Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik
Kohtunik Di oli kogu selle sõnavõtu aja närviliselt oma pikka süsimusta habet sikutanud. Nüüd katkestas ta sõpra kannatamatult:
„Me oleme sellest juba korduvalt rääkinud ja ma…” Ta sai sõnasabast kinni ning jätkas nüüd vabandavalt naeratades: „Ma ju ütlesin teile, et olen väsinud uurimast kriminaalasju paberil!”
„Ega sellepärast veel pealinnast lahkuma pea!” märkis sekretär Liang. „Eks leidu ju siingi piisavalt huvitavaid juhtumeid. Nagu näiteks too Finantsministeeriumi sekretär, ta nimi oli vist Wang Yuande, kes mõrvas oma ametniku ning laskis jalga, kaasas kolmkümmend kullakangi riigi varakambrist? Meie ühise sõbra onu Hou Guang, ministeeriumi ülemsekretär, pöördub iga päev kohtu poole ja küsib, kas on selles asjas midagi uut kuulda, kas pole nii, Hou?”
Kolmas mees, kelle rõivastel olid pealinna kohtusekretäri ametitunnused, nägi välja murelik. Ta kõhkles pisut ning vastas siis:
„Me pole tolle lurjuse asukohast veel mingeid andmeid saanud. See on huvitav juhtum, Di!”
„Nagu te mõlemad teate,” sõnas kohtunik Di nüüd ükskõiksel toonil, „tegeleb selle juhtumiga kohtu eesistuja isiklikult! Kõik, mis meie teiega selle kohta oleme tänini näinud, on vaid paar tavapärast dokumenti! Paberid, aina paberid!”
Kohtunik küünitas käe tinast veinikannu järele ja täitis oma peekri uuesti. Kõik kolm vaikisid. Mõningase aja möödudes hakkas sekretär Liang rääkima:
„Te oleksite vähemalt võinud valida mõne parema ringkonna kui Penglai, sünge paik, kus aina sajab ja udutab ja mis asub kaugel rannikul! Küllap olete isegi kuulnud salapäraseid lugusid, mida juba iidsetest aegadest peale selle kandi kohta räägitakse? Tormistel öödel tõusvat seal surnud haudadest ning ookeanilt kerkivas udus võivat näha lendlemas kummalisi varje. Räägitakse isegi, et sealsetes metsades luusib veel tänapäevalgi libatiigreid. Ja asuda mõrvatud mehe kohale! Igaüks, kel mõistus kodus, oleks sellest kohast keeldunud, teie aga lausa palusite end sinna saata!”
Noor kohtunik peaaegu ei kuulanudki sõpra. Ta ütles hoopis innukal toonil:
„Mõelge vaid, mõistatuslik mõrvajuhtum ootamas ees kohe pärast sinnajõudmist! Võimalus sedamaid vabaneda kuivast teoretiseerimisest ja paberimäärimisest! Viimaks ometi saab mul tegemist olema inimestega, mu sõbrad, lihast ja verest inimestega!”
„Ärge aga siiski unustage surnut, kellega teil samuti tegemist tuleb!” märkis sekretär Hou kuivalt. „Uurija, kes Penglaisse läkitati, on teatanud, et kohtuniku mõrvarist pole ainsatki jälge ning puudub ka mõrvamotiiv. Ning eks öelnud ma teile juba, et osa dokumente mõrtsuka kohta on meie kohtuarhiivist samuti mõistatuslikul kombel kadunud?”
„Millele see kõik viitab, on teile niisama hästi teada kui meilegi!” lisas sekretär Liang kärmesti. „See tähendab, et kohtuniku mõrva juurest ulatuvad niidiotsad siia, pealinna. Taevas ise teab, millist herilasepesa te suskima lähete ning missugustesse kõrgete ametnike intriigidesse end mässite! Te olete edukalt sooritanud kõik oma eksamid, siin pealinnas ootab teid suur tulevik. Aga teie eelistate end matta tollesse üksildasse paika Penglaisse!”
„Mina annaksin teile nõu asja veel kord kaaluda, Di,” ütles kolmas noor ametnik nüüd siiralt. „Veel on aega, te võiksite kindlasti öelda, et teil on tervis kehv, ja paluda kümme päeva haiguspuhkust. Sellal aga määratakse tollele kohale juba keegi teine. Kuulake mind, palun, Di, ma räägin teiega kui sõber!”
Kohtunik Di märkas sõbra silmis anuvat pilku. Teda valdas sügav meeleliigutus. Ta tundis Houd vaid aasta, kuid oli siiski õppinud hindama tema hiilgavat mõistust ja erakordseid võimeid. Kohtunik tühjendas veinipeekri ja tõusis püsti.
„Ma hindan kõrgelt teie ustavust kui tõendit teie vankumatust sõprusest!” ütles ta soojalt naeratades. „Teil mõlemal on kindlasti õigus, karjääri mõttes oleks mulle parem, kui jääksin pealinna. Samas tunnen ma sisemist sundi oma ettevõtmist jätkata. Kirjanduseksamid, millele Liang äsja vihjas, on minu meelest tavapärased, minu silmis ei loe need suurt midagi. Niisamuti ei hinda ma kuigi kõrgelt pealinna arhiivide paberites tuhnimist, mida olen teinud aastaid. Pean enesele veel tõestama, et olen tõesti võimeline teenima meie kuulsat keisrit ja vägevat rahvast. Minu karjääri tõeliseks alguseks saab Penglai kohtuniku koht!”
„Sellest võib ka tulla teie karjääri lõpp!” torises Hou vaikselt. Ta tõusis samuti ning läks akna juurde. Hauakaevajad oli puu varjust lahkunud ja alustasid taas tööd. Sekretär Hou kahvatas ja pööras kärmesti pilgu kõrvale. Ümber pöördudes ütles ta kähedal häälel:
„Vihm on järele jäänud!”
„Sel juhul on mul aeg minna!” hüüatas kohtunik Di.
Üheskoos laskusid kolm sõpra kitsast keerdtrepist alla.
Õuel seisis keegi vanaldane mees kahe hobusega. Ettekandja täitis lahkumispeekrid. Kolm sõpra tühjendasid need ainsa sõõmuga, vahetades seejärel veel paar segast hüvastijätufraasi. Kohtunik hüppas sadulasse, hallhabe ronis teise hobuse selga. Kohtunik Di viipas hüvastijätuks piitsaga ning siis ratsutasid mehed alla rada mööda, mis viis maanteele.
Sellal kui sekretär Hou ja tema sõber Liang teda pilguga saatsid, sõnas viimane, murelik pilk silmis:
„Ma ei tahtnud seda Dile öelda, kuid just täna hommikul rääkis mulle üks mees Penglaist, et seal levivad kummalised jutud. Räägitakse, et kohtu ruumides on nähtud uitamas tapetud kohtuniku vaimu.”
Kolme sõbra lahkumine
Kaks päeva hiljem jõudsid kohtunik Di ja tema abiline keskpäeva paiku Shandongi provintsi piirile. Sõjaväe valveposti juures nad einetasid, vahetasid hobused ning suundusid seejärel maanteed mööda itta, Penglaisse. Tee kulges läbi paksu metsaga kaetud mägise maastiku.
Kohtunikul oli seljas lihtne pruun reisirüü. Ametirüü ja muud isiklikud asjad olid tal pakitud kahte ruumikasse sadulataskusse. Kohtunik oli otsustanud, et tema kaks naist ja lapsed järgnevad talle siis, kui ta on end Penglais sisse seadnud, ning sellepärast võis ta reisida vähese pagasiga. Hiljem pidid pereliikmed kattega vankritel tooma kaasa tema ülejäänud asjad ja teenijad. Kohtuniku abilise Hong Liangi käes olid kohtuniku kaks kõige hinnalisemat eset, tema mõõk, Di perekonna reliikvia nimega Vihmadraakon, ning hästituntud käsiraamat õigusemõistmisest ja kuritegude avastamisest, mille servadele Di isa, keiserlik nõunik, oli oma kauni selge käekirjaga teinud rohkesti märkmeid.
Hong Liang oli Di perekonna kaaskondlane ammustest Taiyuani päevist ning oli kohtuniku eest hoolitsenud tema lapsepõlvest saadik. Hiljem, kui kohtunik pealinna kolis ning seal enesele majapidamise rajas, oli ka vana teenija temaga kaasa läinud. Temast oli palju kasu koduste asjade korraldamisel ning ühtlasi oli ta ka kohtuniku usaldusmees ja kirjutaja. Nüüd aga oli ta nõudnud, et tohiks järgneda isandale ka Penglaisse, isanda esimesele ametipostile Hiina provintsides.
Lastes hobusel sammu sõita, pöördus kohtunik nüüd sadulas ringi ja ütles:
„Kui ilm jääb kuivaks, Hong, siis jõuame täna õhtuks Yanzhou garnisonilinna. Sealt võime homme varahommikul jälle teele asuda ning jõuda Penglaisse veel sama päeva õhtupoolikul.”
Hong noogutas.
„Kui paluks õige Yanzhou komandöri,” märkis ta, „et ta läkitaks sõnumiviijad teatega meie ees teele, et Penglai kohtus teataks meie peatsest saabumisest ja…”
„Me ei tee mitte midagi niisugust, Hong!” katkestas kohtunik kähku kaaslase jutu. „Vanemkirjutaja, kes pärast kohtuniku mõrvamist seal ajutiselt tema kohuseid täidab, teab väga hästi, et olen kohale määratud, ning sellest peaks piisama. Eelistan saabuda ootamatult. Ning sellepärast keeldusingi sõjaväelisest eskordist, mida piirivalveposti komandör mulle pakkus.”