Punane Kuninganna 4: Sõjatorm. Victoria Aveyard
Olen Diana Farley puhul rohkem harjunud külma otsusekindluse ja lõkendava vihaga. Naine võtab mu põrnitsuse teatavaks armiliste huulte kihvatusega.
„Edastan Cali otsuse ülejäänud Ülemjuhatusele,” teatab ta vaikivat pinget lõhkudes. Ta sõnad on madalad ja mõõdetud. „Ainult Ülemjuhatusele. Ada viib sõnumi kohale.”
Montforti peaminister noogutab kergelt nõusoleku märgiks. „Hästi. Usun, et kindral Drummeril ja Swanil võib neist arengutest juba aimu olla. Nad on Lerolani kuningannal silma peal hoidnud alates ajast, mil ta välja ilmus.”
„Anabel Lerolan viibis Maveni õukonnas piisavalt kaua, vähemalt paar nädalat,” vastan. Imekombel mu hääl ei värisegi. Sõnad kõlavad ühtlaselt ja on väge täis. Pean endast tugeva mulje jätma, olgugi et end praegu nii ei tunne. See on vale, aga hea vale. „Ilmselt on tal rohkem teavet, kui mina teile eales andsin.”
„Ilmselt,” nendib Davidson mõtliku noogutusega. Ta suunab vidukil pilgu põrandale. Mitte otsivalt, vaid keskendunult. Mehe vaimusilmas rullub lahti plaan. Eesootav tee ei ole lihtne. Sellest saaks lapski aru. „Mistõttu peangi sinna tagasi minema,” lisab ta peaaegu vabandavalt. Justkui võiksin vihaseks saada, et ta oma kohust täidab. „Silmad-kõrvad lahti, jah?”
„Silmad-kõrvad lahti,” vastame Farleyga kooris, teineteist üllatades.
Peaminister taganeb meist eemale, vahekäigust välja. Tema läikivates hallides juustes välgatab päikesepaiste. Davidson tegi end pärast lahingut hoolikalt korda, pesi higi ja tuha maha ning vahetas vereplekilise mundri värske vastu. Kõik selleks, et etendada oma tavapärast rahulikku, vaoshoitud ja veidralt märkamatut rolli. Arukas otsus. Hõbedased kulutavad nii palju energiat välimusele ja silmakirjalikule uhkusele, mida tunnevad nähtava tugevuse ja võimu üle. Ja keegi pole selles silmapaistvam kui meie kohal kõrguv Samoste kuningas oma perekonnaga. Volo, Evangeline’i, Ptolemuse ja Viperite sisiseva kuninganna kõrval ei paista Davidson õieti väljagi. Soovi korral võiks ta seinaga ühte sulanduda. Nad ei märka teda tulemas. Nad ei märka meid tulemas.
Hingan rabedalt sisse ja neelatan, tahtmata siit edasi mõelda. Ja Cal ka mitte.
Tiberias, kähvan enesele. Mu käsi tõmbub rusikasse ja küüned kaevuvad suurt rahuldust pakkuva valutorkega ihusse. Kutsu teda Tiberiaseks.
Corviumi mustad müürid tunduvad piiravate vägedeta kummaliselt vaiksed ja paljad. Pöördun Davidsoni taanduvast kogust ära ja silmitsen kindluslinna sisehoovi ümbritsevaid kaitsevalle. Jäätajate tekitatud lumetorm on ammu taandunud, pimedus hajunud ja kõik tundub nüüd väiksem. Vähem aukartust äratav. Kunagi karjatati läbi selle linna Punaseid sõdureid, kellest enamik marssis vastu vältimatule hukule kaevikutes. Nüüd patrullivad Punased müüridel, tänavatel, väravate ees. Punased istuvad Hõbedaste kuningate kõrval ja kõnelevad sõjast. Paar veripunaste sallidega sõdurit jalutab edasi-tagasi, päevinäinud relvad laskevalmilt peos. Verevat Valvet ei taba keegi ootamatult, kuigi neil ei ole kuigivõrd põhjust nii pinges olla. Vähemalt mitte praegu. Maveni väed on taandunud. Ning isegi Volo Samos ei ole nii südikas, et Corviumi-sisest rünnakut üritada. Mitte nüüd, mil ta vajab Valvet, vajab Montforti, vajab meid. Ja eriti mitte koos Cali – Tiberiase, sa tola – ja tema õõnsa jutuga võrdsusest. Volo vajab printsi samamoodi nagu meie. Vajab ta nime, ta krooni ja ta neetud osalemist selles neetud abielus oma neetud tütrega.
Mu nägu lõkendab palavusest. Sisimas puhisev armukadedus valmistab mulle piinlikkust. Cali kaotamine peaks mu viimane mure olema. Temast ilma jäämine ei tohiks teha sama palju haiget kui oht hukkuda, sõda kaotada või lasta tuulde kõik, mille nimel oleme töötanud. Kuid teeb. Mul pole jäänud muud, kui üritada seda välja kannatada.
Miks ma ei nõustunud?
Keeldusin ta pakkumisest. Temast endast. Mind rebis lõhki veel üks reetmine – Cali-poolne, kuid ka mu enda oma. Armastan sind on lubadus, mille mõlemad andsime ja mõlemad murdsime. See peaks tähendama valin sinu enne kõike muud. Tahan sind rohkem. Vajan sind alati. Ma ei suuda ilma sinuta elada. Teen ükskõik mida, et meie teed lahku ei viiks.
Kuid tema ei teinud seda. Ja mina ka ei tee.
Mina jään alla tema troonile ja tema minu eesmärgile.
Ja ka alla, kõvasti alla mu hirmule järjekordse puuri ees. Konsort-kuninganna, ütles ta ja pakkus mulle võimatut krooni. Ta teeks minust kuninganna, kui Evangeline õnnestuks taas kõrvale tõrjuda. Juba tean, missugune paistab maailm kuninga paremalt käelt. Selline elu ei paku mulle enam huvi. Kuigi Cal ei ole Maven, jääb troon siiski samaks. See muudab inimesi, rikub nad.
Milline kummaline saatus oleks see olnud. Cal koos oma trooni, Samose kuninganna ja minuga. Vastu endagi tahtmist soovin õige pisut siiski, et oleksin nõustunud. See oleks olnud lihtne. Võimalus lasta minna, astuda eemale, võita... ja nautida maailma, millest poleks ealeski unistada osanud. Pakkuda oma perele parimat võimalikku elu. Tagada meie kõigi ohutus. Ja jääda temaga. Seista Cali kõrval – Punane tüdruk, kelle käevangus on Hõbedane kuningas. Kelle võimuses on muuta maailma. Tappa Maven. Magada ilma painajateta ja elada ilma hirmuta.
Hammustan kibedalt huulde, et seda soovi eemale tõrjuda. See peibutab ning ma peaaegu mõistan printsi otsust. Sobime kokku isegi lahku rebituna.
Farley niheleb lärmakalt ja tõmbab mu tähelepanu endale. Ta toetab selja ohates vastu käiguseina, käed rinnal risti. Erinevalt Davidsonist ei ole ta vaevunud verist mundrit seljast võtma. Tema oma pole nii tülgastav kui minul ning on mudast ja kõntsast puhas. Mõistagi on kindrali peal hõbeverd, mis on nüüdseks mustaks kuivanud. Clara sündis vaid paar kuud tagasi ja Farley kannab puusadele alles jäänud kerget polstrit uhkusega. Vähenegi temas leidunud kaastunne kaob ja asendub sinisilmades särtsuva raevuga. See pole siiski minule suunatud. Farley vaatab taevasse, meie kohal kõrguva torni poole. Sinna, kus eriskummaline Hõbedastest ja Punastest nõukogu üritab nüüd meie saatust otsustada.
„See seal oli tema.” Naine ei jää ootama, et täpsustust küsiksin. „Hõbedased juuksed, jäme kael, tobe turvis. Ja millegipärast on tal ikka veel hing sees, kuigi torkas tera läbi Shade’i südame.”
Ptolemus Samose peale mõeldes tungivad mu küüned sügavamale nahka. Rifti kuningriigi prints. Mu venna mõrtsukas. Tunnen äkilist raevuhoogu nagu Farleygi. Ja samavõrra ka häbi.
„Jah.”
„Sest sina tegid ta õega kaupa. Sinu vabadus tema elu eest.”
„Oma kättemaksu nimel,” tõden pomisedes. „Ning jah, andsin Evangeline’ile oma sõna.”
Farley paljastab selges jälestuses hambad. „Andsid Hõbedasele sõna. See lubadus pole tuhkagi väärt.”
„Kuid on siiski lubadus.”
Farley kurgust kostab madal urinasarnane heli. Ta ajab oma laiad õlad sirgu ja pöördub kogu kehaga torni poole. Mõtisklen, kui palju enesekontrolli tal praegu tarvis läheb, et mitte sinna tagasi marssida ja Ptolemusel silmad peast rebida. Kui ta seda teha saaks, ei seisaks ma tal tee peal ees. Õigupoolest võtaksin istet ja naudiksin vaatepilti.
Lõdvendan pisut rusikat ja lasen killukesel valul minna. Astun vaikides ühe sammuga kaaslase juurde. Pärast üürikest kõhklemist asetan käe ta käsivarrele. „Lubadus, mille andsin mina. Mitte sina. Mitte keegi teine.”
Farley leebub pisut ja tema lõrinast saab kibe muie. Ta pöördub otse minu poole, silmad päikese kiirtevihus eresinised. „Mulle tundub, et sulle sobib poliitika paremini kui sõda, Mare Barrow.”
Vastan piinatud naeratusega. „See on sama asi.” Valus õppetund, mille olen vist viimaks selgeks saanud. „Arvad, et suudad seda? Ta tappa?”
Kunagi oleksin oodanud, et ta hakkab vihje peale, et ta seda ei suuda, mõnitavalt irvitama ja ülbeid märkusi tegema. Farley on karm naine, kellel on veelgi karmim kest. Ta on see, kes tal olla tuleb. Kuid miski – ilmselt Shade ja kindlasti Clara, kes on nüüd side meie vahel – laseb mul heita pilku kindrali kivise ja kindla maski taha. Farley lööb kõhklema ja see muie tuhmub pisut.
„Ma