Punane Kuninganna 4: Sõjatorm. Victoria Aveyard
mustad varjud. Nad ei pööra teineteiselt pilku, nagu meestel veidral kombel tavaks. Kõik on võistlus, pilkan endamisi.
„Missugune läbinägelikkus, prints Ptolemus,” märgib Anabel tuimalt. „Kuid Tema Majesteet Norta kuningas teab ka ise väga hästi, mida sõda tähendab. Ning olen tema hinnanguga nõus.”
Juba nimetab ta noormeest kuningaks. Ma ei ole ainuke, kes naise sõnavalikut märkab.
Cal langetab pahviks lööduna silmad. Ta kogub end kiiresti, hambad otsustavalt kokku surutud. Tema valik on tehtud. Nüüd enam tagasiteed ei ole, Calore.
Montforti peaminister Davidson noogutab oma kohalt teise laua ääres. Ilma Vereva Valve pealiku ja Mare Barrow’ta jääb ta hõlpsasti kahe silma vahele. Olin ta olemasolu peaaegu unustanud.
„Olen samal arvamusel,” lausub ta. Isegi mehe hääl on ilmetu, ilma igasuguse rõhuasetuse või aktsendita. „Ka meie armeed vajavad taastumiseks aega ning see liit vajab aega, et leida...” Peaminister teeb mõtlemiseks pausi. Ma ei suuda ikka veel ta ilmest midagi välja lugeda ning see käib mulle hulluseni närvidele. Kahtlen, kas isegi lausuja suudaks ta vaimsetest kaitsevallidest mööda lipsata. „Tasakaal.”
Mu ema ei ole nii stoiliselt rahulik kui isa ning naelutab uusverelisest juhile oma hõõguvalt sünge pilgu. Ta madu teeb sedasama ja pilgutab peaministri suunas silmi. „Seega luureandmed puuduvad – kas teisel pool piiri spioone ei olegi? Andestage, söör, kuid mulle oli jäänud mulje, et Vereval Valvel,” ta peaaegu sülgab neid sõnu, „on peen luurajate võrgustik nii Nortas kui ka Järvemaal. Neist võiks ju ometi kasu olla, kui just Punased iseennast ja oma jõudu vääriti ei esita.” Vastikustunnet tilgub igast ta sõnast nagu mürki kihvadest.
„Meie luuretöötajatega on kõik korras, Teie Majesteet.”
Punaste kindral, blond naine, kelle näolt ei kao ealeski üleolev irve, marsib tuppa, Mare kannul. Mõlemad kõmbivad ukse juurest üle nõukogusaali Davidsoni kõrvale istuma. Nad liiguvad kärmelt ja vaikselt, justkui see suudaks kuidagi kõikide kohalviibijate pilke vältida.
Istet võttes hoiab Mare pilgu otse enda ees, kõigist inimestest just minu peal. Oma üllatuseks tajun ta pilgu varjus kummalist emotsiooni. Võib see olla häbi? Ei, pole võimalik. Sellest hoolimata kerkib mu näkku kuumus. Loodetavasti ma ei punasta, vihast ega piinlikkustundest. Mu sees hõõguvad mõlemad, ning ka põhjusega. Pööran pilgu tüdrukult ära Calile, kas või selleks, et mõtteid eemale viia ainsa inimese abil, kes on veel närusemas seisus kui mu enesetunne.
Kahtlemata püüab ta end tüdruku lähedusest mitte kõigutada lasta, kuid Cal ei ole oma vend. Erinevalt Mavenist ei oska ta oma emotsioone kuigivõrd vaka all hoida. Ta naha all lööb õitsele hõbedane õhetus, mis toonib ta põski, kaela ja isegi kõrvalesti. Temperatuur ruumis tõuseb pisut, väreledes kaasa mis tahes emotsiooniga, millega ta hetkel maadleb. Milline narr, parastan sisimas. Tegid oma valiku, Calore. Saatsid meid mõlemaid hukatusse. Võiksid vähemalt teeselda, et hoiad asjad kontrolli all. Kui keegi üldse südamevalu tõttu hulluks läheb, peaks see olema mina.
Peaaegu ootan, et ta eksinud kassipojana niutsuma hakkaks. Selle asemel pilgutab Cal raevukalt silmi ja rebib pilgu Välguplikalt. Üks rusikas haarab tooli käetoest ning leekisütitav käevõru ta randmel kumab sureva päikese kumas punaselt. Ta hoiab end vaos. See ei sütti ning ei sütti ka mees.
Mare on Caliga võrreldes kui kivitükk. Jäik, kõigutamatu, tundetu. Isegi mitte sädemekest. Ta lihtsalt põrnitseb mind ainiti. See on kõhedust tekitav, kuid mitte väljakutsuv. Tüdruku pilgust puudub kummalisel kombel tavapärane viha. Mõistagi ei ole ta silmad lahked, kuid need ei ole ka ääreni tülgastust täis. Ju ei ole Välguplikal praegu eriti põhjust mind vihata. Mu rinnus hakkab pitsitama – kas ta teab, et see ei olnud minu valik? Peab teadma.
„Tore, et naasite, preili Barrow,” ütlen talle ning mõtlen seda tõsiselt. Ta ajab Calore printsid alati kaljukindlalt hajevile.
Tüdruk ei vasta ning ristab vaid käed.
Tema kaaslane, Vereva Valve kindral, sedavõrd tasase loomuga ei ole. Kahjuks. Naine narrib õnne ja kortsutab mu ema suunas kulmu. „Meie agendid tegutsevad hetkel vahetustega ja jälgivad kuningas Maveni taganevat armeed. Saime sõna, et tema sõdurid on hetkel marssimas Detraoni ning edenevad kiiresti. Maven ise koos paari kindraliga astus Erise järvele seilava laevastiku pardale. Oletatavasti suunduvad ka need Detraoni. Räägitakse Järvemaa kuninga matustest. Ja neil on palju rohkem tervendajaid kui meil. Lahingus ellu jäänud saavad taas võitlusvormi kiiremini kui meie.”
Anabel heidab isa suunas hukkamõistva altkulmupilgu. „Jah, Skonose koda on endiselt kildkondade vahel lõhestatud, enamik neist hoidmas anastaja poolele.” Nagu oleks see meie süü. Meie tegime, mis suutsime, veensime, keda suutsime. „Rääkimata sellest, et ka Järvemaal on oma nahatervendajate kojad.”
Davidson kallutab käeviipe ja napi naeratuse saatel pead. Ta silmanurkadesse tekivad kortsukesed, mis annavad aimu ta vanusest. Pakun, et ta on umbes neljakümne kanti, kuid kindlalt on raske öelda.
Mees puudutab mingisuguse kummalise austusavalduse või tõotuse märgiks sõrmedega kulmu. „Montfort annab oma osa. Kavatsen esitada palve tervendajate juurde saamiseks, seda nii Hõbedaste kui ka ardentite seast.”
„Palve?” mõnitab isa. Ka ülejäänud Hõbedased on sama segaduses ning leian end mööda istmerida alla vaatamas, et Tollyga pilke vahetada. Vend tõmbab kulmu kipra. Ta ei tea, mida Davidson silmas peab. Mu kõhtu tekib pisut õõnes tunne ning hammustan selle vaigistamiseks huulde. Tavaliselt teeb üks meist tasa selle, mis teisel puudub. Kuid selles asjas oleme mõlemad puntras. Nagu ka isa. Ükskõik kui vihane ma ta peale ka oleks, hirmutab see mind rohkem kui miski muu. Isa ei saa meid kaitsta asja eest, mida ta ei mõista.
Ka Mare ei saa aru ning tõmbab nina küsivalt kipra. Need inimesed, vannun endamisi. Kahtlen, kas isegi too üleolev armiline naine teab, mida Davidson silmas peab.
Peaminister ise muheleb pisut. Vanamees naudib seda. Ta langetab pilgu ja tumedad ripsmed riivavad ta põski. Soovi korral võiks ta nägus olla. Ilmselt ei teeni see ta eesmärki, mis iganes see ka on. „Nagu te kõik teate, ei ole ma kuningas.” Ta vaatab taas üles ja pöörab pilgu isa, siis Cali ja seejärel Anabeli poole. „Teenin oma rahva tahet ning mu rahvas on oma huve esindama valinud ka teisi poliitikuid. Nad peavad omavahel ühel nõul olema. Kui Montforti naasen, et sõdureid juurde paluda...”
„Naasete?” kordab Cal kajana ja Davidson vakatab. „Millal te kavatsesite meile sellest rääkida?”
Hetke pärast kehitab Davidson õlgu. „Praegu.”
Mare huuled kõverduvad. Ma ei saa aru, kas hukkamõistva või parastava muige alla surumiseks. Kuid ilmselt viimase.
Ma ei ole ainuke, kes seda märkab. Cali pilk vilksatab üha kahtlustavamalt vaheldumisi tüdrukule ja peaministrile. „Ja mida me teie äraolekul peale hakkame, peaminister?” nõuab ta. „Ootame? Või võitleme, üks käsi selja taha seotud?”
„Teie Majesteet, olen meelitatud, et peate Montforti oma eesmärgi saavutamiseks nii elutähtsaks,” märgib Davidson laialt naeratades. „Andestust, kuid mu riigi seadused ei ole rikkumiseks, isegi mitte sõjaajal. Ma ei reeda Montforti põhimõtteid ning seisan oma rahva õiguste eest. Lõppude lõpuks on nad osa neist, kes aitavad teil oma riiki tagasi nõuda.” Mehe sõnades peituv hoiatus on sama selge kui loid naeratus, mis ei ole ta näolt kadunud.
Isa on selles osavam kui Cal. Ka tema manab näkku tühja naeratuse. „Me ei paluks ealeski, et üks valitseja omaenda rahvale selja keeraks, söör.”
„Muidugi mitte,” lisab armiga Punane naine kuivalt. Isa ei tee ta lugupidamatusest väljagi, kuid seda vaid liidu nimel. Kahtlustan, et kui seda poleks, tapaks ta naise, et kõigile kombekohase käitumise kohta õppetund anda.
Cal rahuneb pisut ja annab parima, et pea selgena hoida. „Kui kaua te ära olete, peaminister?”
„See sõltub mu valitsusest, kuid eeldan, et arutelu ei tule pikk,” vastab