Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat. Debbie Macomber

      Originaali tiitel:

      Debbie Macomber

      Twenty Wishes

      2015

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Debbie Macomber

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11547

      ISBN (PDF) 978-9949-84-689-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-167-3

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Juuli 2015

      Armsad sõbrad!

      Kui olin laps, lebasime soojadel suveöödel koos nõbudega sageli rohul, vaatasime tähti ja mõtlesime oma soovidele. Näib, et laps meis ei kao tegelikult kunagi, kas pole? Sain selle kohta kinnituse mõne aasta eest, kui kohtusin autogrammi andes Arliene Zeigleri nimelise lugejaga ja ta mulle oma soovide nimekirjast rääkis. Need ei olnud otsused, lubadused ega isegi eesmärgid. Need olid lihtsalt soovid. Mõned neist olid paigad, kuhu ta tahtis minna, inimesed, kellega kohtuda, ja kogemused, mida ta lootis saada.

      Kas mitte meil kõigil ei ole soove, ühel või teisel kujul? Salajasi ihasid, millest me haruharva räägime, sest need võivad kõlada tobedatena? Kui ma hakkasin „Kahtkümmet soovi“ kirjutama, panin kokku täiesti uue nimekirja oma soovidest. Ma tahan oma abikaasa kaissu pugeda ja meenutada koosoldud aastaid. Ma tahaksin koos oma lapselastega seebimulle puhuda ja suvisel põllul liblikaid taga ajada. Ma tahan laulda Broadwayl. Okei, see läheb nüüd pisut liiale, aga inimene võib ju unistada…

      Loodan, et naudite mõnd tundi koos Anne Marie ning tema sõpradega, eriti ühe lesknaiste seltsiga, kes kõik alustavad nimekirja koostamist, milles on kakskümmend soovi, samuti kõigi teistega Blossom Streetil. Alixil on kohv French Cafés valmimas ja Susannah on Susannah’s Gardeni juurde kõnniteele lilli välja panemas. Näen, et Whiskers on end A Good Yarni lõngapoe vaateaknale kerra tõmmanud ning Lydia on uksesildil avatud-poole ette keeranud. Loomulikult on ka Anne Marie raamatupoe Blossom Street Books uks avatud, nii et astuge aga sisse!

      Oma lugejatest kuulmine on üks mu rõõme. Võite minuga ühendust võtta minu veebilehe debbiemacomber.com või Facebooki kaudu ning ka aadressil PO Box 1458, Port Orchard, WA 98366.

      June Scobee Rodgersile, kes on minu kallis sõber, inspiratsioon ja rõõm

      Peatükk 1

      Oli sõbrapäeva õhtu ja kell oli kuus. Sel ajal oleks pidanud tähistamisega alustama, nagu see oli olnud siis, kui nad Robertiga abielus olid. Kui Robert elus oli. Aga täna, aasta kõige romantilisemal päeval, oli kolmekümne kaheksa aastane Anne Marie Roche üksi. Blossom Street Booksi raamatupoe uksel suletud-silti ette keerates heitis ta pilgu sõbrapäevale kohaselt kaunistatud vaateakna poole, millel olid paberist südamed ja roosad õhupallid ning virn armastusromaane, mida ta enam ei lugenud. Seejärel vaatas ta välja. Tänavalambid süttisid võbeledes, kui õhtu Seattle’i kohal maad võttis.

      Tõde oli see, et Anne Marie vihkas oma elu. Nojah, olgu, vihkas oli liiga rängalt öeldud. Lõppude lõpuks oli ta terve, piisavalt noor ja kütkestav, rahaliselt maksevõimeline ning talle kuulus ümbruskonna kõige populaarsem raamatupood. Aga tal ei olnud kedagi, keda armastada, mitte kedagi, kes armastaks teda. Ta ei olnud enam osa millestki suuremast, oli vaid tema ise. Igal hommikul ärgates leidis ta voodi teise poole tühjana ja ta ei uskunud, et kunagi selle kõleda tundega harjuda võib.

      Tema abikaasa oli üheksa kuu eest surnud. Kui täpne olla, oli ta lesk, ehkki nad olid Robertiga lahus elanud. Kuid nad olid regulaarselt kohtunud ja tegutsesid leppimise suunas.

      Siis korraga oli see kõik läbi, kogu lootus kustunud. Just siis, kui nad olid taas ühinemas, sai tema abikaasa raske infarkti. Ta oli kontoris kokku varisenud ja surnud enne, kui parameedikud kohale jõudsid.

      Anne Marie ema oli teda hoiatanud, millised riskid kaasnevad vanema mehega abiellumisel, kuid viisteist aastat ei olnud nii väga suur vanusevahe. Robert, karismaatiline ja nägus, oli nende kohtudes olnud neljakümnendate keskel. Nad olid olnud koos õnnelikud, sobinud hästi kokku igas mõttes peale ühe.

      Anne Marie tahtis last.

      Robert ei tahtnud.

      Tal oli olnud perekond, kaks last oma esimese naise Pamelaga, ja ta ei olnud huvitatud uue pere loomisest. Mehega abielludes oli Anne Marie tema tingimusega nõustunud. Tol ajal ei olnud see tähtis tundunud. Ta oli Robertisse hullupööra armunud – ja siis, kaks aastat tagasi, oli see teda tabanud. See igatsus, see vajadus lapse järele muutus üha tugevamaks ning Roberti keeldumine üha järeleandmatumaks. Mehe lahenduseks oli olnud osta talle koer, kellele Anne Marie pani nimeks Baxter. Kui väga ta ka oma Yorkshire’i terjerit armastas, ei olnud tema tunded muutunud. Ta oli endiselt last tahtnud.

      Olukorda ei teinud kergemaks ka Melissa, Roberti kahekümne nelja aastane tütar, kellele Anne Marie ei olnud kunagi meeldinud. Anne Marie oli aastate jooksul teinud palju katseid nendevahelist pinget lõdvendada, kuid need kõik ebaõnnestusid. Õnneks olid tal head suhted Brandoniga, Roberti pojaga, kes oli oma õest viis aastat vanem.

      Kui Anne Marie ja Roberti abielus probleemid tekkisid, ei olnud Melissa suutnud oma rõõmu varjata. Tema kasutütar näis tundvat suurimat heameelt, kui Robert ülemöödunud sügisel, seitse kuud enne oma surma, Anne Marie juurest välja kolis.

      Anne Marie ei teadnud, mida ta võis olla nii kirgliku jälestamise pälvimiseks teinud peale selle, et Melissa isasse ära armus. Ta oletas, et tüdruku palav lootus, et tema vanemad ühel päeval uuesti abielluvad, oli tema kibestumuse põhjuseks. Iga laps tahab, et tema perekond terviklik oleks. Ja Melissa oli teismeline, kui Anne Marie Robertiga abiellus – raske iga, mille perekondlikud asjaolud raskemaks muutsid. Anne Marie ei süüdistanud Roberti tütart, kuid mehe abielu Pamelaga oli olnud läbi ammu enne seda, kui tema pildile ilmus. Kuid sellele vaatamata, kuidas ta ka üritas, ei olnud Anne Marie kunagi suutnud Melissaga ühist keelt leida. Tegelikult ei olnud ta Melissast matustest saati midagi kuulnud.

      Anne Marie avas Elise Beaumonti lähenemas nähes poe ukse. Naise abikaasa Maverick oli pärast pikka võitlust vähiga hiljuti manalateele läinud. Elise oli kuuekümnendais eluaastais, pensionile jäänud raamatukoguhoidja. Ta oli pärast peaaegu kolmkümmend aastat kestnud lahus olemist taas oma abikaasaga koos elama hakanud, kuid temast siis vähem kui kolme aasta pärast uuesti ilma jäänud. Ta oli kleenuke, hallipäine naine, kes oli muutunud peaaegu kuivetuks, kuid tema näojoonte karmust mahendas kurbus ta silmades. Kuna ta oli sage raamatupoe klient, oli Anne Marie temaga Mavericki hääbumise kuude jooksul sõbrunenud. Mehe surm oli mitmes mõttes kergendus, kuid Anne Marie mõistis, kui raske on lahti lasta kellestki, keda armastad.

      „Ma lootsin, et sa tuled,“ sõnas Anne Marie naist kiirelt emmates. Ta oli poe kaks tundi varem kinni pannud, andes Steve Handleyle, oma tavapärasele neljapäevaõhtusele assistendile, vaba õhtu, et too saaks sõbrapäeva tähistama minna.