Sinine Majandus 3.0. Gunter Pauli
looduse ja ühiskonna võimalusi, ent nüüd on aeg minna neist lihtsatest ja üldiselt omaksvõetud põhimõtetest edasi.
Palmiõlist seebi valmistamise kohta väitsin ma esialgu, et need tooted on biolagunevad ja pärinevad taastuvast allikast. Pealegi valmistati neid puidust ehitatud ökotehases, mis oli (toona) suurim rohekatusega tööstushoone. Turuedust tingituna nõudlus nende toodete järele kasvas. Paraku, nagu ma juba eespool maini-sin, oli soovimatuks tagajärjeks suurem nõudlus tootmisprotsessis kasutatavate looduslike koostisainete järele. Selleks oli vaja luua miljoneid hektareid õlipalmiistandusi, mis hävitasid hiiglaslikke vihmametsaalasid ning põhjustasid Borneo elevantide ja oran-gutanide elupaikade kadumise. Selle karmi reaalsusega silmitsi seistes tahtsin leida uusi ärimudeleid – niisuguseid, mille aluseks oleks midagi enamat, kui vaid millegi tootmine biolaguneva, taas-tuva ja mahedana või vabana lapstööjõu kasutamisest.
Võrreldes naftakeemial põhinevate pindaktiivsete ainete vanade normidega olid need biolagunevad ja taastuvad tooted samm edasi. Seep eemaldab mustuse, vähendades vee pindpine-vust, kuid vee pindpinevuse pikaajalisel langusel on negatiivne mõju vee-elustikule. Biolagunevate ja taastuvate toodete kohta võis väita, et need on konnadele ja kaladele neli kuni viis korda vähem kahjulikud. Paraku polnud see väide ilmselt piisavalt pädev, arvestades iseäranis selliste tarbijate kasvavat nõudlust, kes
29
arvasid toote olema teistest parema. Kuna nõudlus kasvas, oleks üldine kogumõju osutunud varasemast palju suuremaks. Kuidas saan ma päästa vee-elustikku Euroopas, hävitades vihmametsi Indoneesias? Jõudsin järeldusele, et kestlikud ärimudelid peavad astuma sammu võrra varasematest normidest kaugemale.
Sellisele isiklikule kogemusele tuginedes ning mahepõllunduse eluaegse pooldajana hakkasin teatud mahepõllumajanduslike toodete sertifikaatides kahtlema. Terminid nagu “mahe“ ja “bio“ jätsid mulje sünteetiliste väetiste, pestitsiidide ja herbitsiidide kõrvaldamisest. Sertifitseerimine oli samm edasi, kuid kui teile öeldakse, et toode ei sisalda kemikaale, ei anna see veel mingit teavet, mida selline toode tegelikult sisaldab või tarbijale pakub. Lisame siia tõsiasja, et väga keeruline on õigustada mahetoodangu transportimist üle kogu maailma, tuues sel moel kaasa märkimis-väärselt suure ökoloogilise jalajälje. Kuidas on keegi võimeline nii tegema ja siis väitma, et tekitatakse keskkonnale “vähem halba”? Nii sündiski mu moto: lõpetage vähem halva tegemine, hakake tegema rohkem head.
Uurisin juhtumit hoolikalt ja jõudsin järeldusele, et mahe-dast kaugemale vaatamiseks on vaja omaks võtta autopoeesi ja mitmekesistamise põhimõtted. Seda lähenemisviisi on katsetatud palju kordi ning Indias, Assamis asuvas ökoloogilises teeistan-duses käivitatud algatuste kaudu ka skaleeritud. Algse otsusega – muutuda mahedaks – lõpetas teeistandus edukalt kemikaalide sattumise kõrvalasuvasse UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvasse suurde ninasarvikute parki, ent pinnase halva seisundi tõttu kahanes tootlikkus. Sinise majanduse meetodi rakendamine käivitas hulga erinevaid algatusi, mis lähematel aastakümnetel üha arenevad. Need algatused, mis tuginevad julgel otsusel luua suurim ökoloogiline teefarm Indias, jätkuvad nüüd piirkonna suurima majandusarengu ettevõtmisena, luues töökohti, suuren-
30
dades kohalike kogukondade sissetulekuid ning kaitstes samas ka ninasarvikuid salaküttide eest.
Protsessi alustades esitasime ilmselge, kuid harva esitatava küsimuse: “Mis asjad selles tootes ja tootmisprotsessis teevad toote kestlikuks?” See pani meid vaatama kultuuri, tavasid ja ter-vist, samuti kõike seda, mida me seostame rikkaliku sotsiaalse ja keskkonnaalase mitmekesisusega enda ümber. Kas see toidupala, mis toodeti mahedalt, taastas ka pinnase? Kas see sertifitseeritud mahetoit edendab bioloogilist mitmekesisust? Või on see lihtsalt veel üks masstoode, samasugune, nagu neid tootmise standardi-mise tulemusena kõikjal maailmas valmistatakse?
Rohelisele ja mahepõllumajanduslikule toodangule 1960-ndatel aastatel kehtestatud olulised normid olid eesmärgina head. Kui tahame aga jõuda tõelise kestlikkuseni ning olla võimelised rahuldama kõigi põhivajadusi, tuleb meil vaadata neist väärtus-test kaugemale. Kõik saab alguse põhiküsimusest: “Kas meie tootmismeetodid on kooskõlas loodusega, kas need toetavad vastupidavust, sotsiaalset kapitali ja ühisvara kohalikku tugev-damist?” Ainult siis, kui saame vastata kindlalt jaatades, oleme astunud mahedast ja biolagunevast sammu kaugemale. Taoline suhtumine ja kultuur liikuda alati edasi sellest, mida me teame, suuta varasemast paremini ja saavutada rohkem, kui arvasime võimaliku olevat moodustabki sinise majanduse meetodi tuuma.
Ja sellepärast on ka sinise majanduse peamiseks inspiratsioo-niallikaks loodus.
2. Muuda mängureegleid
Sinine majandus on radikaalne lähenemisviis, mis mitte üksnes ei poolda muutust, vaid kavandab muutust pidevalt. Tekkivad äri-mudelid on avatud muudatustele ja valmis täiustamiseks. Sinise
31
majanduse meetod pooldab portfellipõhist lähenemist konkurent-sile – luuakse mitu omavahel seotud tuluvoogu, nii et konkurentsi alus on süsteemi tasandil, mitte üksiku toote või teenuse tasandil (autonoomsel alusel).
Uuenduste kobardamine võimaldab luua nii palju väärtust, et mõnesid tooteid saab kasutuskohas pakkuda tarbijaile tunduvalt madalama hinnaga või isegi tasuta, luues sel moel uut ühisvara, samuti laiade hulkade huvi saada eluks vajalikku ilma rahata. Näidetena võib tuua tasuta puhta joogivee kohalikule elanikkon-nale Las Gaviotases Kolumbias, kus vesi tekib ja filtreerub tänu vihmametsa taastumisele või tasuta mähkmete andmise imiku-tega peredele Berliinis Saksamaal, tänu viljapuude istutamiseks vajaliku kvaliteetse pinnase tekkimisele.
Taolistes mängureegleid muutvates ideedes pole iseenesest midagi radikaalset ega revolutsioonilist. Tegu on pigem valikuga, kuidas tuvastada võimalusi ning toota, tarnida ja tarbida nii, et ühtaegu kasvaks konkurentsivõime ja paraneks suutlikkus rahul-dada kõigi inimeste põhivajadusi.
2.1. Avasta omavahel seotud probleemides võimalusi
Põhimõte: probleemid on võimalused, on igivana Hiinast pärit vanasõna. Juhtimisguru Peter Drucker levitas seda ideed 1970-ndatel aastatel. Sinine majandus läheb sammuvõrra kaugemale. Nagu varem mainitud, põhjustame me probleeme lahendada üritades sageli tahtmatult uusi probleeme, mida kutsutakse soo-vimatuteks tagajärgedeks. Ehkki meil polnud kavatsust mingit kahju tekitada, toob keskendumine ühe probleemi lahendamisele – mõistmata sekkumise tagajärgi seda ümbritsevale keerukale süsteemile – kaasa uusi probleeme. Probleemidega silmitsi seistes püüab sinise majanduse meetod seetõttu alati ära tunda kõiki teisi
32
samas süsteemis esinevaid probleeme. Kui me selliseid seoseid teadlikult ei otsi, võivad need jääda märkamata ning osutuda seetõttu raskesti lahendatavateks ja parandatavateks. Seepärast kaardistame me probleemid ja hindame ära nende tagajärjed.
Nagu ma ütlesin, õppisin oma isiklikest halbadest kogemus-test, et isegi kui tooted on biolagunevad ja taastuvad, pole need veel tingimata kestlikud. Niipea kui sain teada, kui hävitav on minu vajadus palmiõli järele, võinuks ma silmakirjalikult väita, et aja jooksul negatiivne mõju väheneb, ent soovimatud tagajärjed oleksid siis muutunud kaasnevateks kahjustusteks – ja see on ebaeetiline! Just selle probleemiga silmitsi olles otsustasin pühen-duda alternatiivide loomisele, näiteks pesuvahendite tootmisele tsitrusekoore tõmmisest (mahlatootmise jääk) ning vihmametsa taastamisele, näidates selgelt, et kahjustusi on võimalik heastada, kui oleme valmis pühendama aega ja vahendeid ning minema üldtunnustatud teaduse pakutust sammu kaugemale.
Alati, kui avastame selliseid soovimatuid tagajärgi, tuleb alternatiivsete viiside otsimisel pöörata tähelepanu tekkivatele võimalustele,