Sinine Majandus 3.0. Gunter Pauli
edaspidi. Ühele probleemile põhjuse-tagajärje meetodil lahenduse otsimise asemel, mis tihtipeale tegeleb ainult sümptomite, mitte algpõh-justega, suunab sinise majanduse meetod olemasolevad energia-, materjalide ja rahastamise vood kõige olulisema elluviimisele – selle tagamisele, et igaühe põhivajadused oleksid rahuldatud ja igaüks saaks oma kogukonnas hästi hakkama.
33
2.2. Liigu standardimiselt mitmekesistamise ja külluse poole
Looduslike süsteemide matkimine, mille puhul loovad oma-vahel seotud probleemid aluse võimaluste portfellile, pakub uusi vaatenurki selle kohta, kuidas ühiskonda muuta. Ka saame värskeid ideid, kuidas tagada paremini looduse jätkuv liikumine evolutsioonilisel rajal. Sedamööda, kuidas inimesed saavad üha teadlikumaks juba tekitatud keskkonnakahjustustest (ja jätkuvast kahjustamisest), räägitakse palju sellestki, kuidas vähem reostada nagu ka lubadustest vähendada tööstuse mõju keskkonnale. Kuna valdav enamus pole laastamistöö mastaapidest ja intensiiv-susest teadlikud, ei suuda nad mõista ka tehtava kahju tegelikku ulatust. Praegu kasutatav “lahendus” on meetmete rakendamine negatiivse mõju vähendamiseks. See pole lihtsalt piisav. Vaja on asendada praegused tavad, tooted ja tööstusvaldkonnad nii-sugustega, mis mitte üksnes ei kõrvalda negatiivset mõju, vaid loovad ka kaasnevaid positiivseid tulemeid. Peamine põhjus, miks seni praktiseeritud meetod “teha vähem halba” – reosta-mine jääb ikkagi reostamiseks – pole piisav, peitub üleüldise nõudluse kasvus. Mõned meist saavad teha mõju vähendamiseks positiivseid samme, ent maailma rahvastik kasvab ning paljude unistuseks on samasugused tarbimisharjumused kui neil, kes need probleemid algselt põhjustanud on. Selle asemel, et seada eesmärgiks tekitada vähem keskkonnakahju, peaks meie esimene prioriteet juba alguses olema lõpetada igasuguse keskkonnakahju tekitamine. Selle asemel, et lihtsalt teha vähem kahju, ei peaks me üldse kahju tegema. Kurjategija ei saa auhinda vähem varas-tamise eest, kuidas saab siis olla mõttekas tunnustada ettevõtet vähem reostamise eest? Varastamine jääb ikka varastamiseks ja reostamine jääb ikka reostamiseks. Kuidas saab leppida vaid heitkoguste vähendamise ja jäätmete kärpimisega, kui teame, et
34
see ei ole kestlik?
Peame mõistma, mil viisil meie tegudel, mis on sageli soovi-matute ja ettenägematute negatiivsete tagajärgedega, saaks olla hulk positiivseid tagajärgi. Peame uurima, mil viisil saavad uued ärimudelid liikuda kahjustuste minimeerimiselt neutraalsusele (nullheitmed) ja neutraalsuselt edasi positiivsete mõjudeni – et tuua kasu kõigile. Kui oleksime tõepoolest looduse õpilased, tagaksime, et meie tööstusprotsessid ja tarbimisharjumused areneksid standardimiselt ja monokultuuridelt rikkaliku ja mit-mekesise mosaiigi suunas. Looduslike süsteemide jõud peitubki nende liikumises üha suurema mitmekesisuse poole. Rohkem mitmekesisust suurendab seoste arvu, see omakorda tugevdab vastupidavust ja tõstab süsteemi tootlikkust, parandades mater-jali-, toitainete ja energiavoogusid.
Kui Las Gaviotase projekti esimeses järgus istutati männi-puid, kasutas loodus uued füüsikalised tingimused kiiresti ära. Aastakümnega kasvas bioloogiline mitmekesisus 17 taimeliigilt (neist 11 võõrliigid) 256 taimeliigini. Võõrliigid tõrjuti välja loomulikul teel protsessis, millele andsid hoogu kohalikud, piir-konda sobivad rohttaimed, põõsad ja puud. Tekkinud tihe alustai-mestik tagas niiskuse ja toitainete säilimise, elujõulised sipelgate ja termiitide kolooniad rikastasid süvapinnast toitainetega, mis parandas vee filtreerumist ja mineraliseerumist. Kui fauna ja floora lokkasid, muutus puhas joogivesi kohalikule kogukonnale kättesaadavaks tasuta – parandades kõigi tervist sel määral, et haigla patsientide puudumise tõttu suleti.
2.3. Tugevda ühisvara
Kui mõistame, et oleme võimelised muutma omavahel seotud probleemid võimaluste portfellideks – sarnaselt loodusega –,
35
suudame rahuldada kõikide inimeste põhivajadusi toodete ja tee-nustega, mis on eluks strateegiliselt olulised ning teha seda koha-peal tunduvalt odavamalt – kõigi ühise heaolu huvides. Selles on põnev loogika. Loodus annab meile mitte üksnes õhku, toitu, vett, keemilisi aineid ja mineraale, vaid ka geneetika, meditsiini ja ilu. Ta reguleerib kliimat, puhastab ja mineraliseerib vett, muundab jäätmed toiduks. Loodus väldib erosiooni, säilitab pinnase vilja-kuse, tolmeldab ja tasakaalustab kahjureid ja asurkondi. Ta säili-tab elutsükleid ja geneetilist mitmekesisust. Need viivad elu edasi ja võimaldavad meil kõigil jagada seda, mis meil on. Kahjuks on looduse ühisvara paremal juhul unarusse jäetud, halvemal juhul seda aga ekspluateeritakse – karjamaad on üle kasutatud ja õhk reostatud. Veel halvem on see, et mõnede arvates on neil õigus võtta looduselt kõik mis võimalik, pakkumata vastu midagi, mis tema suutlikkust toime tulla tugevdaks. Veelgi murettekitavam on aga see, kui looduse ühisvara poolt pakutavad teenused erasta-takse ja rahaks tehakse, nagu näiteks joogiveevarud.
Ühisvara, näiteks põhjaveekihte, ekspluateeritakse üle nende taastumisvõime, muutes vee – kõigile kuuluva elueliksiiri – kom-mertstooteks, mis pudelisse (enamjaolt plastikust) villitakse ja üle kogu maailma laiali veetakse. Geneetika on esimeste krabajate päralt (paljud “leiutised” pole muud, kui selle avastamine, mida loodus juba miljoneid aastaid tagasi leiutas), kelle ainsaks ees-märgiks on selle ärakasutamine ärihuvide nimel, jättes nii juurde-pääsu vaid neile, kes on võimelised maksma. Ärevust tekitav on vaadata, kuidas mõjutab mesilasi ja teisi putukatest tolmeldajaid mürkide mõtlematu ja reguleerimata kasutamine. Kuna soovi-matuid tagajärgi käsitletakse kui kaasnevaid kahjustusi ja need kantakse lihtsalt maha, jääb säärastele firmadele õigus edasi tegutseda ja jätkata ühisvara kahjustamist niinimetatud progressi ja tootlikkuse nimel. Millal saavad inimesed aru, et ilma tasuta
36
tolmeldamisteenuseta poleks meie söögilaual ainustki puuvilja, köögivilja, veini ega pähklit? Või tuleks tolmeldamine muuta üksnes erastatud äriteenuseks?
Pinnas ja mullastiku pidev tekkimine, karboniseerumine ja mineraliseerumine on teine tahk meie looduse ühisvarast, mis on pikaajalise ellujäämise seisukohalt üliolulise tähtsusega ning sellele vaatamata peamiselt unarusse jäetud. Näib eksisteerivat pimesi usk, et geenmuundamine, hüdropoonika, arvutisüsteemid ja muutuvate ilmamustrite satelliitjälgimine annavad 9 miljardi inimese toitmiseks kogu vajaliku söögipoolise. Karm reaalsus on pigem selline, et ilma süsinikurikka mulla ehk mustmullata ei ole tulevastel põlvedel kestlikku põllumajandust. Pinnast ekspluatee-ritakse, lähtudes lihtsustatud arusaamast, et tootlikkuse suuren-damiseks on vaja vaid lisada lämmastikku, fosforit ja kaaliumi, eirates tõsiasja, et mullas, mida me nimetame Maa “õhukeseks nahaks”, elab tohutult mikroorganisme, kellel kõigil on looduses oma väga spetsiifiline ülesanne.