastanud tükk aega. Selle asemel tõmbas ta välja eresinise ühekordse välgumihkli ja läitis sigareti ning tõmbas sügava mahvi. Tema pea ümber hõljus suitsupilv. Oli palav ja õhk ei liikunud. Üldse mitte.
„Alati ei saa lastele öelda seda, mida nad kuulda soovivad,“ lausus Wes viimaks. „Mõnikord peab halbu uudiseid teatama.“
„Ma arvan, et see on tõsi.“ August võttis rehvikuhilal sisse oma harjunud istekoha. „Rääkige mulle sellest mõttest.“
Wesi sigaretti hoidev käsi kerkis näo juurde. Aga selle asemel et otsida suud, laskus see ta silmadele ja jäi sinna pikaks ajaks pidama.
„Te arvate, et ma olen hull,“ sõnas Wes.
„Nii te mainisite. Aga hakake rääkima ja laske mul mõelda, mida ma tahan. Ma usun, et on aeg see asi avalikuks teha. Olgu see siis mis tahes.“
Wes ohkas. Kükitas kandadele, nii ulatus ta umbkaudu Augustiga samale kõrgusele.
„Ma