Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik
küsis nüüd Hong.
„Siinkandis kasutavad sääraseid punaseid nahklaekaid maksukogujad, kes seal oma raha hoiavad,” seletas Jiao Tai. „Tark inimene peidaks säärase laeka sadulataskusse.”
„Tol sellil paistab olevat hirmus kiire!” märkis kohtunik Di justkui möödaminnes.
Keskpäevaks jõudsid reisijad viimase mäeseljakuni. Korraga puhkes äge vihmavaling. Nad otsisid varju kõrge puu all ühel teeäärsel platool, kust avanes vaade rohetavale poolsaarele, kus asuski Penglai ringkond.
Sellal kui reisiseltskond suupistet võttis, pajatas Ma Rong neile lennukalt paar lugu oma seiklustest ühe külatüdrukuga. Kohtunik Did nilbed naljad ei huvitanud, ent ta pidi möönma, et Ma Rongi pajatuste humoorikas toon muutis nad üsna lõbusaks. Ent kui siis Ma Rong üht oma järjekordset lugu alustas, katkestas kohtunik teda, öeldes:
„Olen kuulnud, et siinkandis leidub tiigreid. Arvasin ikka, et neile elukatele meeldib kuivem kliima.”
Jiao Tai, kes vestlust seni vaikides oli kuulanud, ütles nüüd:
„Ei tea öelda. Tavaliselt hoiduvad nood elajad kuivematesse, metsaga kaetud paikadesse, aga kui nad kord juba inimliha maigu suhu on saanud, uitavad nad ka tasandikel ringi. Seal all saaks toredasti jahti pidada!”
„Aga kuidas on lugu juttudega libatiigritest?” päris nüüd kohtunik.
Ma Rong heitis kahtlustava pilgu mustendavale metsale nende selja taga.
„Neist pole ma küll kunagi kuulnud!” vastas ta lühidalt.
„Kas tohiksin korraks teie mõõka vaadata, härra?” küsis nüüd Jiao Tai. „Mulle paistab, et see on uhke vanaaegne relv.”
Talle mõõka ulatades ütles kohtunik:
„Teda kutsutakse Vihmadraakoniks.”
„Kas tõesti kuulus Vihmadraakon!” hüüdis Jiao Tai üliõnnelikult, „relv, millest kõik mõõgavõitlejad räägivad aukartusega! See oli viimane ja parim mõõk, mille kolm sajandit tagasi sepistas kuulus Kolmsõrm, suurim mõõgameister, kes eales on elanud!”
„Pärimuse kohaselt,” seletas kohtunik Di, „üritas Kolmsõrm seda mõõka teha kaheksa korda, kuid iga kord ebaõnnestunult. Siis andis ta vande, et ohverdab oma kauni noore naise jõejumalale, kui mõõga valmistamine tal õnnestuks. Nüüd võttis ta sepatöö üheksandat korda ette ja see läks korda. Otsekohe raius ta naisel jõe kaldal pea otsast. Äkki tõusis kohutav torm ja välk lõi Kolmsõrme surnuks. Mäslevad lained kandsid tema ja ta naise surnukehad endaga kaasa. Viimased kakssada aastat on see mõõk kuulunud meie perekonnale ning antud alati pärandina üle vanimale pojale.”
Jiao Tai kattis suu ja nina kaelarätiga, et mitte rikkuda oma hingeõhuga võrratut tera. Siis tõmbas ta mõõga tupest. Tõstes relva ettevaatlikult mõlema käega, imetles mees mõõga tumerohekat läiget ja tera juuspeent serva, millel polnud näha ühtki tärget. Jiao Tai silmades oli mõistatuslik helk, kui ta viimaks ütles:
„Kui peaks olema määratud, et mul tuleb kord mõõga läbi surra, siis andku jumal, et see juhtuks selle mõõga läbi!”
Sügava kummarduse saatel ulatas ta mõõga kohtunik Dile tagasi.
Valingust oli saanud peen uduvihm. Mehed ronisid tagasi hobuste selga ja asusid nõlvakust alla laskuma.
All tasandikul nägid nad tee ääres kivisammast, mis tähistas Penglai ringkonna piiri. Vihmamärja tasandiku kohal heljus udu, ent kohtuniku meelest oli maastik siiski kaunis. See oli nüüd tema territoorium.
Mehed ratsutasid reipal sammul edasi. Hiljem, õhtupoolikul ilmusid udust nähtavale Penglai kõrged müürid.
Kolmas peatükk
Tunnistaja jutustab mõrva avastamisest; kohtunikul on kummaline kohtumine tühjas majas
Kui neli meest lääneväravale lähenesid, imestas Jiao Tai valjuhäälselt selle üle, kui madalad on linnamüürid ja kui tagasihoidlik kahekorruseline väravavahimaja.
„Plaani silmitsedes olen aru saanud, et linn on looduslikult hästi kaitstud,” selgitas seepeale kohtunik. „Ta asub kolm miili ülesvoolu kohas, kus lai harujõgi jõkke suubub. Jõesuudmes seisab vägev kindlus, millel on tugev garnison. Seal otsitakse läbi iga saabuv ja lahkuv laev ning paar aastat tagasi, kui Koreaga sõjajalal olime, õnnestus neil takistada korealaste sõjalaevu jõele tungimast. Jõest põhja pool ääristavad randa kõrged kaljud ning lõunas pole muud kui üksainus suur soo. Nõnda on Penglai, ainus tõeliselt hea sadam siinkandis, meile tähtis keskus nii Korea kui Jaapaniga kauplemiseks.”
„Pealinnas rahvas räägib, et siia on elama asunud rohkesti korealasi, eriti madruseid, laevameistreid ja buda munkasid,” lisas Hong. „Nad elavad korealaste linnaosas, mis asub idas, harujõe teisel kaldal. Seal asub ka kuulus Buddha tempel.”
„Nüüd on sul siis võimalus mõne korea plikaga õnne proovida!” ütles Jiao Tai Ma Rongile. „Ühtlasi võid end tolles templis hõlpsasti oma pattudest vabaks osta!”
Kaks relvastatud väravavahti avasid linnavärava ning mehed ratsutasid edasi piki rahvarohket kaubatänavat, kuni silmasid kohtu maa-alasid piiravat kõrget müüri. Nad sõitsid edasi piki müüri, kuni jõudsid lõunapoolses müüris asuva peavärava juurde, kus suure vaskgongi all istus paar valvurit.
Valvurid kargasid jalule ning tervitasid kohtunikku. Kuid Hong pani tähele, et kohtuniku selja taga vahetasid mehed tähendusrikkaid pilke.
Üks konstaableist juhatas tulijad kantseleisse, mis asus suure siseõue vastasküljes. Ühe vanema, kõhna ja lühikese halli habemega mehe järelevalve all liigutasid seal agaralt pintsleid neli kirjutajat.
Vanem mees tõttas tulijatele kärmesti vastu ning tutvustas end kogeldes vanemkirjutaja Tangina, kes ajutiselt vastutab ringkonna juhtimise eest.
„Lubage väljendada sügavat kahetsust, et me Teie Aususe saabumisest ette ei teadnud,” lisas vanemkirjutaja närviliselt. „Oleksin teinud ettevalmistusi pidulikuks lõunasöögiks ja…”
„Mina arvasin, et piirilt läkitatakse siia sõnumitooja,” katkestas kohtunik kirjutajat. „Ilmselt on kusagil mingi viga tehtud. Aga kuna ma juba õnnelikult kohal olen, siis näidake mulle õige kohtuhooneid!”
Esmalt juhatas Tang mehed avarasse kohtusaali. Kiviplaatidega põrand oli hoolikalt puhtaks pühitud ning kõrge kohtunikupink saali tagaseinas poodiumil oli kaetud särava punase brokaatkangaga. Sammudes kõrgendatud saaliosa suunas, uuris kohtunik huviga lillakat luitunud siideesriiet, mis kattis kogu seina kohtunikuistme taga. Eesriide keskel ilutses nagu tavaliselt tohutu, tugeva kuldniidiga tikitud ükssarviku kujutis, läbinägelikkuse sümbol.
Mehed astusid sisse uksest eesriide taga ning olles läbinud kitsa koridori, sisenesid kohtuniku töötuppa. Ka see ruum oli hästi korras hoitud, läikival kirjutuslaual polnud tolmukübetki, krohvitud seinu oli hiljuti valgendatud ning avar lebats tagaseina ääres kaetud kauni tumerohelise brokaatkangaga. Kiiganud korraks sisse arhiiviruumi kohtuniku kabineti kõrval, siirdus kohtunik Di teise siseõue, mis asus vastuvõttudeks mõeldud saali vastas. Eakas kirjutaja selgitas närviliselt, et pärast uurija lahkumist ei ole saali kordagi kasutatud ning seetõttu ei pruugi iga tool ja laud oma kohal olla. Kohtunik silmitses huviga kohmetult koogutavat kirjutajat ning talle paistis, et mees tunneb end väga ebamugavalt.
„Teil on siin kõik kenasti korras!” märkis kohtunik julgustavalt.
Tang tegi sügava kummarduse ja kokutas:
„Teie Ausus, ma olen siin teenistuses olnud nelikümmend aastat, tegelikult sellest ajast saadik, kui ma hulkurpoisikesena siia kohtusse sattusin. Mulle meeldib, kui asjad on piinlikult korras. Siin on kõik alati nii sujuvalt kulgenud. Kui kohutav, et just nüüd, nii paljude aastate möödudes…”
Kirjutaja vakatas. Kiirustades avas ta vastuvõtusaali ukse.
Kui