Punane Kuninganna 4: Sõjatorm. Victoria Aveyard

      Evangeline

      Oleks lihtne ta tappa.

      Anabel Lerolani kaela ümber põimlevad punaste, mus-tade ja oranžide vääriskivide vahel roosast kullast väädid. Üks sõrmeliigutus ja põrmustaja kägiveen oleks läbi lõigatud. Verest jookseks tühjaks nii ta ise kui ka ta plaan. Nii ta elu kui ka ta kihlus leiaks lõpu otse saalisviibijate silme all. Ema, isa, Cali, rääkimata Punastest pättidest ja välismaistest veidrikest, kellega oleme end nii ootamatult sidunud. Kuid mitte Barrow. Ta ei ole veel tagasi tulnud. Ilmselt halab ikka oma kaotatud printsi pärast.

      See tähendaks muidugi uut sõda, kui kildudeks lüüakse liit, mis on juba niigi üleni mõrasid täis. Kas võiksin midagi sellist teha – vahetada lojaalsuse õnne vastu? Tundub häbiväärne seda isegi küsida, isegi omaenda pea turvalistes soppides.

      Vana naine vist tajub mu pilku. Ta silmad vilksatavad hetkeks minu suunas, huulil eksimatult üleolev muie, kui ta oma toretsevas puna-musta-oranžikirjus rõivastuses uuesti vastu tooli seljatuge naaldub.

      Need on Calorede värvid, mitte ainult Lerolani omad. On kriipivalt selge, kellele naine lojaalne on.

      Langetan värisedes pilgu ja keskendun hoopis oma kätele. Üks küüs on kohutavalt mõranenud. Murdus lahingus. Hingan sisse ja vormin ühest titaansõrmusest küünise, mille seejärel küüne peale vean. Hakkan sellega vastu trooni käetuge klõbistama, lihtsalt selleks, et emale närvidele käia. Ta heidab mulle silmanurgast pilgu – see on ka ainus märk ta halvakspanust.

      Unustan end pisut liiga pikalt Anabeli tapmisest fantaseerima ja kaotan järje oma neetud tagatubades sobinguid sepitseva nõukogu jutus. Meie read on kokku kuivanud ning järele jäänud vaid rutuga liidetud killukeste koondunud juhid. Kindralid, isandad, kaptenid ja kuninglikku verd isikud. Sõna võtab Montforti juht, siis isa, siis Anabel, ja jälle otsast peale. Seda kõike vaoshoitud toonil, sunnitud võltsnaeratuste ja tühjade lubaduste saatel.

      Oleks vaid Elane siin. Oleksin pidanud ta kaasa võtma. Ta palus seda. Õigupoolest lausa anus. Tüdruk on alati soovinud mu lähedal püsida, isegi surmaohus. Üritan mitte mõelda meie viimastele koosveedetud hetkedele, ta kehale oma käte vahel. Ta on minust saledam, kuid pehmem. Ptolemus ootas ukse taga ja hoolitses selle eest, et meid ei segataks.

      „Las ma tulen kaasa,” sosistas ta mulle kümme korda, sada korda kõrva sisse. Kuid nii tema kui ka minu isa keelasid selle ära.

      Aitab, Evangeline.

      Nüüd nean end maapõhja. Selle kaose keskel poleks nad ealeski aru saanud. Lõppude lõpuks on Elane variline ning nähtamatut tüdrukut pole raske sisse smugeldada. Tolly oleks aidanud. Ta poleks keelanud oma naisel kaasa tulla, kui oleksin ta abi palunud. Kuid ma ei saanud. Kõigepealt oli tarvis võita lahing, mille võitmises ma sugugi kindel ei olnud. Ning ma ei kavatsenud seda riski temaga koos võtta. Ta on küll andekas, kuid Elane Haven ei ole sõdalane. Ning keset lahingumöllu hajutaks ta vaid mu tähelepanu ja ajaks muretsema. Siis ei saanud ma endale kumbagi lubada. Aga nüüd...

      Lõpeta.

      Mu sõrmed tõmbuvad vastu trooni käetugesid krõnksu ja anuvad, et raua sakilisteks tükkideks vooliksin. Kodus olid Ridge’i maja arvukad metalli täis galeriid lihtne teraapiavahend. Sain rahus hävitada. Suunata mis tahes värske raevu pidevalt muutuvatesse kujudesse, vaevamata pead selle üle, mida keegi teine võib arvata. Huvitav, kas leiaksin siin Corviumis pisut privaatsust, et sedasama teha. Võimalus end nõnda välja elada hoiab mind hulluks minemast. Kriibin küüniseks muudetud sõrmusega tooli, metall vastu metalli. Piisavalt vaikselt, et vaid ema kuuleks. Ta ei saa mind selle eest hurjutada, mitte kogu meie veidra nõukogu silme all. Kui pean juba väljanäitusel olema, võin samahästi ka pisut eeliseid nautida.

      Viimaks suudan mõtted Anabeli haavatavalt kaelalt ja Elane’i puudumiselt eemale tirida. Kui kavatsen välja nuputada, kuidas isa plaanist pääseda, pean vähemalt tähele panema.

      „Nende armee on taandumas. Kuningas Maveni vägedele ei tohi anda aega uuesti koondumiseks,” märgib isa jahedalt. Ta selja taga kõrguvatest akendest on näha, et päike on alustanud laskumist läänehorisondil hõljuvate pilvede vahele. Põrmustatud maastik suitseb endiselt. „Ta lakub haavu.”

      „Poiss on juba otsaga Vinelinnas,” ei jää kuninganna Anabel kiiret vastust võlgu. Poiss. Ta viitab Mavenile nii, nagu too ei olekski ta lapselaps. Ilmselt seda naine enam ei tunnista. Mitte pärast seda, kui Maven aitas tappa ta poega, kuningas Tiberiast. Maven ei ole tema veri, vaid Elara ja ainult Elara oma.

      Anabel nõjatub küünarnukkidele toetudes ettepoole ja põimib kortsus sõrmed kokku. Ühes välgatab ta vana räsida saanud, kuid siiski helkiv abielusõrmus. Kui ta meid kõiki Ridge’i majas jalust rabas teatega, et kavatseb oma pojapoega toetada, ei kandnud ta peaaegu üldse metalli. Et end meie magnetronitajude eest peita. Nüüd kannab ta seda avalikult, nagu peibutades meid krooni või ehteid ta vastu ära kasutama. Iga viimne kui asi selle naise juures on kalkuleeritud valik. Ja ka ta ise pole relvitu. Anabel oli enne kuningannaks saamist sõdalanna, ohvitser Järvemaa rindel. Ta on põrmustaja, kelle puudutus tapab ja suudab tuhaks muuta ja õhku lasta mille ja kelle tahes.

      Kui ma naist olukorra pärast, millesse ta mind sunnib, ei vihkaks, peaksin temast vähemasti pühendumuse tõttu lugu.

      „Ja selsamal tunnil jõuab enamik ta vägedest teisele poole Maiden Fallsi ja üle piiri,” lisab kuninganna. „Praegu on nad Järvemaal.”

      „Ka Järvemaa armee on kannatada saanud, täpselt sama haavatav. Peaksime ründama, kuni veel saame, kas või selleks, et mahajäänud ära noppida.” Isa pöörab pilgu Anabelilt ühele meie Hõbedastest isandatest. „Larise laevastikku oleks võimalik tunniga valmis panna, kas pole?”

      Kindral Laris teritab isa pilgu all tähelepanu. Ta plasku on tühjaks saanud ja järele on jäänud vaid vines võidujoovastus. Mees köhatab kurgu puhtaks. Tunnen ka teisel pool saali ta alkoholihaisust hingeõhku. „Oleks tõesti, Teie Majesteet. Peate vaid käsu andma.”

      Üks madal hääl katkestab teda. „Kui seda teete, olen vastu.”

      Cali esimesed sõnad pärast Mare Barrow’ga nägelemast naasmist ei jää kohe kindlasti tähelepanuta. Ta kannab musta punaste kaunistustega rüüd nagu oma vanaemagi, olles juba ammu kõrvale heitnud lahingus kantud laenatud mundri. Noormees istub Anabeli kõrval, endale määratud kohal nii vanaema eesmärgi kui ka ta kuningana. Cali onu, Julian Jacoste’i kojast, püsib ta vasakul käel ning paremal pool istub Lerolanide kuninganna. Nende üllast ja võimsast soost Hõbedaste vahel loob ta mulje üksmeelsest rindest. Väärilisest kuningast, kelle nimel võidelda.

      Vihkan teda selle eest.

      Cal oleks võinud mu piinad lõpetada, meie kihluse katkestada, tagasi lükata isa pakkumise minuga naituda. Kuid krooni nimel heitis ta kõrvale hoopis Mare. Krooni nimel sundis ta mu lõksu.

      „Mida?” on kõik, mida isa vastab. Ta on vähese jutu ja veel vähesemate küsimuste mees. Ainuüksi selle sõna kuulmine teeb rahutuks ning tõmbun paratamatult pingesse.

      Cal ajab vaikides õlad sirgu ja oma turjaka kogu suuremaks. Ta toetab lõua sõrmenukkidele, kulmud mõtlikult kipras. Noormees paistab suurem, vanem, targem. Rifti kuningaga samas liigas.

      „Ütlesin, et oleksin vastu korraldusele saata välja flotill või mis tahes meie liidu üksus, et vastasele vaenulikule territooriumile järele kihutada,” vastab Cal kindlalt. Pean tunnistama, et isegi kroonita on temas midagi kuninglikku. Olek, mis nõuab tähelepanu, kui mitte lugupidamist. See ei ole üllatav, kuna ta on seda ju õppinud, ning Cal on kahtlemata äärmiselt kuulekas õpilane. Noormehe vanaema tõmbab huuled kitsaks, kuid siiraks naeratuseks. Ta on poisi üle uhke. „Vinelinn on endiselt sõna otseses mõttes miiniväli ja meil on väga vähe luureandmeid, millele teisel pool koske tugineda. See võib olla lõks. Ma ei riski selle nimel sõdurite eluga.”

      „Selles