Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik
tuleb olla tähelepanelik. Head reisi!”
Kapten andis meestele käskluse ja nad kappasid minema.
Kui ratsanikud olid silmist kadunud, tõstis kohtunik mõõga.
„Jätkakem!” ütles ta, sihtides pikka etteastet tehes vastase rinda. Too tõrjus hoobi, kuid torkas vastuhoopi andmata mõõga tuppe.
„Sõitke edasi, kohtunik!” ütles ta karedal häälel. „Mul on hea meel, et keisririigis leidub veel selliseid ametimehi nagu teie!”
Ta andis teisele mehele märku. Nad kargasid hobuste selga. Kohtunik andis mõõga Hongi kätte ja asus siis reisirüüd tagasi selga panema.
„Võtan sõnad tagasi,” märkis ta, „te olete tõesti teeröövlid. Aga kui te niiviisi jätkate, lõpetate ikkagi tapalaval nagu lihtlabased vargad. Unustage see, mis iganes teil elus viltu on läinud. Liiguvad kuuldused, et ülal põhjas on peagi oodata vägevaid lahinguid barbarite vastu. Sõjaväes on teiesuguseid mehi vaja.”
Vibukütt silmitses kohtunikku pikal pilgul.
„Minu nõuanne teile, kohtunik,” vastas ta rahulikult, „oleks aga, et kannaksite edaspidi oma mõõka ise, muidu võib keegi teid jälle ootamatult tabada!”
Mees pööras hobuse minekule ning kaks röövlit kadusid puude vahele.
Sellal kui kohtunik Di Hongi käest mõõga võttis ja selle oma turjale kinnitas, sõnas vanamees rahulolevalt:
„Te andsite neile hüva õppetunni, härra! Ei tea, mis inimesed need õige olid?”
„Tavaliselt on teeröövlite puhul tegemist inimestega, kellel on mõni tõeline või väljamõeldud mure ning kes sellepärast on hakanud lindpriideks,” vastas kohtunik. „Kuid nad peavad õigeks röövida ainult ametnikke ja jõukaid inimesi ning aitavad sageli hättasattunuid. Neil on vaprate ja rüütellike inimeste kuulsus. Nad kutsuvad end „roheliste laante vennaskonnaks”. Noh, Hong, see oli vahva võitlus, aga me kaotasime hulga aega. Läki kähku edasi!”
Videvikus jõudsid nad Yanzhousse ning linnavalvurid juhatasid rändurid suurde, reisivatele ametnikele mõeldud võõrastemajja linna keskel. Kohtunik Di üüris toa teisel korrusel ning andis teenijale käsu tuua neile korralik eine, sest ta oli pärast reisi kenakesti näljane.
Kui reisimehed eine lõpetasid, kallas Hong peremehele tassi tulist teed. Kohtunik istus akna lähedusse ning jäi silmitsema all võõrastemajaesisel avanevat vaadet, kus sagis edasi-tagasi hulk piigivõitlejaid ja jalaväelasi. Nende rauast kiivritel ja rinnaturvistel helkles tõrvikute valgus.
Äkki kõlas koputus uksele. Ümber pöördudes silmas kohtunik sisenemas kaht pikka kasvu meest.
„Armuline taevas!” hüüdis ta hämmastunult. „Need on ju meie sõbrad roheliste laante vennaskonnast!”
Mehed tegid kohmaka kummarduse. Neil olid ikka veel seljas nende polsterdatud ratsutamiskuued, kuid nüüd olid neil peas ka jahimehemütsikesed. Esimesena hakkas rääkima toekas sell, kes oli neid kõigepealt rünnanud:
„Härra, täna õhtul maanteel ütlesite te tollele kaptenile, et oleme teie abilised. Arutasime seda asja omavahel, härra, ning jõudsime otsusele, et kuna te olete kohtunik, ei tohiks te meie pärast valetada. Kui te meid teenistusse võtate, jääme teile ustavaks.”
Kohtunik kergitas kulmu. Teine mees lisas kiiruga:
„Kohtutööst ei tea me küll midagi, härra, aga me oskame käsku kuulata ja me mõtlesime, et vahest võiks meist musta töö tegemisel teile abi olla.”
„Eks istuge,” sõnas kohtunik nüüd napilt. „Kuulakem, mis teil enda kohta öelda on!”
Mehed võtsid järidel istet. Esimene toetas oma pirakad rusikad põlvedele, köhatas kurgu puhtaks ja alustas:
„Minu nimi on Ma Rong ja ma olen pärit Jiangsu provintsist. Minu isal oli kord kaubalaev ja mina olin talle tüürimehena abiks. Ent kuna ma olin ka tugev noormees, kellele meeldis võitlus, saatis isa mu tuntud poksiõpetaja juurde ning laskis mulle õpetada ka lugemist ja kirjutamist, et pääseksin sõjaväkke ohvitseriks. Siis aga suri isa ootamatult. Kuna temast jäi ohtrasti võlgu, tuli minul laev maha müüa ja nii astusin ma ihukaitsjana kohaliku kohtuniku teenistusse. Peagi aga avastasin, et kohtunik on julm ja kõlvatu lurjus. Kord pettis ta ühelt lesknaiselt tema päranduse välja, sundides teda piinamise abil valetunnistusi andma. Läksin kohtunikuga tülli ja ta tahtis mind lüüa. Mina omakorda virutasin ta pikali. Niisiis tuli mul oma elu päästmiseks põgeneda ja ma pagesin metsadesse. Kuid ma vannun oma surnud isa nimel, et ma pole kunagi kedagi tapnud, ning röövinud olen vaid neid, kellele kaotus nii väga häda ei teinud. Annan teile oma sõna, et minu verevennaga siin on täpselt samad lood. Ja ongi kõik!”
Kohtunik Di noogutas ning vaatas siis küsivalt teisele mehele otsa. Mehel oli kaunite joontega nägu, sirge nina ja õhukesed huuled. Oma väikesi vuntse näppides alustas too seletusi:
„Mina ütlen oma nimeks Jiao Tai, sest mu tegelik nimi on mõnedes keisririigi osades väga hästi tuntud ja au sees. Üks kõrge ohvitser saatis kord tahtlikult surma mitu mu sõpra, kelle elu eest ma vastutasin. Too lurjus pääses pakku, ning kui ma võimudele juhtunust teatasin, keeldusid need tegutsemast. Siis hakkasingi teeröövliks ning rändasin ringi kogu keisririigis, lootes ühel heal päeval kurjategija tabada ja ta tappa. Ma pole kunagi röövinud vaeseid ning minu mõõk pole valanud süütut verd. Asun teid teenima ühel tingimusel, nimelt et lubate mul erru minna niipea, kui olen tolle lurjuse tabanud. Sest olen oma hukkunud kaaslaste hingede nimel andnud vande, et löön tal pea otsast ja söödan koertele.”
Kohtunik silmitses kaht meest tähelepanelikult, silitades seejuures mõtlikult põskhabet. Mõne aja pärast sõnas ta:
„Võtan teie pakkumise vastu, kaasa arvatud Jiao Tai tingimus, ehkki tahan siiski kokku leppida, et kui ta tolle mehe leiab, annab ta esmalt mulle võimaluse tehtud kurja seaduslike vahendite abil heastada. Tulge koos minuga Penglaisse ja seal vaatame, kas ma teid kasutada saan. Kui ei, siis ütlen teile seda kindlasti ja sel juhul võite astuda meie põhjaarmee ridadesse. Kui minuga tulete, siis saab see olema kas kõik või mitte midagi!”
Jiao Tai nägu lõi särama. Ta teatas innukalt:
„Kõik või eimidagi, see saab olema meie juhtlause!”
Ta tõusis ja laskus kohtuniku ette põlvili, puudutades otsaesisega kolm korda põrandat. Sõber järgis tema eeskuju.
Kui Ma Rong ja Jiao Tai jälle püsti olid, ütles kohtunik Di:
„See siin on Hong Liang, mu ustav nõuandja, kelle ees mul ei ole saladusi. Tehke temaga hoolsalt koostööd. Penglai on mu esimene ametipost ja ma ei tea, mil viisil sealses kohtus asju aetakse. Ent eeldan siiski, et kohtu juurde kuuluvad kirjutajad, konstaablid, valvurid ja muu tavapärane personal. Minul aga on vaja enda kõrvale inimesi, keda võin usaldada. Teist kahest saavad mu silmad ja kõrvad. Hong, las teener toob kannu veini!”
Kui peekrid täis valati, jõi kohtunik Di kordamööda kõigi kolme mehe terviseks ning nemad tõstsid aupaklikult toosti tema terviseks ja eduks.
Järgmisel hommikul, kui kohtunik allkorrusele tuli, leidis ta Hong Liangi ja oma kaks uut abimeest end juba hoovil ootamast. Ma Rong ja Jiao Tai olid ilmselt juba poodides käinud ning nüüd olid neil seljas korralikud pruunid, mustade särpidega vöötatud rüüd, peas tillukesed mustad mütsid ning nõnda olid neist nüüd saanud täiuslikud kohtuametnikud.
„Taevas on pilves, härra,” märkis Hong. „Kardan, et saame vihma!”
„Panin sadulate külge õlgkübarad,” teatas Ma Rong, „Neid kasutades jõuame kenasti Penglaisse kohale!”
Neli meest istusid hobuste selga ning lahkusid linnast idavärava kaudu. Paari miili vältel kohtasid nad maanteel rohkesti reisijaid, siis aga liiklus hõrenes. Kui teelised jõudsid üksildasele mägisele alale, kihutas neile galopis vastu keegi ratsanik, kaks hobust ohelikku pidi