Sinine Majandus 3.0. Gunter Pauli
üha kasvab, sest sool hoiab molekulid alles ja merevesi pärsib ultraviolettkiirguse lagundavat toimet.
24
Sellised soovimatud tagajärjed nõuavad kiiret tegutsemist.
Praegune teaduslik mõtteviis ühiskonna põhivajaduste rahul-damise osas nihkub keerukama keemia arendamise asemel pigem bioloogiaga manipuleerimise suunas, mis oleks kohandatud põhimõtteliselt erinevatele tingimustele: pinnas, valgus, õhk, magevesi ja soolane vesi. Bioloogiline lähenemisviis hõlmab gee-nide muundamist, geneetiliste muudatuste tegemist ja genoomide lahtiharutamist. On ärevusttekitav, et geenmuundamist esitle-takse kui vahendit kaasaegse ühiskonna ees seisvate oluliste prob-leemide lahendamiseks. Kuidas saab porgandi beetakaroteeni tootva geeni viimine riisiterasse varustada piisava toidukogusega mitut miljardit inimest planeedil Maa? Kuigi kuldse riisi kasutu-selevõtmist on ülistatud kui üht geenmuundamise tõestatud kasu, on hämmastav, et teaduskogukond ei huvitu endiselt tõsiasjast, et riisipõllud suudavad anda mikroelementide poolest rikkaid mikrovetikaid koguses, mis ületab kordades geenmuundamisega saavutatavat.
Elu allub eelkõige füüsikaseadustele, see on fakt, mida eiravad sageli nii teaduskogukond kui poliitilised juhid. Need loodussea-dused on kõigi ökosüsteemide tõeline aluspõhimõte. Neis seadus-tes puuduvad erandid – kõik toimib alati ootuste kohaselt. Kuum õhk tõuseb, õunad kukuvad puu otsast alla ühesuguse kiirusega ja kookospähklid täituvad veega vastavalt kuutsüklile. Kahjuks ei ela me enam nende elutsüklitega, nende energiavoogudega, nende universumi loodusjõududega kooskõlas ning iidsete kultuuride tarkused selliste tsüklite, voogude ja jõudude kohta on kadumas.
Mingil põhjusel oleme hakanud uskuma, et meie kätes on võim suunata elu nii nagu meile passib ning et me oleme loodu-sest targemad. Ökosüsteemide toime vaatlemine võimaldab meil kavandada tootmis- ja tarbimissüsteeme ning luua keskkonna, mis füüsikaseadusi kõige paremini ära kasutab – seadusi, mis
25
pakuvad meile prognoositavaid tulemusi ja vähendavad sellega riske. Füüsikaseaduste rakendamine vähendab ka soovimatute tagajärgede koormat.
Sinise majanduse meetod soovitab ettevõtetel järgida loodus-jõudusid, mis ka tegelikult toimivad. Soojusega kokkupuutel õhk ja tahked kehad paisuvad, see võimaldab meil luua kütte- ja jahutussüsteeme, mis töötavad ilma pumpade abita. Just niimoodi projekteerib energiatõhusaid ja tänu õhuringlusele elamiseks tervislikke maju Anders Nyquist. Teadmised füüsikaseadustest võimaldavad meil kasutada erinevusi temperatuuris, rõhus, alu-selise-happelise (pH) vahekorras ja soolsuses, et tekitada küllus-likult energiavoogusid, mille suurus on ennustatav ning mis on kohapeal kättesaadavad. Kui me mõistame, et need alati olemas olevad erinevused tekitavad loodusjõudusid, saame arendada tootmis- ja tarbimissüsteeme, mis “voolavad vooga kaasa”, selle asemel, et seda voogu kalli raha eest luua. Selle üle mõtiskledes näen ma, et sarnane loogika kehtib nii looduse kui ka selle asu-kate kohta. Seni, kuni püüdsin ise olla muutuse tekitaja, kulutasin ma liiga palju energiat, üritades tekitada liikumist suunas, mida pidasin ühiskonna jaoks parimaks. Kui siis taipasin, et on olemas allhoovusi ja laineid, mis tekivad ühiskonnas sõltumata sellest, mida mina teen, suutsin neil lainetel suurema vaevata surfama hakata ning alles siis suutsin midagi ka tegelikult ära teha.
Füüsikaseadused on ootevalmis, pakkudes jõudusid, mis võimaldavad meil saavutada seni liiga kalliteks või energiakulu-kateks peetud eesmärke. Seepärast peaksime lahendusi koostades uurima esmalt võimalusi, mida pakub füüsika. Las Gaviotase juh-tumis (mida käsitleme 4. peatükis) olime tunnistajaks Kolumbia Vichada vihmametsa taastumisele, mille tegi võimalikuks füü-sikaseaduste avastamine – täpsemalt temperatuuri ja aurumise vahelise seose avastamine, mis võimaldas puudel laastatud maal
26
ellu jääda. Esimesi männipuid istutades polnud eesmärgiks ala mändidega asustada ja kindlasti mitte monokultuuri näol, männid pidid tekitama pigem bioloogilise kattekihi, mis kaitseks pinnase edasist kurnamist ultraviolettkiirte poolt. Kui seemned ultraviolettkiirguse hävitava toime eest kaitstud olid, said need idaneda ning bioloogiline mitmekesisus taastuda. Teadlased, kes seda projekti ei pooldanud, väitsid põhjendatult, et karmides tingimustes ei jää ükski puu ellu. Olime neile selle info eest tänu-likud, sest see juhatas meid avastuseni, kuidas loodus ise suudab luua tingimusi, mis toetavad ja ka taastavad elu.
Mänd valiti peamiselt tema ellujäämisvõime ja ka sellepärast, et ta pakub varju – tegur, mis käivitas kohalikus ökosüsteemis veel ühe olulise muutuse. Puude vari kaitses pinnast ning süm-bioos toitvate mükoriisaseentega muutis temperatuuri. Seni, kuni pinnas oli vihmaveest kuumem, tekitas soojemale mullale langev vihm pritsmeid, aurustus ega tunginud maapinda, jättes tekkiva taimse ja loomse elu aastas üheksaks kuivaks kuuks veest ilma. Puude varjus oli pinnas jahedam ja vihm tungis kiiresti mulda. Vesi imbus nüüd läbi õhukese mulla õrnade kihtide, mis rikastus mineraalidevaba vihmaveega. Sel moel said ka kohalikud ela-nikud hea kvaliteediga joogivett, parandades ja tervendades nii oma elamistingimusi. Ent see polnud veel kõik – suur roheline saareke tohutul 20 miljoni hektarilisel savannialal oli jahe koht, millele iga sellest üle hõljuv pilv suure tõenäosusega ka oma üle-arust niiskust jagas – rohkem vihma tähendas aga ka suuremaid põhjaveevarusid. Säärane joogiveeallika taastamise protsess – istutades monokultuuri, millest areneb bioloogiliselt mitmekesine vihmamets, on oma olemuselt füüsikal põhinev protsess.
Rakendades füüsikateadmisi enda hüvanguks, on meie teod ja meetodid suutnud rikastada pinnast vee ja toitainetega, võimalda-des keemilistel ja bioloogilistel protsessidel kulgeda takistamatult
27
ning muutes kunagise tühermaa õitsvaks looduskaitsealaks, mis tulevaste sajandite jooksul üha mitmekesisemaks bioomiks areneb. Lisaks kujundas see kogukonna tervemate ja õnnelike-mate inimestega, millest räägime siin raamatus edaspidi. Kui me füüsikat ei mõista, ei oska me ära tunda meie käeulatuses olevaid võimalusi ühiskonna tüürimiseks kestlikkuse suunas.
1.5. Vaata kaugemale “mahedast” ja “biolagunevast”, uus suund on “taastuv”
Roheline liikumine sai hoo sisse 1970–80-ndatel aastatel ning tõstis esile tõsiasja, et sõltuvus naftast ja naftakeemiasaadustest tekitab hulgaliselt probleeme. Ökoloogid veensid ühiskonda ja tööstust otsima teed naftasõltumatusele. Selle üheks tulemuseks oli toodete mürgisuse ja biolagunevuse üha põhjalikum uuri-mine. Kemikaalid, näiteks sellised, mida kasutatakse teflonis (toidunõude mittenakkuvad pinnad toidu valmistamiseks ilma õli või võita) ja broomiühendites (tule- ja leegitõkestid) on küll otstarbekad, kuid selliste molekulide laialdasel kasutamisel on palju soovimatuid tagajärgi. Kõigi taoliste tehiskemikaalide kombinatsioon moodustab niisuguse kokteili, mille mõju me täiel määral veel ei taju.
Plastmasse, mille poolestusaeg on tuhandeid aastaid, peeti põhjusega sobimatuks meie tarbimis- ja äraviskamisharjumus-tega ühiskonnale – need täidavad kogu maailma prügimägesid ja tekitavad ookeanis hiiglaslikke plastprügisaari. Ent kuidas on võimalik, et plastpudelist, mis koosneb polüetüleenanumast ja polüpropüleenkorgist, mille mõlema poolestusaeg on sadu aastaid, on saanud turustandard, ehkki pudeli funktsionaalne kasutusaeg on vaid mõne nädala pikkune? Püüd mürgiste ühen-dite kõrvaldamise ja biolagunevuse nõude kehtestamise suunas
28
oli loogiline ja leidis laia toetust.
Teadlikkus sellest, et on vaja astuda samm edasi pelgalt mürgiste ühendite puudumiselt ja luua tingimused kestlikuks tarbimiseks, nõudis teadlikuks saamist tõsiasjast, et isegi kui materjalid on “rohelised”,